Klassitoaks sai Ahhaa keskus

26. veebr. 2016 Lembit Jakobson - Kommenteeri artiklit

Kui õuesõpet on Unipiha koolis õppetöö ühe vormina viljeletud juba aastakümneid, siis Ahhaa keskuse klassitoaks saamine 20. jaanuaril oli esmakordne.

1.-2.kl. teemaks oli sel päeval „Koduõu ning munast tibu arenemine“. 3.-4.kl. sai tutvuda planetaariumi ja päikesesüsteemiga.

Mis on koduõu

Kui Ahhaa keskuse õpetaja Julia laste käest küsis, kes koduõues elavad, tõstis Säde (2.kl.) kohe käe püsti ja hüüatas rõõmsalt: “Kanad ja haned!“ Teised lapsed lisasid neile omalt poolt: lehmad, lambad, kitsed, kuked. Koduõue mõiste on Unipiha lastele tuttav: keegi neist ei ela korrusmajades.

Loomade-lindude juurest jõuti putukate, sipelgate , ussikeste, mullas elavate muttide, vesrirottide, hiirte juurde. Selle juurde, kes keda sööb. Nii oli loodud maailm, milles elavad kanad-kuked.

Sünni ime

Edasi saadi minna õppepäeva põhieesmärgi juurde: tutvustada lastele, kuidas sünnib elu kanamuna näitel. Sünnib siia ilma päriselt tibupoeg.

Kõigepealt mindi laborisse, kus oli inkubaator. Kaks uut sõna, mille tähendust tundma hakati õppima.

Õpetaja Julia tutvustab inkubaatorit, kus kanamunad 21 päeva hauduvad. Nii palju aega kulub tibul selleks, et viljastatud munast nokaga koor katki teha ning koorest välja hakata tulema.

Viljastatudi mune ostab Ahhaa keskus linnuvabrik Tallegi käest.

Õpetaja Julial oli iga 21 päeva kohta plastmassist muna, kust sai näha, kuidas tibupoeg koore all kasvab. Seda oli vahva vaadata ning õigesse arengu järjekorda rühmatööna panna.

Hiljem videos tibupojaks arenguufaase uurides leidsime, et enne välja tulemist on kuulda tibupoja piuksumine ning toksatused. Aga kõige suuremad on tibupojal enne koore katki tegemist jalad.

Nendega ta lükkab, siis kui koor on katki, end suurde ja tundmatusse maailma.

Pärast seda pesime ja desinfitseerisime käed, et tibupojale mitte oma pisikuid edasi anda.

Ning nüüd sai ga laps Julia käest kollase udusulis tibupoja. See oli nii tore! Väike habras tibupoeg , tema pehmus ja soojus peopesas. Mõne aja pärast andsid lapsed õpetajale tibupoja tagasi ning ta pääses sooja elektrilambi alla.

„Kui palju aega kulub tibujal koorest välja ronimiseks?“ küsib õpetaja Julia äkki kavalalt.

„Üks minut!“ vastab keegi kärmelt. „Ei! Ikka kaks-kolm minutit!“ vaidleb keegi poistest vastu.

Edasi vaadatakse videost, et tegelikult kulub selleks vahel kuni poolt tundi. See on väeti kanalapse jaoks väga raske töö. Vahel ta jääb selle juures magama. Puhkab mõnda aega ja jätkab siis välja ronimist. Koorest vabanenud on tibupojad märjad, nii rampväsinud, et vajuvad kohe munakoore kõrvale lösakile puhkama.

Mõtlemise ja avastamise mõnu

Järgmise päeva loodusõpetuse tunnis näitab õpetaja Eha videot ja koos otsitakse üles see, mida siis Ahhaas õpiti.

Esimesel pildil on näha, kuidas kõik lapsed tõstavad Ahhaa keskuse ees õues üles sõiduautot. „See oli plastmassist! „ hüüab Joosep (1.kl.) fotot nähes. „Seepärast ta oligi nii kerge!“

Nüüd seletab õpetaja Eha, kuidas tegelikult kangi abil on võimalik suuri raskusi tõsta. Egiptuse püramiididki on nende abil ehitatud.“See on füüsika“, toonitab ta, mIda hakkate õppima vanemas klassis.

Teine pilt näitab musta auku plastmassist „künka“ sees riietehoius , mis keerise abil neelab laste mündid. „Ka see on füüsika,“ rõhutab õpetaja.

Edasi korratakse üle tibupoja areng munast. Tuletatakse meelde,milleks on tibupojale vajalikud munakollane, munavalge, rebuväädid. Miks inkubaatorisse pannakse muna tömbi otsaga ülespoole?

Miks ei lähe 30 muna restis katki, kui penoplastist plaat talle peale panna ning jalaga peale astuda..

Miks on munakoore sees õhuaugud?

Vaadatakse veekord üle, mida vihmaussid, millega tibusid toidetakse, söövad. Kuidas aidati laboris puhastada tibude puure, anti tibupoegadele jõusööta. Kuidas Ekke (2.kl.) suur kilepõll ees ning kiiver peas toorest muna katki pigistab.See oli nii naljakas.

Kui ma tunni lõpus küsin: „Mis neile Ahhaas kõige rohkem meeldis?“ saan ma kerge üllatuse osaliseks. „Treppidest üles-alla jooksmine, liftiga sõitmine, spioonituba, müntide neelamise must auk..“ Kõik see, milles oli salapära ning põnevust. Meeled ja keha said kogeda seda, mida pole Unipiha klassitoas ning kooli ümbruses.

Taipan alles hiljem, et teadmiste mõnu ning rõõm sellest, et millegipoolest targemaks oled saanud.. See seisab neil alles ees. Mõnu mõtlemisest, ahhaa elamused ei teki üleöö.

Planetaariumis saab näha umbes 5 miljonit tähte

Õpetaja : Evelyn Eensaar

Astronoomias olid meil planeedid ja tähtede ajalugu juba ära õpitud. Aga kuidas planeedid on kosmoses, seda me lastega veel ei teadnud.

Planetaarium andis lastele, isegi nendele, kes muidu alailma püsimatud on, ahhaaelamuse, mida klassiruumis videoprojektori abil NASA lehekülgi vaadates ei saa.

Toolil istudes muutus ruum õpetaja Verneri abiga kosmoseavaruseks, kus lapsed said suu lahti imestusest tähtede vahel kihutada.

Tõusta Maa kohalt üles ning minna kosmosesse rändama. Algul Kuu, siis Marsi peale.

Saada näha Marsi kuivanud jõgesid, kõrgeimat mäge päikesesüstemis Nix Olympicat( 24 km), Apollo maandumispaika Kuul .

Lisaks sellele õpiti õpiti tundma tähtkujusid ning tähekella, valguskiirte murdumist ja teleskoobi ehitust. Aastaaegade teket, kuidas vahelduvad öö ja päev.

„Vaatamata sellele, et olime klassis aastaaegade tekke põhjuseid õppinud, ei tulnud see lastele meelde. Talv tuli ikka sellepärast, et Maa on nüüd Päikesest kaugemal, kevad ning suvi aga talle lähemal. “

Evelyni kuulates meenub mulle, kuidas ma noore õpetajana enda jaoks avastasin.. Et Maa telje kaldest Päikese suhtes ning tiirlemisest ei sõltu mitte üksnes aastaaegade vaheldumine, vaid kogu meie olemine. Loodus, keel, meel, hingelaad. Meie tasakaalukus võrreldes hispaanlaste ja itaallastega. Isegi riietus ning toit. Meie regilaulukultuur, kirjandus, kunst. Kogu meie olemine taeva all. Pealtnäha nii „väike“ asi, millest lastel raske aru on saada. Millest aga sõltuvad ometi kõik rahvad, kogu elusloodus.

Edwardit ja Tõnist huvitanud Mustade aukudeni me seekord ei jõudnud.Ka sellele ei saanud vastust, kas kosmoses peale Maa mujal ka veel elu on? Ajast tuli puudus. See jääb lastel nüüd edaspidiseks endil uurida.

Ahhaa kodulehelt: Juba kaugelt paistab silma suur hõbedane kera meie maja katusel. Selle sees asub maailmas täiesti ainulaadne täissfääriline planetaarium. See tähendab, et näha on umbes 5 miljonit tähte nii pea kohal kui ka kõikjal meie ümber – kaasa arvatud jalgade all.

LEMBIT JAKOBSON


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!