Nüüd siis väidetakse, et hea õpetaja on palju tähtsam kui õppematerjalid. Spontaanselt mõeldes tundub, et nii see ongi. Sest õpetaja saab ju ise ka materjale teha. Aga mõne aja pärast hakkab närima kahtluse­ussike, kuni lõpuks tundub selline õpetaja ja õppematerjalide vastandamine üha veidram.

Meenuvad lapsepõlve esimesed rohimistööd sovhoosipõllul. Algul oli see käsitsitöö – pidime küürakil liikudes pikemad maltsad ja ohakad välja tõmbama. Edenesime muidugi aeglaselt. Kuid meie brigaadis oli lahtiste kätega naisterahvas Linda, kes seda tööd nautis. Ta oli oma vao peal meist varsti oma sada meetrit ees ning vahe aina pikenes. Linda oli tõeline talent. Kogu aeg autahvlil. Temast ilmus rajoonilehes artikkel, kus kirjutati, et kõige tähtsam on inimene. See inimene püüdis pärast artiklit muidugi veelgi rohkem. Nagu Orwelli raamatus.

Siis toimus tehniline revolutsioon – järgmisel suvel anti meile kõigile korralikud kõplad. Enne sõda Taanis agronoomiat õppinud brigadir keelas küürutamise ja käsitsi rohimise kategooriliselt ära. Meie kõplad laskis ta igal hommikul ja lõunaajal töökojas teravaks käiata nagu habemenoad. Põllule andis kaasa pika viili. Kellel läks kõblas nüriks, viilis selle uuesti teravaks. Loomulikult rohisime kõblastega poole kiiremini, lisaks maltsadele kadusid ka väiksemad taimed, palka saime rohkem ning selg ei valutanud enam kellelgi.

Kas peaksime hakkama nüüd vaidlema, kumb on tähtsam, kas kõblas või kõplaja?

Miks me ei paku õpetajatele teritatud tööriistu, millega töö läheb palju väiksema vaevaga? Anname õpetajale moodsad õppematerjalid, mis on mõeldud paarisõppeks, ümberpööratud klassiruumi meetodi rakendamiseks, rühmapõhiseks ja projektõppeks jne. Ja vaatame siis, kuidas õpetajal nendega läheb, kas ilmneb ka uuele õpikäsitusele ülemineku märke, kas keegi jõuab Lindadele järele.

Me ei peaks pateetiliselt deklareerima, et hea rohija teeb ka ilma kõplata kogu töö kiiresti ja kvaliteetselt ära, seega pole õpetajalegi korralikult teritatud tööriistu nagu vajagi. Me ei ütle ju, et tõeliselt hea sportlane võidab tänase Tour de France’i ka sõjaeelse jalgrattaga ära. Selliste juttudega tahetakse varjata tõsiasja, et paremat jalgratast ei ole ega tule.

Õpetajad, see, kes teid igal võimalusel varmalt kiidab, on teile ilmselt päris palju võlgu!

RAIVO JUURAK