Kõpla eelistest
Nüüd siis väidetakse, et hea õpetaja on palju tähtsam kui õppematerjalid. Spontaanselt mõeldes tundub, et nii see ongi. Sest õpetaja saab ju ise ka materjale teha. Aga mõne aja pärast hakkab närima kahtluseussike, kuni lõpuks tundub selline õpetaja ja õppematerjalide vastandamine üha veidram.
Meenuvad lapsepõlve esimesed rohimistööd sovhoosipõllul. Algul oli see käsitsitöö – pidime küürakil liikudes pikemad maltsad ja ohakad välja tõmbama. Edenesime muidugi aeglaselt. Kuid meie brigaadis oli lahtiste kätega naisterahvas Linda, kes seda tööd nautis. Ta oli oma vao peal meist varsti oma sada meetrit ees ning vahe aina pikenes. Linda oli tõeline talent. Kogu aeg autahvlil. Temast ilmus rajoonilehes artikkel, kus kirjutati, et kõige tähtsam on inimene. See inimene püüdis pärast artiklit muidugi veelgi rohkem. Nagu Orwelli raamatus.
Siis toimus tehniline revolutsioon – järgmisel suvel anti meile kõigile korralikud kõplad. Enne sõda Taanis agronoomiat õppinud brigadir keelas küürutamise ja käsitsi rohimise kategooriliselt ära. Meie kõplad laskis ta igal hommikul ja lõunaajal töökojas teravaks käiata nagu habemenoad. Põllule andis kaasa pika viili. Kellel läks kõblas nüriks, viilis selle uuesti teravaks. Loomulikult rohisime kõblastega poole kiiremini, lisaks maltsadele kadusid ka väiksemad taimed, palka saime rohkem ning selg ei valutanud enam kellelgi.
Kas peaksime hakkama nüüd vaidlema, kumb on tähtsam, kas kõblas või kõplaja?
Miks me ei paku õpetajatele teritatud tööriistu, millega töö läheb palju väiksema vaevaga? Anname õpetajale moodsad õppematerjalid, mis on mõeldud paarisõppeks, ümberpööratud klassiruumi meetodi rakendamiseks, rühmapõhiseks ja projektõppeks jne. Ja vaatame siis, kuidas õpetajal nendega läheb, kas ilmneb ka uuele õpikäsitusele ülemineku märke, kas keegi jõuab Lindadele järele.
Me ei peaks pateetiliselt deklareerima, et hea rohija teeb ka ilma kõplata kogu töö kiiresti ja kvaliteetselt ära, seega pole õpetajalegi korralikult teritatud tööriistu nagu vajagi. Me ei ütle ju, et tõeliselt hea sportlane võidab tänase Tour de France’i ka sõjaeelse jalgrattaga ära. Selliste juttudega tahetakse varjata tõsiasja, et paremat jalgratast ei ole ega tule.
Õpetajad, see, kes teid igal võimalusel varmalt kiidab, on teile ilmselt päris palju võlgu!
RAIVO JUURAK
Tegelik elu on keerulisem.
Hea kõblas ei pruugi tähendada suuremat palka sest palga normatiivid ei sõltu Orwelli riigis toodangust vaid näiteks töö raskusest ja normeerija lae värvist. Kui ei kummarda, järelikult on kergem töö ja ei tohi nii palju teenida kui enne.
Kas uus kõblas oli kindlasti tootlikum? Ehk oli sellel kõplal teaduslikult tõestatud parima tehnoloogiaga malmist vars mida kõplaja jõudis vaevalt tõsta? Kindlasti leidub veel palju tegureid mistulemust mõjutavad.
Võiks ikka rääkida laiemalt. Hariduspõllule on vaja nii head õpetajat kui tehnikat ja metoodikat. Kõik sõltub alati ja uuesti sellest, mida ja kuidas õpetaja on suutlik seda protsessi teostama. kuna maailm on avatumaks saanud, ei lepi õpetaja kindlasti enam selle piskuga, millega varem suurte raskuste kiuste hakkama saada tuli. Õpetajatöö ei ole lihtsalt rehitsemine või rohimine, vaud hoopiski loominguline töö ja selleks on vaja nii oskajat tegijat kui ajakohast õppevara,kaasa arvatud metoodilised käsiraamatud. loo autoriga põhimõtteliselt nõus, kui aru saada, et see teritamine ja lihvimine oligi too tähtis õppevara.
Minu küsimuse ei haaku küll otseselt teemaga, aga küsin siiski.
Mis on saanud väiksematest klassidest ja individuaalsest lähenemisest, iga- ühe märkamisest?Kas seadus on muutunud?
Olen kaua töötanud väikestes koolides ja seal on klassid olnud väikesed. Nüüd töötan linnas ja klassides 30 ja rohkem õpilast. Päevas keskmiselt viis tundi, nii et raske süveneda 150sse inimesse ja nende individuaalsusesse.
Gümnaasiumi osas suisa 45-57 korraga.
Kas olen mingi seaduseuuenduse maha maganud?
PS
Ise olen selline keskmine ja kõplal pole ka viga, aga nii suure seltskonna ees ei tule alati välja.
Kui suur on praegu klassitäituvuse ülempiir?