Kössis selja ja pika hambaga

26. veebr. 2016 Heiki Raudla Õpetajate Leht - Kössis selja ja pika hambaga kommenteerimine on välja lülitatud

Mäletan ühe tragi saksa põllumehe kuldseid sõnu, mis kõlavad eesti keeles umbes nii: „Kui teed tööd, mis sulle meeldib, siis on kõik päevad puhkepäevad.” Seda lausus rõõmsalt küpses eas mees, kes oli oma töödega rakkes 24/7 − nagu moodsas kõnepruugis öeldakse.

Kontrastiks mõni rida prantsuse elava kirjandusklassiku Michel Houellebecqi sulest: „Iga erapooletu vaatleja võib kinnitada, et inimolend ei saa olla õnnelik, et ta pole mitte üheski mõttes loodud õnne jaoks, ja et tema ainus võimalik saatus on levitada enda ümber õnnetust, muutes teiste elu niisama talumatuks, kui on tema enda elu.”

Ohvrite rida on pikk, kuni jõuab kätte õppimise ja seejärel õpetamise aeg. „Hakkab see orjamine pihta, kuni pensionileminekuni välja,” armastas mu onu naljatledes öelda, kui kooli läksin. Kui eelnevale mõtlen, siis ei imesta, miks nii paljud pika hambaga matemaatikaülesandeid lahendavad või ennast nii vaevaliselt kohustuslikust kirjandusest läbi purevad. Purevad ennekõike tulemuste pärast ja paljudele jääb vilets maik eluks ajaks suhu.

Ja siis kurdetakse, et noortel puudub huvi reaalainete vastu, nad kirjutavad vigaselt ega loe enam üldse midagi. Tõele au andes rehkendavad nad hea meelega juba maast madalast – mängude punktisummasid, taskuraha ja muud sellist, mis rahuldust või mõnutunnet tekitab. Või pakub hasarti. Ja pole ma eales varem näinud, et lapsed ja noored nii palju loeksid ja kirjutaksid kui tänapäeval – isegi bussis ja tänaval jooksujalu. Ma ei ole kohanud akadeemikut, kes raamat käes poeriiuli otsa koperdaks – nii nagu juhtub tihti nüüdsete õpilastega, kes ei saa silmi lahti oma nutitelefonist.

Nii et rehkendamine, lugemine ja kirjutamine pole meie seast kuhugi kadunud, vastupidi, pigem on see hoogustunud.

Mida ma tahan kõige sellega öelda? Arvan, et range ja üksluine tuupimine, õppetükkide kohustuslikus korras lahendamine ja testitulemuste tagaajamine moodustab meie kooliteest senini ebaproportsionaalselt suure osa, surudes inimestele maast madalast peale taaga, mis jätab selja kössi kogu eluks.

Mis ootab neid, kes astuvad kõrvale sellelt Kolgata teelt? Mõtlemiskoht.

HEIKI RAUDLA