Kui õige hakkaks üksteist aitama?

Õpilasfirmad võiksid oma noorematele koolikaaslastele laialdast õpiabi anda.

Paljud gümnaasiuminoored tahaksid õppimise kõrvalt ka mingit tööd teha ja natuke raha teenida, kuid võimalusi selleks napib. Üks võimalus midagi teha on õpilasfirmad, kus noored on tooteid ja teenuseid välja nuputanud ja neid müüki paisanud. Aga alati on õnneasi, kas ostjaid ikka leidub.

Kuid miks ei peeta oma kaasõpilaste õpetamist tõsiseks tööks, mille tarbeks tasub õpilasfirma luua? Nooremate koolikaaslaste järeleaitamine on ju kindel tööots, sest meie koolides on abivajajaid rohkem kui küll. Hädasolijate aitamine tõstaks kogu koolipere moraali. Õpetajatel on ka kergem, kui nad ei pea iga viimastki õpilast ise aitama. Lisaks saaksid oma koolikaaslastele õpiabi andvad gümnasistid õpilasfirma kaudu natuke töötasu.

Näidiseks sobiv õpilasfirma on olemas

Mõned üksikud õpilasfirmad on oma koolikaaslastele õpiabi juba andnud, näiteks Rakveres. Päris tõsiselt on asjaga tegelnud aga Tallinna 21. kooli õpilasfirma Student Network.

Kuidas 21. koolis õpiabi antakse? Lapsevanemad täidavad õpilasfirma kodulehel ankeedi (http://www.­studentnetwork.ee/kontakt/). Ankeedist selgub, missugusele õpilasele missugust õpiabi vaja on ning Student Network leiab gümnasisti, kes sobib kirjeldatud õpilast järele aitama. Student Network annab abi matemaatikas, keemias, inglise keeles, aga ka klaveris, plokkflöödis, solfedžos jms. Õpetamas käiakse enamasti õpilase kodus. Kõik lapsevanemad on õpiabiga rahule jäänud.

Üks oluline punkt on, et taolise õpiabi andmise eest saab gümnasist palka. Üks järeleaitamistund maksab kuus eurot. Gümnasistist õpetaja saab sellest endale neli eurot, kaks läheb õpilasfirmale kulude katmiseks (plakatid, visiitkaardid, koduleht, Facebook, töölepingute sõlmimine jms). Summa võiks muidugi suurem olla, aga midagi ikka.

Kui paljud abi vajavad?

Student Networki tegevjuht Taavi Pleiats märgib, et õppeaasta algus on rahulik, kuid detsembris-jaanuaris on tavaliselt 40–50 õpilast õpiabist tõsiselt huvitatud. Kevadel enne eksameid on abiküsijaid juba 100 ringis, kusjuures iga aastaga see arv kasvab.

Taavi Pleiats: „Mina olen õpetanud matemaatikat, geograafiat, natuke ka füüsikat. Tihti olen õpetanud neli korda nädalas. Kõige rohkem nõutakse õpiabi matemaatikas, inglise ja vene keeles. Inglise keele hääldust õpetame päris palju. Kitarri- ja klaveriõpetus on ka väga nõutud. Eesti keeles vajavad peamiselt abi algklasside, kuid matemaatikas kõigi klasside õpilased. Osa „kliente” tahab õpiabi igal nädalal, teistele on mõni üksik teema raske.”

Taavi Pleiats märgib, et Student Networkil on päris suur koormus. Puhkepäevadel nad koos eakaaslastega ringi ei hängi, sest otsivad uusi õpetajaid, koguvad tagasisidet, teevad aruandlust, reklaamivad oma firmat jne.

Keda õpiabi õpetajaks võetakse?

„Võtame gümnaasiumiõpilasi, kes oskavad õpetatavat ainet väga hästi,” selgitab Student Networki turundusjuht Elis Grete Eist. Ta lisab: „Testi me oskuste kohta ei tee. Kui gümnasist ütleb, et ta on matemaatikas tugev, usume teda ja usume ka seda, et ta oskab matemaatika viienda klassi õpilasele selgitada. Me ei ole pidanud pettuma, kõik on hakkama saanud. Gümnasistile teeb asja lihtsamaks see, et ta õpetab üksikut õpilast, mitte tervet klassi.”

Kuna õpiabi vajajaid on palju, on õpilasfirma palgale võetud ka palju õpiabi õpetajaid – kokku 28. Umbes pooled neist on 21. koolist, aga kaasa löövad ka Vanalinna hariduskolleegiumi, reaalkooli, Gustav Adolfi, Kadrioru saksa gümnaasiumi ja Tallinna ühisgümnaasiumi gümnasistid.

Haridus on Eestis tasuta

Seda on toonitanud riigikontrolör. Taavi Pleiats ei arva, et Student Networki tegevus oleks samm tasulise hariduse suunas. Ta selgitab: „Aitame neid, kes pole mingil põhjusel koolis hakkama saanud. Meie õpilasfirma viie aasta kogemus näitab, et abivajajate arv on kiiresti kasvanud, oleks vale neid hätta jätta. Me võime oma õpiabi nimetada ka tasuliseks huviringiks.”

Tasulist õpiabi antakse mitmel pool. Näiteks Gustav Adolfi koolituskeskus pakub tasulisi huviringe ning valmistab väikse tasu eest üle linna kokku tulnud õpilasi eksamiteks ette. Skandaali pole lahvatanud.

Loodetavasti ei oota meid Lõuna-Korea variant, kus lapsed tukuvad tasuta riigikoolis oma hommikused tunnid kuidagi ära, et pärastlõunal tasulistes õhtukoolides innukalt õppima hakata. Õpetavale õpilasfirmale oleks selline variant muidugi hea teenimisvõimalus.

RAIVO JUURAK

Kommentaar

Mõnigi neist võib ka päriselt õpetajaks õppida

Epp Vodja

Junior Achievement Eesti juhataja

Õpilasfirmad on varem ka oma nooremaid koolikaaslasi õpetanud, kuid lühidalt ja harva. Tallinna 21. kooli Student Network on siin suur erand. Kui nad 2011. aastal alustasid, ei hakanud nad mahajääjaid õpetama neljakesi, vaid kaasasid palju gümnaasiumiõpilasi, liikusid oma koolist väljapoole, isegi Tartusse ja Pärnusse. Nad võitsid Eesti parima õpilasfirma nimetuse ja võistlesid Euroopas. Seal nad kohta ei saanud, sest kohtunikud ei näinud sellise õpilasfirma tulevikku pärisfirmana.

Kui õpilasfirma Student Network 2012. aasta kevadel oma tegevust lõpetama hakkas, tuli kooli hulgaliselt lapsevanemate närvilisi kõnesid murega, mis nüüd edasi saab. Nõue on ju selline, et kevadel tuleb firma lõpetada ja samad noored sedasama firmat rohkem kui üks aasta teha ei või. Kuid 21. kooli noored lahendasid asja nutikalt – nad leidsid uued gümnaasiumiõpilased, kes idee üle võtsid ja lõid Student Network II. Järgmisel aastal lõid uued õpilased firma Student Network III jne.

Paar aastat tegutses Student Network natuke kahvatumalt kui esimesel aastal (mis on ehk loomulik, kui idee pole päris oma), kuid lapsevanemad olid väga rahul. Kahjuks katkes ka teistes linnades õpiabi andmine, sest algul anti seal õpiabi Student Networki eestvedamisel, kuid siis leppisid gümnasistist õpetaja ja lapsevanem kokku otse, õpilasfirma jäeti vahelt välja. Noorte pettumus oli suur, kuigi õpikogemus üsna eluline.

Uus õitseng tuli Student Networkil eelmisel aastal, kui asja võtsid ette väga ettevõtlikud ja pühendunud noored (juht oli Joosep Heinsalu). Alustati ka muusikatundide ja muu uuega. Väga hästi  on läinud ka praegusel Student Network V-l.

Pärast esimest edukat Student Networki tekkis mujalgi sama ideega õpilasfirmasid, kuid 21. kooli ulatuseni ei ole kellelgi vist ambitsiooni jätkunud.

Paljud õpilasfirmad võiksid tegelda õpetamisega, sest õpiabi vajavad väga paljud. Mõnedki noored, kes on õpilasfirmas oma nooremaid koolikaaslasi õpetanud, võivad hiljem õpetajaks õppida. See on siis kindel valik, sest kaasõpilasi õpetanud noor teab, et õpetamine talle sobib. Mina olen üks näide inimesest, kellel ei olnud algul vähimatki mõtet õpetajaks hakata. Kui mind aga kutsuti n-ö prooviks ühte kooli majandust õpetama, sain teada, mida õpetamine tähendab, ja praeguseks olen olnud õpetaja juba 26 aastat.