No aitäh kõigile õpetajatele, no aitäh!

19. veebr. 2016 Jüri Pino endine õpilane - Kommenteeri artiklit

Mingi üsna ammu tagasi üks helistas ja tahtis kokku saada.

Jõle salapärane, mis muidugi uudishimulikuks tegi. On ju tore asja pärast õllekasse minna. Pealegi.

Aga polnudki vägevat salanõu või tundmatuks jääda soovinud allika ülitundlikke andmeid.

Tegelane küsis ühe sõbra telefoni ja meili.

Pagan, ma oleks võinud need telefoni või meili panna, milleks teha nägu, nagu oleks hukkuva jäämäe või mürgise sitika jätkusuutlikkus kaalul.

Ta tahaks areneda, teatas tüüp, ja et minu mainitud sõber oleks tema mentor.

„Möh” on teadupärast üks kõige intelligentsemaid vastuseid, kui karp lahti jääb. Esimese pauguga ei tulnud pähegi, mis asi see mentor õieti on, hoopis Nestor, too kõige targem kreeklane „Iliasest” ronis kuskilt amfora tagant välja ja otse pähe.

„Aa” on ka väga intelligentne vastus. Ei, „möh” kõlab ikka paremini.

Üldiselt jättis kodaniku jutt võrdlemisi tobeda mulje. Arenemisest räägivad isikud, kes pole taibanud, et nende elu ei valitse mitte meelepärane töö, imelised hobid, vaid pangalaen 30 aastaks, mis välistab igasugused vähekegi järsemad muutused, ammugi lustakad või raevukad meeletused. Hea küll, võib-olla mitte kõik, aga mõnda on kohatud. Edaspidi välditud, liiga igavad.

Tõesti, mis asi on, et tahaks endale mentorit? Õpetajat, kes käekõrval läbi eluraskuste talutab, tarkust jagab, õpetuslaule laulab. Endasuguseks kasvatab. Lõpuks ohkab heldimuspisarais: nüüd võin ma rahus minna, järglane on leitud. Vähe Mihkel Mutt selle lause üle irvitanud pole, igapidi põhjusega.

No kes see viitsiks koperdajast jooksjat lihvida, inimestel endaga tegemist küllaga.

Loomulikult ei öeldud seda, tehti niisama tühja juttu, teist õlut ei võetud, sest miskipärast hakkas äkki kole kiire.

Väike küsimus siiski sees, et kas endal oleks vaja seda mentorit, või ütleme eesti keeli – elu õpetajat. Ehk on selline kunagi olnudki? Või on, sest paljust, mis meil on, pole me ise teadlikudki. Keegi ütlema ka ei tule. Või me teame, aga ei taha endale tunnistada, et teame.

Paljud lugupeetud inimesed toovad usutlustes välja oma õpetajaid. Mentori sõna kohtab harva. Küll aga suure tähega Õpetajat. Kes on väga kuulus ja väga surnud. Enamasti. Justkui aumärk külge riputatud. Mis muidugi ei välista, et inimesed on siirad ja neid on tõepoolest Õpetatud.

Vaat endal sihukest õnne vist pole. Võiks ju küll, sest on igasugu vahvate vendade käe all igasugu hobusevargust õpitud. Ometi ei pea endast nii palju, et kellegi auväärsete sabasulgede külge haakida. Sabasulgedesse jääb igasugust sodi külge, mind sinna veel vaja, aitäh. Kellelegi võib too tõepoolest Õpetaja olla, aga kuuldes, et ka musarnased ennast Õpetaja õpilaseks pidada võtavad, lööb veel kahtlema ja hakkab uue poole kiikama.

Mis mõistagi ei tähenda, et poleks inimesi, keda oma õpetajateks lugeda. Lihtsas tähenduses, et neilt on olnud midagi õppida. Ei pea ju õppimine alati käima nii, et oppaja om kantsleh ja opja’ kullase, kiroda targuse üleh, oppuse võit kätte saada egaltpuult.

Norra kuningas Olav oli kunagi kütusekriisi ajal, 1973, suusatama läinud. Piinlik olnud autoga Holmenkollenisse uhada, kui norra rahvas bensiinisabas. Läinud siis, suusad kaenlas, rongi peale. Pärast ehmunud julgeolekueksperdid küsima: „Kuda nii, ilma ihukaitsjateta?” Kuningas vastanud: „Minu ümber oli neli miljonit ihukaitsjat.” Ehk tollane arv norrakaid. Kes siis olid vist norrakad, mitte punt haledaid roosasid.

Ikka õnnestus kuulsa surnu külge ennast riputada, suisa majesteedi. Ümber öeldes, tuhanded inimesed, keda elus kohatud, võib-olla mitte igaüks, aga mitmed ja mitmed on mõndagi õpetanud. Lihtsalt pealevaatamisest on küll, koosviibimisest, kuulamisest. Mis kõik läheb tihti teemasse: oska näha teise silmas palki, otsi enda omast pindu. Ning teha järeldusi.

Kahetseti kunagi, et ei ole fotokat kaasas, õieti, et ei teata, kuidas debiiltelefoniga pilti tehakse. Pilt oli vägev. Õõtsus üle uulitsa jämeda värtna kujuline mees. Ümbermõõt – kujuteldamatu. Peenikesed traksid hoidsid üleval pükse, mis paraja telgi mõõdus. Ja nüüd ilu – kummaski käes mehel tort. Sihukest asja ei mõtle välja. Isegi hullunud koopjavritutaja mitte.

See õõtsuv tagumik õpetas kaema, kui palju sisse õgitakse, kui vähe liigutakse. Ütleme, jõuti alla saja kilo küll, mõne ajaga. Peaks ma seda taati nüüd Õpetajaks nimetama?

On nähtud, kui üheülbaliseks ja mahakarjuvaks muutuvad inimesed, kes võtavad oma maailmapildi ainult ühtedest uudistest. Edaspidi, aitäh, interneedus, alati audiatur et altera pars. Mis ei tähenda, et teisel poolel on püha tõde vallata. Mingisuguse tõelähedasema arusaama ikka kokku klapitab, kui hurraahüüdjatega kaasa karjuda.

On istutud koosolekutel, kus 90% ajast üks räägib mitte midagi, teistel voolab kõrvust s…vett. Piinlik, tüütu, igav, tarbetu, tobe. Tähelepanek – jutukatel on koosolekulaual kohvitass, kindlasti, paber-pliiats väga harva. Pind omas silmas võetav kokku araabia vanasõnaga: kui jumal andis kaks kõrva ja ühe suu, siis ta vihjas millelegi. Ehk kui ei ole kindel, ole vait.

Mida nüüd teengi. Tänades õpetajaid.

JÜRI PINO


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!