Keelekaste: Sõnad Prokrustese sängis
Aastapäevad tagasi saime mina ja Õpetajate Leht ühelt lugejalt pahandada „keelelõtvuse” pärast. Tõrelejat häiris asjaolu, et olin tarvitanud 24-st rääkides sõna „number” ja toimetaja ei olnud märganud seda taunida. Lugeja arvates olnuks korrektne öelda „arv”, sest just seda 24 olevat: arv, mis koosneb numbritest 2 ja 4.
Ilmselt reaalteadlase taustaga korralekutsuja lähtus termini „number” kitsast, matemaatilisest sisust – arvu tähistav sümbol, arvu kirjamärk –, ent mina, pidades silmas oma kirjutise ilmumiskohta ja sihtrühma, mõistagi sõna laiemast, üldkeelsest tähendusväljast, mis lubab „numbrit” kasutada ka „arvu” sünonüümina, esemete suuruste märkimiseks ja nii edasi.
Sõna „number” sisu meelevaldsel kohitsemispüüdel, mille taga on arusaam, et õige on vaid selle üks, ahas oskuskeelne tähendus, võiksid olla õige narrid tagajärjed. Näiteks ei tohiks me enam öelda „telefoninumber”, „majanumber” ja „kinganumber”. Ja kuidas jääks selliste väljenditega nagu „leivanumber”, „naljanumber”, „tõmbenumber”, „(ajalehe) erinumber”?
Neid, kes usuvad, et kõik peaksid sõnu mõistma just nõnda, nagu mõistavad nemad näiteks johtuvalt oma erialast, tuleb ikka ette. Säherdused arvavad, et nende sõnakasutus on see ainus paikapidav, kõik sellest hälbiv on „keelelõtvus” – justkui oleks üks sõna reserveeritud ainult ühele tähendusele ja mõni suletud ringi oskuskeel prioriteetsem kui kõikide kõneldav üldkeel.
Omal alal ehk teadjad – tublid ajaloolased, matemaatikud ja elektrikud –, on selge, et keeleküsimusis on tegu diletantidega, kel pole aimugi keele elementaarsetest toimimismehhanismidest; kas või sellest, et keele kasutusväärtus seisneb suuresti tema ökonoomsuses, mis muu hulgas tähendab seda, et me ei pea endaga kaasas kandma meeletut hulka eri sõnu, ehk koguni oma sõna iga viimase kui asja, nähtuse, tähendusvarjundi jaoks, vaid võime üht ja sama sõna pruukida eri tähendustes.
Selge see, et oskuskeeltes vajab osa sõnu rangemat piiritlemist, kängitsetumat ja püsivamat tähendusvälja, mis aga ei tähenda, et neidsamu sõnu ei tohiks näiteks üldkeele avaratel väljadel pikema rihma otsas jalutama lasta. Intelligentne inimene – ja kellele ei meeldiks ennast selliseks pidada – mõistab eri keeleregistritel vahet teha, leppides ühtlasi sellegagi, et ühel ja samal sõnal võib allkeelest, kasutajaskonnast ja kontekstist sõltuvalt olla erinev sisu.
Võtame kas või sellise lihtsa sõna nagu „lause”. Keele(teaduslikus) kontekstis on tegu ühest või mitmest sõnast koosneva lühima kõnelõiguga, millel puudub otsene grammatiline seos eelnevate-järgnevate kõnelõikudega. Enam-vähem nii tajume seda sõna ka üldkeeles. Aga matemaatikas tähendab „lause” hoopis teoreemi (näiteks Euleri teoreem ehk Euleri lause) ja muusikas kahest-kolmest fraasist koosnevat helitöö lõiku.
Või siis „idioot” ja „kretiin”: üldkeeles võrdlemisi levinud sõimusõnad, tähistamaks igat masti juhmardeid, aga meditsiinis kindlalt piiritletud kitsa tähendusega terminid. Sõnaga „infarkt” on aga vastupidi: oskuskeelega võrreldes on sellel üldkeeles kitsam, mitte laiem tähendus: oskuskeeles tähistab sõna mis tahes elundi kärbust vere juurdevoolu lakkamise tõttu, aga üldkeeles kasutatakse seda peamiselt vaid seoses südamega.
Võtsin selle kõik, vana numbriasja sealhulgas, jutuks sellepärast, et 5. veebruari Õpetajate Lehe artiklis „Kas me räägime õigete sõnadega?” kirjutas lähedasel teemal Anu Kull. Temagi loos oli üks asjakohane õpetlik näide: „samm” (mis üldkeelse esmatähenduse järgi on jala või jalgade siirmisliigutus näiteks käimisel või tantsimisel) tähistab keevitajate kutsekeeles midagi nii spetsiifilist nagu keevituskaare edasiliikumise takt. Õnneks ei tea ma ühtki keevitajat, kes leiaks sellepärast olevat vajaliku „sammu” üldkeelne esmatähendus maha laita. Oleks see vast tobe!
Ärgem niisiis kuulakem isehakanud keeleeksperte, kes tahavad suruda sõnu Prokrustese sängi, võttes neilt ära nende tegeliku sisu ja tähistamispotentsiaali.
PRIIT PÕHJALA
Eesti keeles tähendab number sümboleid 0,1,2,3,4,5,6,7,8,9, milledest moodustatakse arve, samuti nagu sõnu moodustakse tähtedest, lauseid sõnadest jne. Nimetada arvu numbriks on sama rumal, kui nimetada sõna täheks või lauset sõnaks. Olete sellega minuga nõus? Inglise keeles tähendab number arvu, mitte numbrit (mis on digit), vene keeles on arv chislo ja number tsifra. Sama on peaaegu kõigis keeltes. Erandina kasutatakse spetsiaalseid numbrikombinatsioone eri tähenduses, kuid siis liitsõnana, nagu majanumber, autonumber, jne. Väga valus on kuulata ajakirjanikke, poliitikuid ja paljude teiste erialade isikuid rääkimas numbritest arvude asemel. Tuleb eeldada, et kõigil neil on lõpetatud vähemalt põhikool, seega peaksid väga hästi oskama vahet teha numbri ja arvu vahel. Kuid kuulates esinemisi, tuleb kahelda selles. Ei ole vajalik otsida eneseõigustusi valede väljendite kasutamisel, väites, et mina räägin millestki “laiemas mõttes”. Ei ole mingit vajadust teha elu keerulisemaks, kui see tegelikult on. Numbri kasutamine arvu tähenduses näitab ainult kõneleja harimatust. Alati tuleb enne mõelda ja siis öelda. Valede nimetuste kasutamine kõnes on kõrvale sama valus, kui valede nootide esinemine muusikapalas.