Süsteemi ilu: ajaloomatemaatikat kah
Kahe aasta pärast tähistab Eesti Vabariik oma sajandat sünnipäeva. Aga kus ja kuidas me seda teeme, sõltub suuresti sellest, mil moel õnnestub eelseisev ahviaasta üle elada. Oma riigi esimest juubelit, 1968, meil siin kodumaal ju eriti tähistada ei õnnestunud. Nii olemegi sunnitud tõdema, et rohkem kui poole oma riigi ajalikust loost pole meil olnud oma riiki. Skisofreeniline värk.
Üks suur aastaring saab täis
Riikide ja rahvaste elus toimuvad teatud tähenduslikud sündmused tihtipeale kaheteistaastase intervalliga. Olulisim on nn suuraasta: 12 x 12 = 144 aastat. Etruskidele antud aeg piirnenud väidetavalt kaheteistkümne suuraastaga (12 x 144 aastat), seejärel saigi nende aeg läbi. Et ühiskondlikud mullistused käivad ühes rütmis päikese aktiivsuse tõusude/langustega, pole eriline uudis. Kui ajaarvestuses kasutataks kaksteistkümmendsüsteemi veidi järjekindlamalt (mitte ainult nii, et aasta jaguneb 12 kuuks, ööpäev 24 tunniks; tund 60 minutiks ja minut 60 sekundiks), ilmneks süsteemi ilu palju selgemini.
Inimese puhul ei ole täissuuraastast mõttekas rääkida, arvestada tasuks pigem poolsuuraastaga: 6 x 12 = 72 aastat. Üks näide: võtame aastad 1857, 1929, 2001 – 1857 toimus esimene ülemaailmne majanduskriis, põhjustatud paanikast USA aktsiaturul (pankrotistus USA suurimaid rahandusettevõtteid Ohio Elukindlustuse ja Usalduse Selts); 1929 (1857 + 72) algas teine ülemaailmne majanduskriis (Wall Streeti krahh tekitas globaalse depressiooni); 2001 (1929 + 72) varises USA-s põrmuks Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorn, alguse sai uus maailmakord.
Eestluse ajaloos saab tänavu täis üks suur ring. 1872 (+ 144 = 2016) loodi ülemaaline Eesti Kirjameeste Selts. Selle asutamise mõte pärines F. R. Kreutzwaldilt ja C. R. Jakobsonilt, esimene president oli J. Hurt, liikmeid oli kümne aasta pärast üle 1100, enamikus kooliõpetajad. Ilma EKmS-ita poleks ka erilist põhjust rääkida Eesti riigist. Kirjasõna tegi eesti rahva, sõna valdasid kirjamehed.
Saatuslik tsükkel
Aasta 2016 on ühtlasi paralleel aastaga 1944 (+ 72 = 2016). Need on kumbki eesti rahva (nagu paljude teistegi) saatuseaastad. Saatuseaasta näib olevat ahviaasta. Ahv arvatakse seostuvat taltsutamatu loova energia ja uudishimuga, kes lammutab vana ja püstitab uut. Eelmine punase ahvi aasta oli 1956. Mida iseloomustaski äärmine vastuolulisus – ühelt poolt Hruštšovi mälestusväärne paljastuskõne ja teiselt poolt Ungari ülestõusu mahasurumine. Vahepeale mahtus ülestõus Gruusias ja rahvusdiviiside laialisaatmine – mis tähendab, et eesti poisid saadeti jälle Venemaale n-ö aega teenima.
See saatuslik tsükkel hõlmab Vabadussõja võidukat otsa 1920, s.o Eesti iseseisvuse kindlustumist, ja 72 aastat hiljem riikliku iseseisvuse taastumist. Selle perioodi jooksul kindlustusid meie jaoks olulised ajaloolised tendentsid: 1932 (ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse), 1944 (lõpp lootustele – Eesti Vene võimu all), 1956 (nn sula algus; Ungari sündmused); 1968 (Tšehhi sündmused); 1980 (Poola sündmused); 1992 (Eesti, Läti, Leedu taas maailmakaardil); 2004 (Eesti, Läti, Leedu NATO-s ja EL-is). 2016 on esialgu veel küsimärgiga.
Võimalused Eesti arenguteks avanesid tavapäraselt kolm aastat varem. Tähtsad olid Eesti jaoks loomulikult aastad 1917 ja 1989 (1917 + 72 = 1989). Vene riigis sai kummalgi korral teoks märgivahetus.
Jakob Hurt, Eesti Kirjameeste Seltsi president 1872–1881.
Kolmeaastase intervalliga
Hiljemalt aastast 1857 Eesti lähemas ajaloos kehtinud järjepidevale kaheteistaasta tendentsile on raske tähelepanu mitte pöörata: 1857 omanimetuse „eestlane” kasutuseletulek & järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algus; 1869 esimene üldlaulupidu; 1881 sinimustvalge EÜS-i värvideks ja venestuse algus; 1893 Tartu ülikool Jurjevi ülikooliks ja vene õppekeel üldhariduskoolides; 1905. aasta revolutsioon (karistussalkade ohvritest langes Eesti ja Läti arvele üle poole, kuigi Balti kubermangudes elas vähem kui 2% Vene impeeriumi rahvastikust); 1917 avanes Eesti iseseisvumisvõimalus; 1929 ülemaailmne majanduskriis ja Venemaa eestlaste lõpu algus; 1941 maailmasõda jõudis Eestisse; 1953 Stalini surm; 1965 nn sula lõpp; 1977 nn kurjuse impeerium (Vene keskmaaraketid Euroopas); 1989 Berliini müüri ots ja Balti kett; 2001 uus maailmakord. Aasta 2013 on ilmselgelt veel nii lähiajalugu, et selle sees olles ei saa aru, mis toimub – kas nimetada seda Ukraina kriisi, jätkukülmasõja, rändekriisi aastaks. Või kinnistub see daatum järeltulevate põlvede mällu hoopis kui nn uue normaalsuse sünniaasta?
Kaheteistaasta tsükkel mängib loomulikult ka Venemaa ajaloos saatuslikku rolli. Usuga oma erilisse missiooni käib kaasas usk ettemääratusse ja numeroloogia au sees pidamine. Vene tsivilisatsioon (ka nn Bütsantsi tütartsivilisatsioon) jõudis inglise ajaloolase Toynbee järgi oma huku ajajärku aastal 1881, kui tapeti pärisorjuse kaotaja keiser Aleksander II. Stalin suri 1953 (1881 + 72) – seega peaks ajalooaritmeetika järgi Venemaa jaoks tähtsat toimuma aastal 2025 (1881 + 144).
Kuigi me salamisi oletame, et kui üks seaduspära on senini kehtinud, miks peaks ta äkki kehtivuse kaotama, ei saa me endale lubada seda ajaloomatemaatikat ometi tunnistada. Kui siinkirjutaja hakkas saatusliku tsükli asja tähele panema, umbes kakskümmend aastat tagasi, siis pakkus üllatust, et aastad 1989/1992 olid tõepoolest sedavõrd määravaks kujunenud. Tol ajal ei võinud aga kuidagi teada, mis toimub aastal 2001 ja et 2004 on Eesti nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus sees. Ei tea me ka praegu, mis saab. Küsimus lahtine, aga mitte kauaks. Juba toimub. Euroopa üritab hoiduda ahistajatest käepikkuse kaugusele.
On see nüüd Eesti tõusu või languse aasta? Võimalused vähenevad pidevalt. Õnneks läheb meil hästi – nagu on üldiselt alati hästi läinud. Sest me oleme alles ja meie riik kestab.
Ajalugu vajab paikaloksutamist
Huvitaval kombel on nõnda juhtunud, et sellesse n-ö ajaloolis-numeroloogilisse süsteemi mahuvad Eesti poliitikutest eelkõige Edgar Tõnurist ja Johannes Käbin. Ühegi teise riigitegelase puhul ei aimu sellist järjepidevust kui nende puhul. Tõdedes, et rohkem kui poole oma riigi ajalikust loost oleme elanud okupatsiooni all, ei saa mööda faktist, et kauem kui keegi teine (28 aastat) on selle saja aasta jooksul Eestit valitsenud Johannes Käbin, sünd 1905. Puudutasid teda otseselt kõik need karmid aastad: 1929 – kollektiviseerimine ja eestluse lõpu algus Venemaal; 1941 ja Stalini surm 1953; uue venestuslaine algus Eestis 1977 …
Tartu rahu allkirjad, 2. veebruar 1920.
Edgar Tõnurist pidas vastu täpselt ühe poolsuuraasta (1920–1992), elades ühes rütmis Eesti maale ja rahvale tähendusrikaste aastatega. Soliidse „Eesti ajaloo kronoloogia”, 2015, nimeloendist on teda asjatu otsida. Võrreldes paljude muude meestega, kelle puhul on Eesti ajaloo jaoks tähenduslikuks peetud lihtsalt elulooliste andmete esitamist. Kuigi Tõnuristi tegevust saatsid märksõnad EÜE, looduskaitse selts, ettevalmitustöö fosforiidi kaevandamise keelustamiseks Eestis juba 1970, s.o ammu enne fosforiidisõda, vastuseis venestamisele, Lahemaa rahvuspark 1971, mõisakomplekside taastamine … Nimekiri pole kaugeltki täielik.
Edgar Tõnurist sündis kaugel Siberis 12. jaanuaril 1920. Kolme nädala pärast, 2. veebruaril kirjutati alla Tartu rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Vene vahel. Mis aga Edgari-nimelise tite puhul kõige tähtsam – Tõnuristidel avanes võimalus kodumaale tagasi pöörduda. Ja seda ka tehti, tsaari kuldkümnesed lapse voodipulkade sees, et alustada sujuvamalt uut elu kodumaal.
Kerge on ette kujutada, et kui ükskõik kumma, kas Käbini või Tõnuristi asemel oleks n-ö pukki sattunud Moskva truualamlik käsutäitja, olnuksime palju suuremas jamas ja järelikult olnuks ka iseseisvuse hilisem taastamine üksjagu vaevalisem. Ajalugu vajab n-ö paikaloksutamist. On öeldud, et ajaloos esineb palju kiivalt varjatud tahke, mida tundmata võib mõnelegi ausale inimesele liiga teha. Seetõttu on uurimiseks vaja ajalist distantsi, paar-kolmkümmend aastat. See aeg on käes.
KARL KELLO
Kas Eesti haritlaskonna häälekandja peab tõesti andma sõna selleks, et meelevaldseid seoseid otsides astroloogiat, numeroloogiat ja muud umbluud propageerida?