Väljaränne Eestist. Uusi fakte ja põnevaid lugusid 1941. aasta järelümberasumisest

5. veebr. 2016 Olev Liivik ajaloodoktor - Kommenteeri artiklit

Eesti ajaloomuuseumis algas jaanuaris loengusari „Järelümberasumine – tundmatust tuntuks”, millega meenutatakse 75 aasta möödumist 1941. aasta algul toimunud ümberasumisest Eestist Saksamaale. Möödunud aastal Euroopat vallanud põgenikekriisi taustal on õpetlik jälgida, kuidas suhtuti Teise maailmasõja ajal Euroopas eestlastest põgenikesse, kuidas hindasid kodumaalt lahkunud eestlased enda olukorda ja kuidas vaatasid tulevikku. Ühtekokku sattus Eestist 1939.–1944. a lääneriikidesse üle 100 000 inimese, kellest suurem osa enam kunagi kodumaale ei naasnud. Suhtarvuna tollasesse rahvaarvu oli Eesti väljarände tõttu üks enim kaotanud riike Euroopas.

Sõjaaegne väljaränne Eestist toimus mitmes etapis. Esimest neist võib piiritleda aastatega 1939–1941, kui Eesti pinnal veel sõjategevust ei toimunud. Sellesse aega jääb ka kaks ümberasumislainet Eestist Saksamaale, millest esimene toimus veel iseseisvuse ajal, 1939. aasta sügisest 1940. aasta kevadeni, kui Saksamaale asus ümberasumise (Umsiedlung) käigus üle 12 000 inimese. Palju vähem teatakse aga 1941. aasta esimestel kuudel läbi viidud teisest ümberasumisest, mida nimetatakse esimesele järgnevuse tõttu järelümberasumiseks (Nachumsiedlung). Sel ajal oli Eesti juba NSV Liidu poolt okupeeritud, mistõttu kogu operatsioon viidi läbi NSV Liidu ja Saksamaa ühisoperatsioonina. Erinevalt ümberasumisest, mis pälvis nii Eesti kui ka Saksa ajakirjanduses rohkesti vastukaja, ilmusid tollases Nõukogude Eesti ajakirjanduses järelümberasumise alguse ja lõpu kohta vaid lühikesed teadaanded. Põhiliselt levis info järelümberasumisest suust suhu ning vähemasti linnades arutleti sündmuse üle nii eestlaste kui ka sakslaste seltskonnas ja iseäranis nende osavõtul, kes olid otsustanud või üritasid kommunistliku režiimi eest Saksamaale pageda.

NKVD loodud hirmuõhkkond

Viimastel aastatel läbi viidud uurimistööga on selle vähetuntud sündmuse kohta avastatud päris palju uut ja põnevat, mida tutvustataksegi ajaloomuuseumi loengusarjas. Kui varem oletati, et 1941. aastal lahkus Saksamaale kuni 7000 inimest, siis praeguseks on ilmne, et see arv võis ulatuda isegi kaheksa tuhandeni. Samuti on leidnud kinnitust, et järelümberasujate seas oli üllatavalt palju eestlasi, kuigi oli neidki, kes hoolimata 1930. aastate eesti rahvusühtsuse poliitikast ei määratlenud ennast üheselt ei eestlaste, sakslaste ega venelastena, vallates suurepäraselt kolme kohalikku keelt, mis olid ajalooliselt olnud saksa, vene ja eesti, kuigi Eesti Vabariigis vastupidises järjekorras. Võib ka oletada, et järelümberasujate arv võinuks olla suuremgi, kui NSVL-i ametnikud oleksid Saksamaale soovinute suhtes olnud vastutulelikumad ega oleks pannud kätt ette mitme prominentse Eesti riigitegelase, sõjaväelase ja ka äritegelase lahkumisele. Lisaks heitis aktsioonile varju Nõukogude ametkondade venitamine kõikvõimalike bürokraatlike protseduuride teostamisel ja NKVD loodud hirmuõhkkond, mis häiris Saksa ametnike tööd ja kohutas järel­ümberasujaid.

Õigupoolest võisid ümberasumisele registreeritud vabamalt hingata alles teeleasumisel Saksamaale, kus neist suurem osa leidsid ennast olukorras, et nad kuulutati põgenikeks ja jäeti ilma ümberasuja staatusest, mis oleks neile garanteeritud Kolmanda Reich’i kodaniku ja varanduslikud õigused. Põgenikud paigutati põgenikelaagritesse, kus nad pärast julgeolekuorganite jälgimist ja küsitlemist ning rassi- ja rahvuspuhtuse väljaselgitamist töö- ja elukoha olemasolul mõne aja pärast välja lasti.

Paljud eestlastest järelümberasujad uskusid, et võivad peagi naasta kodumaale, ja ootasid sõja puhkemist NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Kui sõda 1941. aasta suvel nende kergenduseks algas, soovis mitusada meest minna Eestit kommunistidest vabastama. Eesti ja Läti järelümberasujatest formeeriti Saksa korrapolitseile allunud pataljon Ostland, mis vastu ootusi Baltimaadesse ei saadetudki. Sellest hoolimata jõudsid paljud neist sõja ajal siiski Eestisse, kuhu olid jõudnud ka sajad teised järelümberasujad, kes olid valdavalt eesti rahvusest. Saksa okupatsiooni lõppedes tuli neil uuesti võtta jalge alla teekond, mis viis suurema osa neist tagasi Saksamaale, kuid vähestel juhtudel ka Rootsi.

OLEV LIIVIK


Loengusarja kava

• 9. veebruar. TRIIN TARK, „Lepingu rikkumine või arusaamatus? NSV Liidu poolsed takistused järelümberasumise läbiviimisel”

• 8. märts. ULRIKE PLATH, „Baltisakslane, venelane või eestlane? Järelümberasujate rahvuslikust ja kultuurilisest identiteedist”

• 12. aprill. OLEV LIIVIK, „Järelümberasujad Kolmanda Reich’i põgenikelaagris”

• 10. mai. TOOMAS HIIO, „Järelümberasujate astumine Saksa väeteenistusse: pataljon Ostland”

Kõik loengud toimuvad Suurgildi hoones Pikk tänav 17 algusega kell 16.30


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!