Viies vaheaeg − milleks me seda vajame?
Mart Kimmel
Kuidas mõjub lastele praegune nelja veerandi süsteem? Mis võimalusi pakuks õpilastele, lapsevanematele ja õpetajatele viies vaheaeg? Mõistmaks, milleks me viiendat vaheaega oma haridussüsteemi vajame, tuleb meil vaadata vana, nelja vaheajaga kooliaastat, ning uut, viie vaheaega aastat koos ja eraldi.
Mida kujutab endast nn viies vaheaeg? Kujuta ette, et oled õpilane või õpetaja põhikoolis või gümnaasiumis. Nüüd mõtle sellele, mitu päeva sul tegelikult puhkamisaega on − võime seda puhkamisaega nimetada ka vaheajaks. Loodan, et said aru, et sinu puhkamisaeg võiks olla süsteemsem.
Viies vaheaeg on lahendus, mis pakub tänase tüüpilise nelja vaheaja asemele viit − nimetagem neid järgmiselt: sügisene vaheaeg, jõuluvaheaeg, talvevaheaeg, kevadvaheaeg ning suvevaheaeg. Seega on viies vaheaeg, võrreldes praeguse tavapraktikaga, üks lisavaheaeg õppeaastas.
Seejärel võib sul tekkida küsimus, kuidas saab seda viiendat vaheaega paigutada kooli iga-aastasesse kalenderplaani. Vastus on lihtne: kui jagame 35 nädalat viiega, saame seitse nädalat. Seega on viie vaheaja süsteemis ehitatud kooli iga-aastane kalenderplaan üles selliselt, et seitse nädalat on õppetegevust, nädal puhkust – sama tsükkel kordub aastas viis korda.
Kuid ikkagi, miks peaksime minema edasi uue süsteemiga, kui vana on juba olemas, kui meil on igati edukalt toimiv nelja veerandi süsteem? Kas aga see toimibki nii edukalt? Kui vaatame, missugused on meie õpilaste aineteadmised, siis tundub, et need on väga head. Paraku tuleb vaadata ka edukuse teist poolt − me kasvatame üles põlvkonna lapsi, kes on väga heade aineteadmistega, kuid jätame tähelepanuta nende vaimse ja emotsionaalse heaolu.
Laps ärkab hommikul kell 6.30, sööb ja liigub seejärel kooli, kus tal on seitse ainetundi – kolmes neist suur arvestuslik töö. Pärast koolipäeva läheb noor koju ning on väsinud, õhtul õppimist vaadates on tema ees reaalsus, et homme on jälle seitse ainetundi, millest kahes on suur arvestuslik töö, kõigele lisaks toimub huviring.
Kodu, kool, kodu, kool. Kuhu me jätame vaba aja tegevuse (huviringid) või lihtsalt olemise iseendaga − enese tundmaõppimise, eneseanalüüsi?
Meie ees on kaks võimalust: esiteks, minna edasi nelja veerandiga, mis rikub meie laste vaimset ja emotsionaalset heaolu; teiseks, viia sisse viies vaheaeg, mis võimaldab aktiivse ja pasiivne õppeperioodi vaheldumist.
Viienda vaheaja mõju võib selgitada kolme huvigrupi näitel – õpilased, lapsevanemad ja õpetajad.
Põgusalt oli eespool juttu õpilaste praegusest olukorrast, kusjuures tasub mainida, et õppeveerandid on nelja vaheajaga süsteemis ehitatud üles järgmiselt: esimene veerand kestab seitse nädalat, teine kaheksa nädalat, kolmas kümme nädalat ja neljas veerand kümme nädalat. Võtkem jälle abiks matemaatika: esimene poolaasta kestab 15 nädalat, kuid teine poolaasta 20. Viies vaheaeg aitab kaasa õpilase rutiinile – perioodilises rütmis saavad puhata nii keha kui vaim. Olulised on mõlemad, sest teada-tuntud tõde on, et terves kehas on terve vaim.
Õpilasega käib kooliga seoses alati kaasas lapsevanem, kes kohtab oma last koduses keskkonnas. Mis võiks olla viiendast vaheajast kasu temal? Põhiline kasu seisneb selles, et tema laps saab regulaarselt puhata, päikesevaesematel kuudel energiat koguda. Teisisõnu, lapsevanem saab viie vaheaja süsteemi abil tervema ja puhanuma lapse.
Mida annab viies vaheaeg õpetajale? Senisest paindlikuma võimaluse oma õppetööd planeerida, vähendades olukordi, kus ka tema on väsinud – õpetajad väsivad sarnaselt õpilastega. Julgen väita, et mida puhanum on õpetaja, seda paindlikum ja mõistvam on ta oma õpilaste suhtes.
Kokkuvõttes aitab viie vaheaja süsteem kaasa õpilase ja õpetaja heaolule (vaimne, emotsionaalne) koolis ja kodus. Julge pealehakkamine pidi olema pool võitu − katsetage viiendat vaheaega ning vaadake, kuidas see mõjub õpilasele, lapsevanemale või õpetajale!
Igasugu kodutööd hävitavad huvitegevuse. Või siis rassib laps end lõhki.
Põhikooli lõpu laps – lehekülgede viisi kodutöid igas aines, kontrolltöödeks valmistumised jne. Ja siis huvitegevus, kuhu maa lapsel tuleb bussiga sõita, oodata, õhtuks koju jõuda.
Olgu neid vaheaegu palju on, 7-8 tundi koolis ja kodus siis uuesti alustada nendeks tundideks õppimist on suurem koormus kui täiskasvanul.
Mul on nii kahju oma lapsest.
Üks klass armastas mulle kogu aeg meelde tuletada: õpetajad annavad palju õppida jne. Ühel päeval palusin neil ausalt tõsta käsi minu küsimuse peale. Küsisin: kes õpib järgmiseks päevaks vähemalt kolm tundi? kaks tundi? üks tund? kuni pool tundi? (Ma aimasin, mis on tulemas: olin kunagi küsitlenud kahe kooli õpilasi: ja nii see ka läks) Kõige rohkem oli tõstetud käsi viimasele küsimusele. Tahan arvata nii: kuna meedias ilmub palju kirjutisi, kuidas õpetajad annavad koju õppida-õppida-õppida, siis näit 9.klassi õpilane (tulevane valija) oskab seda väitluses õpetajaga osavalt ära kasutada. Kas see vastab ka konkreetselt sellel või sellele õpilasele, see on teisejärguline. Järeldus: õpilane ei õpi üle, tal on kaitsemehhanism sünnist saati kaasas. Mis puudutab viiendat vaheaega: saan ma õigesti aru, et see nädal võetakse tagasi juuni algul? Siis kui koolides on konsultatsioonid ja eksamid? S t kui planeeritud õppetööd tunniplaani alusel enam ei toimu?
Viis vaheaega on hea mõte, aga siis peaks ka riik arvestama sellega, et lapsed puhkavad õppeaasta sees ühe nädala rohkem ja nihutaks kõik tasemetööd ja lõpueksamid ka nädala jagu edasi. Vastasel korral on nii, et nt. kolmanda klassi õpilasel on aasta lõpus eesti keele tasemetöö, mis ajaks õpitakse kogu aasta materjal ära ja pärast seda peaks veel kuu aega koolis käima ja eesti keelt õppima. Samuti peavad 9.klassi õpilased jõudma kogu materjali nädala võrra kiiremine läbi võtta, et teha lõpueksamit.
Ühesõnaga tahan öelda seda, et viies vaheaeg peaks ikkagi juba riiklikult sissearvestatud olema.