Ärme räägi keelest, vaid eneseteostusest
Aune Valk
Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, kuidas lõimida Eesti ühiskonnas põgenike„masse”. Kas on reaalne, et neist saavad Eestlased (taotluslik suur täht – A. V.), nii nagu paarkümmend aastat tagasi Rootsi saabunud Balkani sõdade põgenikest on saanud Rootslased?
Küsimus sellest, keda eestlaseks pidada, kerkis üles ka aruteludes kahe miljoni eestlase üle. Raivo Juurak hindas 29. jaanuari Õpetajate Lehes, et laiema arvamuse kohaselt on eestlane keegi, „kes elab Eestis ja räägib eesti keelt”. Tundub lihtne ja loogiline ja ühtib ka sellega, mida aastaid tagasi ühe uuringu käigus eestlased laiemalt arvasid. Küsimusele, mida eestlaseks olemine nende jaoks tähendab, oli sagedasim vastus seotud maaga – alates konkreetsest kodu- või maakohast kuni Eesti kaardini välja. Sellele järgnesid eesti keel ja vabaduse eest seismine. Nii peaksid ka kõik vene kodukeelega Eestis elavad noored, kel põhikooli lõpus eesti keel B1-tasemel selge, end Eestlastena tundma. Kahjuks nad seda siiski ei tee. Miks?
Keelt peab oskama, et tulla toime
Eesti keele oskuse tähtsust Eestis elades on raske ülehinnata. Ja seda puhtalt pragmaatilistel põhjustel. Ühes uuringus1, kus kõrghariduse omandanute tööandjad pidid hindama oskuste, kogemuste ja paberite olulisust, tuli kõige tähtsamana välja eesti keele oskus. See edestas pikalt nii hindeid akadeemilisel õiendil kui ka õpirändekogemust, aga ka erialaoskusi.
Eesti keelest erineva kodukeele puhul tähendab väga hea eesti keele oskus eestlastega võrdseid tööturuvõimalusi. PIAAC-i uuring2 tõi välja, et kui keskmiselt on eesti ja muu kodukeelega inimeste vahel tööturul ca 15% palgalõhe, siis väga hea eesti keele oskuse puhul seda pole. Eesti keele oskus on kriitilise tähtsusega ka edasiõppimise valikutes. Seetõttu rõhutatakse elukestva õppe strateegias just põhikoolilõpetajate eesti keele oskuse tähtsust.
Aastaks 2020 eesmärgiks seatud sihist, et 90 protsenti mitte-eesti kodukeelega õpilastest oskaks põhikooli lõpus eesti keelt B1-tasemel, oleme kahjuks veel kaugel: viimastel aastatel lõpetab sellise keeleoskusega veidi alla 70 protsendi.
Millal ja kuidas keelt õppida?
Keelt saab õppida igas eas, kuid loomulikult on kõige tõhusam teha seda noorena. Autorid on rõhutanud, et vaimse võimekuse ja keeleoskuse omandamise seos on hilisemas eas suurem kui enne 10.−12. eluaastat. Kõik lapsed on suutelised teises keeles sama hästi rääkima õppima kui andekamad lapsed, erinevus on kirjutamisoskuse omandamises. Keeleõppe olulisim edutegur on motivatsioon – arusaam, et keelt on vaja, et ennast teostada ja teistega suhelda. Paljudes meie koolides kasutusel olevat eesti keele kui teise keele õpet on palju süüdistatud liigses grammatikakesksuses.
Kindlasti ei aita kaasa see, et sageli tajutakse keeleõpet pealesunnituna ja seda tehakse kunstlikus kontekstis – eestlastest eraldatuna. Loomulikku keeleõpet, paremaid kontakte ja ühist riigiidentiteeti toetab see, kui eri rahvusest lapsed õpivad koos. On hämmastav, et seda nii vähe tehakse.
Keeleliselt segregeeritud haridussüsteemi soosib viimase integratsioonimonitooringu3 järgi vaid 10−20 protsenti nii eesti- kui ka venekeelsetest vastajatest, ülejäänud eelistavad mitmekultuurilisi mudeleid, kus eri rahvusest lapsed õpiksid koos.
Kas (väga hea) keeleoskus on tingimata vajalik?
Ehkki keeleoskus on väga vajalik, ei ole see piisav, ja nagu selgub Eesti avatud identiteedi uuringust4, ka tarvilik tingimus selleks, et kuuluda 1; 1,3 või ka 2 miljoni Eestlase hulka. Küsisime nii kodu- kui ka väliseestlastelt ja Eesti venelastelt: kas eestlane võib olla keegi, kes ei valda eesti keelt, aga tahab olla eestlane? Sellele vastasid jaatavalt umbes pooled. Eestlaste ja siinsete venelaste hulgas oli seda meelt 47−48%, n-ö vanade väliseestlase ehk Teise maailmasõja käigus põgenenute järeltulijate hulgas 84% ja uute väliseestlaste hulgas 34%.
See, et sageli väga tugeva identiteediga, kuid mitte nii puhta eesti keelega vanad väliseestlased keeleoskust eestlaseks olemise juures üle ei tähtsusta, on mõistetav. Miks aga uued väliseestlased eesti keele oskust eestlaseks olemise juures kõige olulisemaks peavad, võib vaid arvata. Tõenäoliselt näevad nad seda, kui kiiresti võib keeleoskus eriti järeltuleval põlvel kaduda ja kui kergesti hakkavad eestlased sind võõraks pidama. Et parem keeleoskus ei too alati kaasa tugevamat seotustunnet, on välja tulnud uuringutes: tugevama riigiidentiteediga seostub siinsete venelaste hulgas eesti keele oskusest enam lähedaste kontaktide arv eestlastega ja eluga rahulolu.
Kas keeleoskusest piisab, et olla eestlane?
Et keeleoskus pole piisav tingimus eestlaseks olemise juures, ilmnes ühes veidi varasemas uuringus5, kus eestlast kirjeldades rõhutati keeleoskuse kõrval pea sama tähtsana seotustunnet. „Ma arvan, et kõige tähtsam on see, et inimene ikka peab ennast eestlaseks. Siis ta on ka, mis sest, et ta seda keelt pole õppinud. Oluline on see, et ta teaks Eesti kultuuri ja ajalugu … Mitte ainult juured, aga ta peab sellest huvituma,” ütles intervjuus üks nooremapoolne Eesti naine. Et ainult keelest ei piisa, näitab ka 2011. a integratsiooni monitooring6, mis tõi esile hea eesti keele oskusega, aga nõrga kodanikuidentiteediga peamiselt noorte grupi, kel on suhteliselt sage Eestist lahkumise soov. Neid on 13% Eesti teistest rahvustest elanikkonna hulgas.
Kümmekond aastat tagasi tehtud uuringus leidsid Masso ja Vihalemm, et need, kellel on parem keeleline kapital, kipuvad teistest sagedamini Eestist lahkuma. Katrin Kello jt 2009. aastal 11. klassi õpilaste hulgas läbi viidud küsitlus aga näitas, et eesti keeles õppimise kogemus põhikoolis oli seotud nii sooviga Eestisse jääda kui ka siit lahkuda. Tõenäoliselt on nende vastuoluliste tulemuste taga see, kuidas eesti keele õpet tajutakse, kas pealesunnituna ja assimileerumissurvena või võimalusena. Assimileerumissurve tajumine on Gerli Nimmerfeldti doktoritöö hinnangul aga peamine tegur, mis ennustab nõrka seotustunnet Eestiga.
Keskendume liigselt keelele
Kui tahame, et nii siinsed venelased kui ka uued tulijad mujalt tunneksid Eestiga seotust, ei tohi keeleoskust ja selle puhtust üle rõhutada. Pigem on see miski, millega peletame neid eestlusest eemale.
Uurisime Eesti avatud identiteedi uuringus, mis on see potentsiaalne ühisosa, millega nii eestlased kui ka teised Eestis elavad etnilised grupid võiksid samastuda. Need on: arusaam sellest, et inimene võib olla korraga eestlane ja mõne teise rahvuse esindaja; selle väärtustamine, et tore on olla korraga eestlane ja eurooplane (seotud Eesti ja Euroopaga); selle aktsepteerimine, et Eestis elab palju etnilisi gruppe (omaette teema, kas kõigiga ühtsust tuntakse); rahulolu Eesti inimeste saavutuste üle; seotustunne Eesti maa ja loodusega; Eesti kui väikese ja eduka riigi nägemine. Vähem ka Eesti kodanikuks olemise väärtustamine ja Eesti pühade tähistamine.
Ühtsustunne eesti keele rääkijatega pigem lahutab meid. Seega, kui tahame, et Eesti identiteedi võtaksid omaks ka teise kultuuritaustaga inimesed, siis peaksime mõtlema, kuidas saame identiteedis esile tuua ülalnimetatud teemasid.
Et eesti keele oskusele rõhumine võib venelasi eestlastest hoopis lahutada, on näidanud Triin Vihalemm oma uuringutes, kus ta toob välja, et nii tugevat keelepõhist ühtsustunnet (venekeelsus kui identiteedi alus) kui Eestis elavatel venelastel, pole teistes endistes NL riikides, kus elab samuti palju venelasi. Vihalemm peab selle põhjuseks eestlaste identiteedi ja lõimumispoliitika keelekesksust ja tunnetatud keele pealesurumist.
Mõne aasta tagune pilootuuring kaasava integratsioonikonteksti uurimiseks tõi venekeelses fookusgrupis esile sama mõtte, aga veel selgemini. „Ühendab meid aga ebaperfektne eesti keele oskus. Me võime kuuluda erinevate rahvuste hulka, kuid me ei muutu mitte kunagi eestlasteks. Meid ei võeta vastu eestlaste sekka,” ütles üks vene kodukeelega tallinlane, kirjeldades, mis ühendab ja mis lahutab Eestis elavaid etnilisi gruppe. Eesti keele puhtuse liigse rõhutamisega saavutame hoopis suurema vastanduse. Ühendavate teguritena tulid samas uuringus välja maa, ühine riik ja suhted inimeste vahel.
Aga need, kes ei ela Eestis?
Sama fenomen tuleb välja ka seoses väliseestlastega. Kui tahame, et kahe miljoni kokkulugemisel läheksid arvesse ka välismaal elavad eestlased, tuleks vaadata nende eestlaseks olemise määratlust, mis ei vasta Eestis elamise ja puhta eesti keele oskuse tingimustele. Näiteks Kanada eestlased tõid välja kolm üsna võrdselt olulist eestlaseks olemise tunnust: Eesti juured / sugulus / Eestis sündinud; eesti keele rääkimine (või püüd seda teha); osalemine kultuurielus.
Üks Kanada eesti noormees defineeris eestlase nii: „See, kes üritab eesti kultuurist õppida ja osaleda ning tahab keelt arendada ja harjutada.” Üks kolmanda põlve Rootsi eestlanna tõi välja kurva tõsiasja, et kõige raskem on end eestlasena tunda just Eestis: „Nemad (kodueestlased) suhtuvad minusse kui rootslasesse, mitte kui tavalisse eestlasesse. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et ma ei räägi puhast eesti keelt ega ela Eestis.” Üks noorema põlvkonna Kanada eestlanna vastas aga küsimusele, kes on eestlased, nii: „Me and my friends family (are Estonians), although Eesti eestlased seem to disagree.” („Mina ja mu sõbra pere (on eestlased), ehkki Eesti eestlased näivad sellega mitte nõustuvat.”). Seega ilmneb nii Eesti venelaste kui ka väliseestlaste puhul, et eesti keele vähene oskus on hoopis see, mis takistab neid eestlane olemast.
Mida me tegelikult tahame?
Rääkides keelest ja eestlaseks olemisest, näib kohati, et olulisem sellest, et kõik Eesti inimesed / Eestiga seotud inimesed saaksid ja tahaksid ennast Eestis teostada ja oskaksid selleks endale vajalikul tasemel eesti keelt, on eesti keele puhtus. Võib-olla ongi see õige tee? Uurisime paar aastat tagasi setode identiteeti ja esimese hooga ei saanud ma aru, miks nn pärissetod ei taha uussetosid (sinna hiljem elama kolinud inimesi), kes soovivad seto kultuurist osa saada ja seda ka praktiseerivad, omaks võtta. Neile heideti ette, et nad seovad vööd valesti või nende laul pole päris õige.
Arvasime, et üliväikesearvuline rahvakild peaks rõõmustama iga uue tulija üle, kes soovib panustada nende kultuuri, isegi kui see pole alati 100% nii, nagu enne on tehtud. Sama peaks kehtima Eesti ja eestlaseks olemise puhul. Kui tahame, et eri kodukeele ja sünnimaaga inimesed, kes kas elavad Eestis või seostavad end Eestiga, saaksid ja tahaksid end Eestlastena tunda ja Eesti ellu panustada, siis tuleks vahest vähem mõelda keelest ning enam suhetest ja eneseteostusest. Kui ma koos eestlastega teen Eestis enda ja selle riigi jaoks olulisi asju, on ühel hetkel arvatavasti elementaarne, et ma õpin seejuures ka eesti keele ära.
HTM-i toetatav tegevus, mis keskendub vähem keeleõppele ning enam eneseteostusele ja suhtlemisvõimalustele, on kultuuridevahelise õppe noortekohtumised, Eesti-sisese õpilasvahetuse programmi laiendamine ning tegevus mitmekultuurilise kooli mudeli loomiseks ja katsetamiseks. Ka keelekümblus on oma nimest laiem ning keskendub keeleõppe kõrval ka kultuurikontaktidele.