Esimest korda klassi ees
ÕPETAJATE LEHE ESSEEKONKURSILE LAEKUNUD „ESIMEST KORDA KLASSI EES” ANNAB EDASI TUNDEID, MIS VALITSEVAD NOORT ÕPETAJAT ENNE OMA ESIMEST PÄEVA KLASSIJUHATAJANA.
Esimest korda seisin õpetajana klassi ees käesoleval õppeaastal. 1. septembril 2015 sai minust Tallinna Kristiine gümnaasiumi 1.c klassijuhataja. Ühel augustiõhtul tabas mind küsimus, mida on mul neile pisikestele 1. septembril öelda.
Tuletasin meelde üht lasteraamatut, mille peategelased olid tiigrike ja tema sõber karu, ning sellest jutust inspireerituna kirjutasin oma tulevastele (kooli)lastele esimese septembri tervituskõne.
See kõlas nii.
„See oli 1. august, kui hakkasin mõtlema, mida täna, 1. septembril, oma esimesele klassile ja nende vanematele rääkida. Ma istusin oma Pelgulinna korteris, jõin teed ja kell oli 22:41. Õues oli suve kohta päris pime – tunnetasin sügist. See tõi hinge ärevuse, põnevuse, rõõmu, natuke hirmu. Arvan, et needsamad emotsioonid valitsevad siin ruumis kõigi südameis. Kokku teeb see ühe hea ja tugeva tunde.
Mu kallid lapsed. Ei teagi, kas enam tohib teile öelda lihtsalt „lapsed”. Tänasest olete koolilapsed – suured inimesed. Olen enam kui kindel, et enamik teist on käinud lasteaias (tõstke käed, kes on). Ja kuna olen ka ise lasteaias töötanud, olen enam kui kindel selleski, et lasteaias rääkisite te: „Ma ei taha lasteaias käia, kuna siin peab magama. Ma tahaks juba kooli, sest seal saab õppida.” Oli nii? No nii, palju õnne! Siin me nüüd oleme! Siin TE nüüd olete – koolipingis. Kas tunne on hea? Peabki olema. Täna on väga tähtis päev nii teie kui ka teie vanemate jaoks.
Ma jutustan teile loo karust ja väikesest tiigrist, kes hakkasid ühel ilusal päeval reisima võrratu banaanilõhnalise Panama poole. Nad olid kartmatud. Nad trotsisid hirmu, kuna neil oli nii suur soov imelisse Panamasse jõuda. Teel kohtasid nad palju loomi. Näiteks rebast, kes näitas neile kätte vale suuna, kuna ta oli söömisega parasjagu nii ametis. Jänestega, kes neile lahkesti öömaja pakkusid. Karu pidi ehitama parve, et ületada jõgi. „Ma ei pea millegi pärast muret tundma, kuna mul oled sina” – need olid väikese tiigri sõnad karule. Nad pidid ka puu otsa ronima, sest vahel on vaja näha maailma kõrgemalt, et leida oma unistuste maa.
Kui ma seda raamatut lugesin, siis tundsin, et see lugu kannab väga olulist mõtet. Ka meil siin, klassiruumis, hakkab tänasest pihta üks suur seiklus. Me ei tea täpselt, kuhu me liikuma hakkame, aga teame, et see seiklus saab olema põnev. Meie teel tuleb ette ka igasuguseid takistusi. Olgu need siis hirmud tähtede, lugemise, kirjutamise, numbrite või arvutamise ees. Aga kuna meid, „tiigreid ja karusid”, on siin piisavalt – siis teadke, et hakkame me saame! Olen kindel, et sellel imelisel teel tuleb ehitada nii mõnigi parv või sild. Või äkki hoopis turnida puu otsa – sest mõnikord peab ronima kõrgemale, kui tahad näha oma unistuste maad.
Vaata paremale. Vaata vasakule. Vaata enda ette ja taha. Homme hakkame üksteisega tutvuma, kuid juba täna jäta need silmad endale meelde. Nendest silmapaaridest saavad sinu reisikaaslased, kellega koos hakkame edasi liikuma, sildu ja parvesid ehitama ning kellega koos saame üle kõikidest hirmudest.
Karu ja väike tiiger küsisid: „Kas elu pole mitte pööraselt ilus?” Arvan, et võime selle peale kõik koos noogutada!”
Aitäh!
Nüüd võin kinnitada, et minu klassis käibki üks suur seiklus, mille peaosalised on minu 27 maailma kõige paremat last. Tuleb ette uusi ja tundmatuid teid. On ka takistusi ning muresid. Tuleb ehitada sildu ning parvesid, sest ainult midagi uut luues ja õppides saab edasi liikuda.
Ma ei oskaks endale paremat ametit soovida …