Et isad lastega koolimajja jõuaksid

11. märts 2016 KÄTLIN KONSTABEL psühholoog ja pereterapeut - 1 Kommentaar

Me kõike teame vähemalt ühe eesti kirjandusklassikasse kuuluva raamatu alguslauset – sellest, kuidas üks poiss läks koos isaga kooli, kus teda ootas ees tore meesõpetaja.

Seesama lause võiks panna kõiki lastega töötavaid spetsialiste – ja lapsevanematena lausa kõiki − tihedamini mõtlema, mida teha, et isad laste heaolu ja akadeemiliste saavutustega paremini kursis püsiksid ja otseses või kaudses mõttes koos nendega koolimajja jõuaksid. Sest isad on olulised.

Isad mõjutavad laste enesehinnangut, eluraskustega toimetuleku võimet, sotsiaalset küpsust ja palju muudki. Poistele on isad otse rollimudeliks – ka siis, kui eeskuju on negatiivne. Uuringud ,– mh sellised, kus laste toimetulekut on jälgitud pikema aja vältel – näitavad üheselt: isad ja emad mõjutavad laste toimetulekut erinevalt, aga võrdsel määral, ja isade kaasamine lapsega tegelemisse mõjutab akadeemilist toimetulekut ka siis, kui laps isaga koos ei ela.

PERIFEERNE ISA

Perepsühholoogide keeles on termin perifeerne isa. Mitte see isa, kes on vaid lapse sünnitunnistusel ja kellest muud ei teata, vaid see, kes on küll elus ja teada, tihti ka kodus, aga lapsega tegelemisest ometi kõrvale jäänud on. Nad on samal ajal nii stereotüübi kinnistajad kui ka ohvrid.

Pole mõtet ühele või teisele vanemale süüdistavalt otsa vaadata, kui lapse ja isa suhtlus ka vanemate koos elades kehvavõitu on. Süüdistamisest pole enamasti abi, eriti kui taustal on kivinenud ja põlvkondi kordunud stereotüübid (mis asetavad ema automaatselt lastespetsialisti ja isa pigem kõrvalseisja rolli ja millest on raske välja murda).

Kui isal pole oma päritoluperest muud mälestust kui see, et lastega tegelemine ongi emade amet, siis ega ta ju oskagi teisiti. Selline isa võib isegi seista ettekujutuse eest, et naise koht on laste kõrval ja mees tehku meeste asju − mis siis, et südames tahaks ta osata teha pai ja teada laste pisarate põhjuseid. Kui ema on lapsest saadik näinud, et naine paneb oma paljulubava karjääri või sellega seotud unistused kõrvale ja hakkab tegelema vaid lastega, on ka temal raske isa enda „territooriumile” lasta. Isa sekkumist kasvatusse võidakse siis näha ema autoriteedi õõnestamisena.

Kui sama rollijaotus jätkub – emad laste lasteaia ja kooliasju ajamas, kodus õppetükke tegemas −, õpib selle ära ka laps ja kannab seda täiskasvanuks saades omakorda edasi, pannes tulevikuski spetsialiste ja teadlasi muretsema soolise ebavõrdsuse üle. Kuna aga vanematel üksi on põlvkondi kordunud mustrit raske muuta, on lausa hädavajalik, et last ja peret ümbritsev keskkond aitaks seda teha.

ISAGA ÄHVARDAMINE

Lapse käitumises või õppeedukuses probleemide ilmnemisel tuleks mõlemad vanemad kutsuda appi probleemi lahendama, ja seda mitte ainult põhjusel, et vanemlik vastutus jaguneb seaduse järgi kahe vahel või et nii on kena, vaid see suurendab tõenäosust leida lahendus.

Oleme harjunud nägema krimifilmidest, kuidas uurijad otsivad sündmuste taastamisel abi tunnistajate ütlustest. Sama põhimõtet peaks järgima laste arengut ja käitumist analüüsides – oluline on eri allikatest pärinev info. Jah, vahel võib juhtuda, et ema on lapsega liialt seotud või väga murelik ja näeb kõike läbi mustade prillide. Selline on tema vaade ja tal on sellele õigus, kuid võimalikud on ka teised vaated.

See ei tähenda, et üks inimene näeb asju valesti. Nii nagu koolis võib laps olla ühe õpetaja tunnis usin ja teise tunnis pigem laisapoolne, nii on ka mujal. Lapsed käituvadki kodus eri pereliikmetega erinevalt, eri inimesed panevad lapse käitumises tähele erinevaid detaile, räägivad lapsega tihti ka erinevatest asjadest, ja see on normaalne. Arvata aga, et isad lastega või kodus toimuvat ei märka, on viga – nad on tihti sellele kõigele palju mõelnud, neile lihtsalt tundub, et pole õige sekkuda.

Kui info kooli ja kodu vahel liigub vaid ühe vanema kaudu, on isegi parimate kavatsuste puhul oht, et mängu tuleb n-ö pudelikaela efekt, kus isale edastatakse lapsega koolis toimuvast valitud infot. Ema, kes tublisti üritab last paremini õppima või käituma kantseldada, võib ebaedu korral ja viimases hädas kasutada isaga ähvardamist: lubab isale kõik lapse patud ära rääkida või kutsuda isa karistussalklasena appi, kui laps korralikuks ei hakka.

Kui isa siis lõpuks kohale kutsutakse, võivad vanemad aga lapse probleemidest erineva arusaamise pärast tülli minna, seda enam, et isa ei ole ju samuti vaimustuses, kui talle ainult kohtumõistja või kurja politseiniku roll osaks saab.

MÕLEMAD VANEMAD KOOLI

Kõige hullem on, kui isa jäetakse, kas või soovist mitte segada teda ebaolulise ja häiriva infoga, hoopis probleemidest informeerimata. Ema püüab lapsega kodus käituda viisil, mida kool või spetsialist on soovitanud, ja isa võib vaid märgata, et midagi on korraga kapitaalselt teisiti.

Mis toimub, miks täpselt tuleb midagi teisiti teha, kas tema peaks ka kuidagi tegutsema või mis roll tal üldse on – see jääb isale segaseks, võib tekitada lootusetust, stereotüüpidest hoolimata vanemana läbikukkumise tunnet ja eemaldada ta lapsest veelgi. Emal on aga omakorda tunne, et tema peab kõike üksi tegema. Lapsele omakorda jääb mulje, et isa temast ei hooli ja ema muudkui pahandab.

Võimalusi isasid kaasata on koolidel palju. Esmalt võiks loobuda mõttest, et üks isadepäeva meisterdamisring või kontsert on piisav. Võib-olla alustada sellest, et tunnistada − tõepoolest võibki suures osas naistest koosneval koolipersonalil olla emadega lihtsam rääkida, ühist keelt leida kui isadega. Selle tunnistamine võimaldab luua ülevaade suhtlemisraskustest, et neid siis leevendada.

Kõige tähtsam on põhimõte – alati kaasata mõlemad vanemad, võrdselt. Alustuseks võiks kogu info lastega toimuvast saata nii emale kui ka isale. Arenguvestlustele, kiitmis- ja pahandamisvestlustele kutsuda mõlemad. Lastevanemate koosolekutele kutsuda alati kõiki ja soovitada kui mitte vanematel koos, siis vähemalt vaheldumisi osaleda.

Selline asjaajamiskord olgu normaalne ja ühe vanema tulek pigem erand. Et kool muretseks, kui torkab silma, et lapsel on küll mõlemad vanemad kodus, aga kooli jõuab ja kooliga suhlteb kogu aeg vaid üks.

Jah, küllap võtab tavade muutmine aega – aga kui vanematele selgitada, et kool soovib suhelda võrdselt nii ema kui ka isaga, sest mõlemad on olulised, siis rõõmustavad tegelikult mõlemad.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Et isad lastega koolimajja jõuaksid”

  1. Erna ütleb:

    Esiteks pole selles kirjutises praktilisi lahendusi: kuidas me neid isasid siis kaasame??? Isad on ju Soomes tööl jne. Autor on vist grafomaan, vähese lugemusega. Lõpetage, selle sisütühja loba avaldamine.Postimehes avaldab sama autor pidevalt mingeid triviaalseid lugusi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!