Teatame kurbusega, et meie hulgast on lahkunud eesti pedagoogikateadlane, pedagoogikadoktor, Tallinna ülikooli emeriitprofessor Lembit Andresen. Tema kolleegid ja õpilased jäävad teda mäletama kui säravat ja erudeeritud isiksust ning legendaarset õppejõudu.

Lembit Andresenis oli ühendatud pedagoogimeisterlikkus ning viljakas teadustegevus. Endiste üliõpilaste meenutustes olid tema pedagoogika ajaloo loengud väga oodatud, kuid eksam võis paljudele valmistada üllatuse. Nimelt tavatses professor kombata üliõpilaste silmaringi märksa põhjalikumalt, kui selleks valmis oldi, kuid ebaõnnestumise korral oli alati võimalus korduseksamiks, kuni professor üliõpilase teadmistega rahule jäi. Ta pidas tulevaste õpetajate ettevalmistamisel kõige olulisemaks õppejõu enese eeskuju nii töössesuhtumises kui ka vastastikuses käitumises. Oma raamatus „Algust otsimas” on ta kirjutanud: „Üliõpilane peab nägema, mida professor on kirjutanud, pedagoogika õppejõud peab omal alal kõike seda üliõpilastele pakkuma, mida ta ise on oma töös kogenud. Iga loeng on kordumatu, just kuulaja kutsub esile inspiratsioonipuhangu, mis viib õppejõu oma kogemuste varasalve uksi avama ja neid auditooriumis interpreteerima.”

Lembit Andreseni pedagoogiline kreedo küpses Rakvere õpetajate seminaris ja Tallinna õpetajate instituudis õpetajaks õppides, Tallinna 21. koolis ajalooõpetajana töötades ning alates 1958. aastast Tallinna ülikooli (end Tallinna pedagoogiline instituudi) õppejõuna ja teadlasena tegutsedes. 1969. aastal omistati talle pedagoogikakandidaadi ning 1975. aastal pedagoogikadoktori kraad. 2004. aastast oli prof Andresen Tallinna ülikooli emeriitprofessor.

Professor Andresen on pärandanud meile aukartustäratavas koguses haridusloolisi uurimusi, millest tuntuim on mitmeköiteline „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu”. Ta on uurinud Eesti rahvakooli ajalugu seoses kirjaoskuse ja kooliraamatute arenguga ning selgitanud Lääne-Euroopa pedagoogikateaduse, eriti Jan Amos Komensky ja Heinrich Pestalozzi ideede kaudseid mõjusid Baltimaade haridusele. Lembit Andresenilt on ilmunud ligi 300 artiklit ja 12 monograafiat. Ta pälvis aastatel 1996‒2008 mitmel korral kasvatusteaduslike tööde riiklikul konkursil auhinnalise koha.

Lembit Andresen osales aktiivselt mitme organisatsiooni ja seltsi tegevuses: kuulus Balti pedagoogikaajaloolaste assotsatsiooni juhatusse, oli B. G. Forseliuse seltsi asutajaliige ja nõunik, rajas ja juhatas Tallinna ülikooli muuseumi, korraldas Baltimaade pedagoogikateadlaste kooliajaloo konverentse jpm.

Tema õppejõu- ja teadustegevust on tunnustatud teenetemärkide ja medalitega: 1997. aastal omistati talle Valgetähe V klassi teenetemärk, 1988. aastal Suur Ignatsi Jaagu medal, 2004. aastal Suur Kuldtukat, I klassi medal, 2009. aastal Bengt Gottfried Forseliuse medal.