Jaapan ja Eesti: minevik, olevik, tulevik

24. märts 2016 Eva-Marie Alasi Läänemaa ühisgümnaasium - Kommenteeri artiklit

Iga algklassilaps teab, et Jaapan asub meist väga kaugel ja jaapanlased on meist väga erinevad. Geograafiatundides maakaarti uurides see teadmine süveneb – tõepoolest paikneb Jaapan peaaegu teisel pool maakera. Meil on erinev geograafiline asend, looduslikud tingimused, ajalooline areng. Inimestel on erinev välimus, religioon, kombed ja tavad. Erineb ka ühiskondlik arengutase ja elukorraldus. Tundub, et kõik on nii erinev – on olnud, on täna ja tõenäoliselt on ka tulevikus. Esmapilgul tundub võimatu, et neil kahel riigil ja rahval midagi ühist on. Või siiski?

Ütlemine, et kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest, peab ülekantud tähenduses paika ka riikide kohta. Ainult nn lapsepõlveks võime lugeda kaugemat minevikku. Jaapan riigina on eestlase jaoks kujuteldamatult vana. Arvatakse, et riiklus kujunes seal juba umbes 660 aastat eKr. Esimesed kuningriigid tekkisid Kofuni perioodil 300 aastat pKr. Toimusid küll mitmed kodusõjad. Aga ikkagi − milline pikk aeg ühiskonna arenemiseks. Kas seetõttu ongi Jaapan ühiskondlikult formatsioonilt maailma tipus? Kindlasti on see üheks põhjuseks.

Vähe on maailmas riike, mille rahulik areng on kui pidev tõusev joon. Ikka esineb tagasilööke. Eriti drastiline oli XX sajand. Peale Teist Maailmasõda olid mõlemad riigid, nii Eesti kui Jaapan, varemetes. Järgnesid tohutud ülesehitustööd. Jaapan tegi kõike seda iseseisva riigina, Eesti aga Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Sellest minu jaoks kaugest ajast olen saanud elava ettekujutuse vanaema ja vanaisa jutustuste kaudu. Olid uskumatult rasked ajad! Neid kuulates mõtlen sageli − kas mina oleks vastu pidanud, kas mina oleksin hakkama saanud? Või kas ma oleksin hakkama saanud Jaapanis, pärast Hiroshima ja Nagasaki pommitamist?

Jaapanlastel on aastakümneid kestnud visa töö päädinud kaasaegse inforiigi ülesehitamisega. Meie, eestlased, jõudsime ka tähelepanuväärse tulemuseni – oma riigi taasiseseisvumiseni. Oleme väga uhked, et see toimus rahulikult ja, nagu laulurahvale omane, läbi laulva revolutsiooni.

Kasutades võrdlust taime- ja loomariigiga, võiks öelda, et Jaapan kuulub maailma poliitilise kaardi endeemide hulka. Väljakujunemine on toimunud eraldatult piiratud maa-alal ja tulemus on väga eripärane. Nõnda on nii looduses kui ka inimühiskonnas. Eestimaa jaoks on olnud endeemne areng välistatud. Oleme aegade algusest peale oma asendiga olnud Euroopa ristteedel, kus saavad kokku põhi, ida ja lääs. Selle tõttu on meie alasid igatsenud ja ka vallutanud nii lähemad kui ka kaugemad naabrid.

Elame eri maailmajagudes, aga manner on meil ühine – Euraasia. Kuigi Eesti asub mandri loodeosas ja Jaapani saared äärmises idaservas. Oleme mõlemad mereriigid, ainult mered on erinevad. Siin Atlandi ookean ja Läänemeri ning seal Vaikne ookean ja Jaapani meri. Jaapani põhjapoolsed saared jäävad klimaatiliselt parasvöötmesse, lõunapoolsed lähistroopikasse. Kõik see määrab erinevused looduses.

Ka eluta looduses, mis jääb esmapilgul nähtamatuks ja märkamatuks. Eesti ja Jaapan asuvad täiesti erinevatel geoloogilistel struktuuridel: meie rahulikul Ida-Euroopa platvormil ja jaapanlased tektoonilises mõttes väga aktiivsetel vulkaanilistel saartel. Elame laama sisealal, kus maakoor on jäik ja rahulik. Meie tugevaimat, 3-magnituudilist 1975. aasta maavärinat mäletatakse tõenäoliselt veel mitu põlve. Sest midagi nii kummalist, et maa hakkab jalgade all värisema, pole ju kunagi olnud.

Jaapanis on maavärinad ja vulkaanipursked igapäevased, sest nii on alati olnud. Mäletan veel 2011. aasta tsunamit ja langetan mõttes pea kõigi hukkunute mäletuseks. Au jaapani inimestele, kes on õppinud sellises geoloogiliselt keerulises looduskatastroofide piirkonnas elama ja toime tulema.

Arvan, et kliima ja loodus kujundavad rahvaste iseloomu. Olen veendunud, et pidev võitlus loodusjõududega on teinud jaapani inimesed tugevateks, tahtejõulisteks, sihikindlateks ja töökateks. See on andnud neile aukartuse looduse ja elu ees, mida tuleb hoida ja austada. Nad teavad, et inimene ei ole looduse kuningas, vaid osake sellest. Sama tunneb eesti rahvas siin põhjapoolsel maanukil. Muistsel ajal viidi läbi riitusi hiites ja ohverdati merele, haldjatele, et loodus ise meid hoiaks. Loodus oli eestlase jaoks hingestatud. Jaapani peamises usundis sintoismis leiab sarnaseid jooni.

Eestlaste töökuse ja jonnakuse vundamendiks on põhjamaine kliima. Päevast päeva on tulnud teha tõsist tööd, et külm talv üle elada: ehitada soojapidavad elamud, täita salved toidukraamiga, et kevadeni välja veaks. Nii eestlased kui ka jaapanlased on näinud oma eksistentsi nimel vaeva ja see pole lasknud idaneda kerglasel meelelaadil ning andnud ruumi lullilöömisele. Sarnaseid iseloomujooni on kahel rahval veelgi: tagasihoidlikkus ja vaoshoitus, kannatlikkus ja kokkuhoidlikkus, viisakus ja delikaatsus. Samuti austus oma maa vastu.

Meie armastatud kirjanik Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Enamikule eestlastest tuleb see teadmine juba emapiimaga. Jääb mulje, et need „Tõe ja õiguse” sõnad on ka jaapanlaste elukreedoks. Nende töö ja vaeva tulemus on riik, kus nad elavad, rikas ja mõjukas, ehkki pindala poolest tagasihoidlik.

Eesti ja Jaapani erinev minevik, loodus ja ühiskonnakorraldus olid, on ja jäävad erinevateks. Tore, et need erisused on olemas. Mida omanäolisemad me oleme, seda väärtuslikumad ja põnevamad me oleme. Kuid kummalisel kombel on väga palju sarnaseid jooni rahvaste iseloomus. Sarnast on leitud rahvakunstis – mustrites, värvivalikus, materjalide eelistuses. Sarnast on leitud koguni keeles.

Hokkaido saare ainude sõnavarast leiab mõndagi sarnast, muuhulgas ainult meile omased väljendid koertemp ja koer poiss. Meil on erinev minevik ja olevik, küllap ka tulevik. Aga puutepunkte sugeneb aina rohkem. Esialgne uudishimu kauge ja eksootilise vastu on kasvanud huviks, see omakorda kultuurikontaktideks, millele järgnevad muudki koostöövõimalused – majanduses, teaduses, turismis, hariduses.

Kuna nii eestlased kui ka jaapanlased väärtustavad väga haridust, siis on haridus valdkond, mis pakub huvi mõlemale poolele. Unistan isegi võimalusest Jaapani ülikoolis õppida. Selle mõtte ajel olen alustanud jaapani keele õpinguid. Tundub, et jaapani keel on teise rahva esindaja jaoks eesti keelest veelgi raskem.

Ja muidugi turism, kõige jõudsamalt kasvav majandusharu maailmas. Nii eestlasi kui jaapanlasi ühendab suur reisimiskirg ning huvi maailma vastu. Jaapanlased on huvitatud Eestimaa puutumatust ja puhtast loodusest. Meie jälle Jaapani ajaloolistest vaatamisväärsustest, hiidlinnastutest ning teistmoodi elukorraldusest ja tavadest.

Kindlasti ühendab meid tänapäevases rahutus maailmas ka püüd säilitada oma identiteet ja iseseisvus, elada teiste rahvastega rahus ja vastastiku kasulikes suhetes.

Oleme maailmakaardil teineteisest tõesti väga kaugel ja läbinud ajaloos erinevaid radu. Loodan, et kahe riigi, Eesti ja Jaapani ühisosa tulevikus suureneb, kontaktid tihenevad, sest meil mõlemal on, mida teisele pakkuda. Mind jäävad kummitama luuleread: nii kaugel ja siiski nii lähedal.

EVA-MARIE ALASI

Eva-Marie Alasi essee võitis esikoha Jaapani-Eesti suhete teemalisel esseekonkursil keskkooliõpilaste arvestuses.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!