Keel ja linn

11. märts 2016 KAAREL TARAND kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kui Kristjan Jaak Peterson unistas „selle maa keelele” tiibade kasvatamisest, ei olnud selle kõnelejatel ei ühist kirjakeelt ega defineeritud rahvustki keele kandjaks.

Aga juba siis pidi mees maakeelest kirjutamiseks linna minema. Väikesesse küll ja võõrkeelsesse pealekauba, aga linna ikkagi. Sest linn on haritud inimeste ruum, kus pealegi ollakse sedavõrd tihedalt koos, et vajadus keele kasutamise järele on vältimatu. Seda erinevalt hajaasustusest, kuhu vaba mees isoleerub osaliselt just selleks, et mitte rääkida, mitte suhelda, mitte väljenduda.

On omamoodi veider, millise visadusega tänaseni argimütoloogias kirjeldatakse maad kui nn rahvuslike väärtuste, mille hulgas keel üks tähtsamaid, head säilituspaika, linna aga kui midagi kosmopoliitset, rahvuslikult äraandlikku, ebausaldusväärset.

Kultuurkeel vajab olemas olekuks ja arenguks haritud (ja seejuures veel patriootiliste) inimeste ning nende ühingute kontsentratsiooni. Maal polnud see võimalik ei rahvusliku ärkamise aegadel, kuldse iseseisvuse kümnenditel sõdade vahel ega ole nüüdki.

Ka linnades oli raske. Enne nn renessanssi 19. sajandi lõpul polnud Tartus peale Karl August Hermanni kodu pea ühtki, kus oleks suudetud pühapäevaks suuremat lõunalauda katta ja seal ka külalistega eesti keeles vestelda. Et õppiv noorsugu ehk eesti soost üliõpilased omakeelse ühingu looksid, läks aastal 1870 küll vaja ainult nelja noormeest, kuid eestikeelsena hakkas Eesti üliõpilaste selts normaalselt toimima alles paarkümmend aastat hiljem, kui mehi oli juba kolmekümne ringis.

Oma vastilmunud raamatus „Rah­vuse sünd” (Eesti Rahva Muu­seumi kirjastus, 2016) asub ajaloolane Mart Laar samuti seisukohale, et linnalise ja haritud läbikäimiseta poleks ei Eesti, Läti ega mõnegi teise maa rahvusliku liikumise juhid, äratajad saanud piisavat innustust ega ka kandepinda oma ideedele (lk 79 jj). Eesti rahvusliku liikumise viiest tähtsamast keskusest vaid üks (Paistu-Tarvastu) asus maal.

Üleüldise ärkamise tuled süttisid esimesena Tartus, Pärnus, Võrus ja Peterburis. Peagi tõusis nende kõrvale ka Tallinn. Ei ole ilmselt juhus, et rahvusliku liikumise tõusulaine liikus sünkroonis eestlaste kiire linnastumisega 19. sajandi kolmandal veerandil, mil ühe inimpõlve jooksul linnaeestlaste arv peaaegu kahekordistus.

Just linnaeestlus kutsus esile murdelised sündmused suuremates omavalitsustes eelmise sajandi alguses, linnades toodeti vaimu- ja kutseharitlaste, ametnike ja ettevõtjate ühispanusena eesti kultuurkeel, mille loomine talupoegade hulgas külaelu kõrvalproduktina oleks olnud mõeldamatu. See pole öeldud halvustavalt, vaid lihtsalt nentides, et tehes maal suures osas neid samu asju ja nende samade vahenditega, millega juba sajandeid, polnud maameestel põletavat vajadust uudissõnu, teaduslikke termineid või abstraktseid mõisteid luua.

Eesti viimase sajandi ajaloost võib leida ka eelöeldule võimaliku vastuväite. Just eestlaste linnakogukonnad on okupatsiooniaja immigratsiooni survele keeleliselt järele andnud. Kui 25 aastat pärast iseseisvuse taastamist kuskil leidub kakskeelsust, siis ikka linnades ja eriti neist suurimas, Tallinnas. Ida-Viru linn Narva ja linnalise koeta töölisasulad, nagu Kohtla-Järve, Kiviõli jt, pole aga vägivaldse keelevahetuse rajalt tagasi (või edasi?) pöörduda osanudki. Maal ei suutnud vene keel mingit tõsisemat positsiooni sisse võtta läbi kõigi kolhoosikorra kümnendite.

Tegelikkus on see, et Tallinna eestlaste kanda on uue iseseisvuse päevil olnud okupatsiooniaja terve migratsioonitaaga lahendamine ehk muulaste lõimimine. Meenutagem, et okupatsiooni lõpuaastail olid eestlased Tallinnas juba vähemusse jäänud ja neid oli pealinnas pisut alla veerand miljoni. Lisaks sellele, et tallinlased on pidanud Eesti kodanikuks õpetama igaüks oma immigrandi, on nad kõrvalproduktina läbi seedinud ja lõiminud ka mitukümmend tuhat Ida-Virumaalt parema elu otsinguil lahkunud muukeelset.

Peaaegu kogu muu Eesti, mõne väikelinna erandiga, on seda tööd ja vaeva mugavalt kõrvalt vaadanud ning pealinlasi vähepatriootiliseks pidanud. Aga objektiivne olles peab tunnistama, et tallinlaste panus keeleliselt ühtse riigi taastekkesse on olnud sajandi keeletegu siin maal. Igapäevase meelekindlusega, nõudlikkusega töökohtadel ja teenindussfääris, tänaval ja ühistranspordis, koolist ja ametiasutustest rääkimata on nad laiendanud eesti keele kasutussfääri ja eluõigust avalikus ruumis rahvusriigile tunnuslikule tasemele.

Vaadaku valla- ja maakonnarahvas peeglisse ja vastaku ausalt küsimusele: mitu sisserändajat mina olen eestistanud või eestikeelseks aidanud? Kellelegi pole tallinlastega ligilähedastki arvu nimetada.

Parmupill võib maal edaspidigi armupill olla, aga kirjakeel on linnakeel. Eesti keele elujõud on ammu lahti laskunud tingimusest „kuni su küla veel elab”. Nüüd on keele kodu linnas ja tema tulevik sõltub linnaeestluse käekäigust.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!