Kuidas käituksime meie?

24. märts 2016 Maie Tuulik pedagoogikateadlane - 2 kommentaari

Maie Tuulik

On tähelepanuväärne, kui üksmeelselt reastusid inimesed läbipekstud pereisa selja taha, avaldamaks talle tunnustust selle eest, et ta kutsus huligaanitsejad korrale.

Tema tegu oli eetiline ja seaduslik ning vastavuses meie ootusega. Mulle tuli meelde üks teine juhtum kümmekond aastat tagasi, kus meie ühiskonnas valitsev ootus eetilisele ja seaduslikule käitumisele oli veel teistsugune. Nimelt leidsid kaks reaalkooli tüdrukut tengelpunga 7500 krooniga ja viisid leiu politseisse. Oma raha ja dokumendid kaotanud norrakas sai need veel samal päeval kätte.

Eetiline ja seaduslik tegu

Tüdrukute käitumine oli eetiline ja seaduslik, ent ajakirjanik kirjutas sellest kui uskumatust aususest. Teisiti öeldult, kui sa leitud võõra vara endale jätad, on see normaalne tegu, kui omanikule tagasi annad, on uskumatu tegu. Ehk veel teisiti öeldult: normaalne ja aus käitumine on normist kõrvalekalduv käitumine.

Eduard Raska arvates on norm mitmetähenduslik mõiste. Normi võib käsitada kui käitumismudelit, mis mingis keskkonnas on kõige levinum, kõige tüüpilisem. Sellisel juhul on tegemist statistilise normiga, mis toimib põhimõttel: käitu nii nagu enamik. Normina saab käsitada ka käitumismudelit, mis on kooskõlas vaadeldavas kultuuris valitsevate ootustega.

Tüdrukute käitumine ei vastanud ajakirjaniku ootusele ja võib-olla ka mitte statistilisele normile, siit ka kirjutises kasutatud väljend „uskumatuna näiv ausus”.

Tegelikult on ausus üks kooselu põhiväärtusi. Tõeliselt kaitstud ja õnnelikud saavad inimesed olla vaid ühiskonnas, kus kõik on ausad, ja see ongi põhjus, miks nad püüavad olla ausad, kirjutab Clive Lewis.

Eetiline ja ebaseaduslik tegu

Võib juhtuda aga nii, et just seadust rikkudes käitume eetiliselt. Mida teha siis, kui maanteel hääletab ema haige lapsega, kes on vaja kiiresti haiglasse toimetada, aga meie autos puudub lapse turvaiste? Suurem osa meist on ilmselt valmis trahvi maksma ja lapse siiski haiglasse toimetama, kirjutab Mari Meel oma raamatus „Ärieetika”.

Aga kui võtta karmim lugu kui trahvi maksmine, missugune on siis meie reageering? Kas oleme valmis rikkuma seadust ja inimelu päästmise nimel ise vangi minema? Või koguni oma elu ohverdama?

Ebaeetiline ja ebaseaduslik tegu

Ühes eralasteaias sõlmiti töötajaga kirjalik tööleping, mille järgi ta palk vastab kehtestatud miinimumtasule. See summa kantakse igas kuus töötaja pangaarvele. Lisaks sellele saab ta iga kuu sularahas nn ümbrikupalka.

Töötaja teab, et see on seaduse rikkumine, sest ümbrikupalgalt ei arvestata ei tulu- ega ka sotsiaalmaksu. Ometi on see temale pigem sundkäik (kui keeldud, jääd tööta) kui vaba valik. Ta jätab end ilma sotsiaalkindlustusest, võimalusest saada laenu jms, ent päästab oma tänase leivatüki.

Seda, et ellujäämise nimel tuleb riiki petta, pannakse tavaliselt pigem riigile süüks, kui et peetakse ennast süüdlaseks. Kõik see kajastub aga väärtushinnangutes, kus seaduserikkumine otsekui polekski enam seaduserikkumine. See näitab, et meie väärtusmaailmas on toimunud nihe suunas, mida iseloomustab isekas või ükskõikne suhtumine seadusega kehtestatud normidesse. David Halperini arvates on just see kuritegevuse oluline põhjus.

Maksupettus puudutab tegelikult mitte ainult neid inimesi, kes seadust rikuvad. Maksupettus on nähtus, millesse on võimalik nakatuda ja mida on võimalik ära õppida. Võib ka teisiti öelda: maksupettus sotsiaalse nähtusena on kui vähkkasvaja, mis omandab üha suuremad mõõtmed ja hakkab oma laastamistööd tegema ka maksukuulekate inimeste seas, kirjutab Martin Tuulik oma magistritöös „Maksukuulekus ja maksupettus”.

Riigi seadused ja avalik arvamus võivad ja saavad pakkuda piisavalt seda, mis suunab ja tugevdab inimeste kõlblust, nende sisemist õiglustunnet. Meedia ja inimeste reageering Tartu juhtumile lisab meile kõigile kindlustunnet.

Eetilised printsiibid

Vaatleme nüüd neid tegusid eetiliste printsiipide valgusel. Kõige tuntumad on Aristotelese teleoloogiline printsiip ja Kanti deontoloogiline printsiip.

Teleoloogiline printsiip on käibel moonutatud kujul. Ikka ja jälle väidetakse, et see tähendab hinnangu andmist vastavalt teo tagajärjele. Alasdair MacIntyre, kes on virtuismi rajaja eetikas, annab Aristotelese printsiibist sootuks teistsuguse pildi. Tema interpreteeringus on Aristotelese eetika keskne mõte see, et inimesel on olemuslik loomus ja olemuslik eesmärk või mõte (telos). Alles siis, kui tunnistatakse, et inimesel on olemus, mis määrab ära tema tõelise eesmärgi, saadakse aru, mida tähendab teleoloogiline printsiip. Teleoloogiline printsiip on sünnipärane sund täiustumisele, edasiliikumisele, arenemisele.

Me sünnime ilma voorusteta, meil on olemas vaid bioloogiline loomus nagu loomadel. Vooruste harjutamine, vaimu harimine, oma rollide üha täiuslikum täitmine (hea pereisana, hea töötegijana, hea kaaslasena) muudab meie sünnipärast loomust teiseks.

Tegu A on hea siis ja ainult siis, kui see aitab inimesel areneda, kui soodustab inimese olemusliku ülesande – telos’e – leidmist ja täitmist.

Eetiline ja seaduslik tegu. Kas leitud rahakoti tagasiandmine annab midagi ausate leidjate hingele, nende sisemisele minale? Vastus on kindlalt jaatav. Rahakotti endale jättes jäänuks leidjaid piinama hirmud – võib-olla keegi nägi? Vahest keegi saab teada? Mida ma vanematele ütlen, kust ma nii palju raha sain? Mis juhtus inimesega, kes oma rahakoti ja dokumendid kaotas? Kas tema piinad tulevad mulle kunagi ringiga tagasi?

Hea tegu aga muudab inimest ennast paremaks. Kui esimese hooga vilksatasid pähe ehk ka petmismõtted, siis rõõm ja uhkus tehtud heast teost lubavad järgmistel kordadel hoopis kindlamini hea kasuks otsustada. Just niimoodi, tegu teo ja samm sammu järel muudetakse iseennast märkamatult üha enam kas ingli või kuradi sarnaseks. Ühele libastumisele järgneb teine ja põrgutee on ikka allapoole kaldu.

Aristotelese teleoloogilise printsiibi järgi oli nii tütarlaste tegutsemisviis kui ka huligaane korrale kutsunud pereisa tegu õige.

Ebaeetiline ja seaduslik tegu. Mis juhtub, kui sa südant kõvaks tehes hädasolijatest mööda sõidad? Kui tagantjärele südametunnistuse piinu tunned, pole kõik veel kadunud – järgmisel korral eelistad ilmselt peatumist sisemistele piinadele. Kui aga leiad endale tuhat ja üks õigustust, miks sa ei peatunud, ei ole sul enam elavat tundlikku südant. Iga heategu suurendab maailmas headust ja süda on rahulik, kui tehakse seda, mis on inimese kohus.

Aristotelese teleoloogilise printsiibi järgi teist aidates aitad tegelikult just iseennast.

Ebaeetiline ja ebaseaduslik tegu. Petmine on petmine, vahet pole, kas petame riiki, teisi inimesi või iseennast. Ja jälle tuleb korrata sama mõtet – iga tegu, mis teeme, mõjutab kõigepealt meid endid. Kui teeme kurja, siis muutume seda tehes ise kurjemaks ja suurendame kurjust maailmas, kui teeme head, liigume kõigepealt ise paremuse poole ja koos meiega muutub paremaks ka maailm.

Aristotelese teleoloogilise printsiibi järgi on siin tegemist otsese ja ilustamata vargusega, mis kahjustab kõigepealt petjaid endid.

Sama toonitab ka Carl Gustav Jung oma raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted”.

Nagu ma olen juba korduvalt rõhutanud, langeb iga ebaõiglus, mida me oleme teinud, kavatsenud ja soovinud, kättemaksuna meie hingele sellest hoolimata, kuidas ümbritsevad meisse suhtuvad.

Deontoloogiline printsiip

See ei räägi käsuõpetusest ja käskudest, nagu sageli arvatakse. Kanti kategooriline imperatiiv on meie endi südametunnistuse hääl, mis kategoorilises vormis nõuab meilt ainult üht – ole inimene! Käitu inimesena! Jää alati inimeseks! Loomadel sellist sisemist käsku või häält ei ole ja keegi ei kurjustagi nendega, et neil see puudub (sa südametunnistuseta loom! – kõlab ju veidralt?). Kohustav sisehääl või südametunnistus on vaid inimestel. Selle järgi on meil hõlpus mõõta, kas meie teod on õiged ja eetilised või mitte.

Tegutse vaid säärase elureegli (maksiimi) järgi, mida sa võid tahta saavat üldiseks seaduseks.

Kant eristab kahesuguseid nõudmisi-kohustusi:

• kohustus iseenda vastu, et arendada välja meile sünnipäraselt antud võimalused ja potentsiaalid (sisuliselt ühtib see Aristotelese teleoloogilise printsiibiga);

• kohustus teiste inimeste vastu, lubades teistele sedasama, mida soovime endalegi (käitu teisega nii, nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid).

Vähe sellest, meil on kohustus näha teist inimest kui eesmärki ja mitte kunagi kui vahendit mingite meile oluliste eesmärkide taotlemisel. Meil on kohustus teistega suheldes olla lugupidav ja heatahtlikult abistav (armasta oma ligimest nagu iseennast).

Kui vaatleme eespool analüüsitud juhtumeid selle printsiibi valgusel, on kõik juhtumid taandatavad lihtsale ja kõigile teada-tuntud tõele – tee teisele seda, mida sa soovid, et teised sulle teeksid. Loomulikult ei ole ka siin võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et iga meie tegu vormib meid endid, ja nii päevast päeva ning teost teosse.

Aristotelese printsiibile (meil on sund liikuda oma võimete realiseerimise suunas, oma kõlbelise loomuse väljaehitamise suunas) lisanduvad Kanti printsiibis teised inimesed meie ümber, nende õigus oma loomuse väljaarendamisele ja meie kohustus neid selle juures aidata, nii nagu nemad peaksid aitama meid.


2 kommentaari teemale “Kuidas käituksime meie?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Väga VAJALIK arutelu, Maie Tuulik!
    Saab taas selgeks kõlbeliste probleemide keerukus-seotus… Meenutan ikka, kuidas 1990ndate algul (nn vaene aeg) minu 17-18-aastased õpilased pidasid AUSUST oma töökohal ja peresuhetes väga tähtsaks. Läks mööda ca 10 aastat ja toonased õpilased ei nimetanud ausust enam üldse. Kui küsisin – miks?, siis vastati – aga aususega ei jõua Eestis kuhugi. Mis oli meil muutunud?
    Kohtusin hiljuti endise kolleegiga, kel isakodu Lõuna-Eesti piirialal. See on pärast nn Schengenit NB! – üksteist korda “puhtaks” tehtud. Meie tütrepere suvekoduga on sama SEITSE korda “juhtunud” (kahju ligi sada tuhat EEKi + tervise probleemid). Abi saada pole kusagilt – politsei on selles olukorras võimetu, aga poliitikud isegi ei vasta kirjadele… Kindlustusega ei tasu üldse rääkida. Kuidas sellisesse riiki suhtuda? Nii ongi paratamatult kõikjale jõudnud SILMAKIRJATSEMINE, mis minu silmis jubedam, kui ebaausus ise…

  2. Eva ütleb:

    Sünge kommentaar Peep Leppikult.
    Või peaks siiski rõõmustama selle “päikesekiire” üle, mille ridade vahelt võib leida? Nimelt on meie noored ilmselt küllaltki õppimis- ja arenemisvõimelised – saavad varakult aru, et aususega meie riigis kaugele ei jõua. Oskavad ehk hakkama saada sellises ühiskonnas, milliseks ta paistab kujunevat?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!