Lastesõimest emade ja õpetaja pilguga

18. märts 2016 Tiina Vapper toimetaja - Lastesõimest emade ja õpetaja pilguga kommenteerimine on välja lülitatud

Lastesõime tugev külg on õppekava, mille järgi toimuvad eakohased mängulised ja lõimitud tegevused: laulmine, võimlemine, kõnearendus, kunstitegevus, isegi matemaatika. Fotol uurivad Tallinna Päkapiku lastesõime õpetaja Tiia Leitma ja lapsed liiklusmärke ja õpivad liikluses turvaliselt käituma. Foto: Päkapiku lastesõim

Eestis on lasteaias käivaid lapsi rohkem kui Euroopas keskmiselt. aiarühmades käib meil 93,5% lastest, sõimeealistel on see protsent märksa madalam. Ka vanemate kogemused ja suhtumine lapse sõimerühma panekusse erinevad.

Liina pani tütre lastesõime pooleteiseaastaselt kohe pärast emapuhkuse lõppemist, et minna tööle, sest perel on korterilaen. „Jätsin ta igal hommikul sinna raske südamega, sest ta nuttis meeleheitlikult,” jutustab noor ema. „Õpetajad olid väga sümpaatsed, aga rühmas oli ka teisi lapsi, nad ei saanud ju ainult minu tütrega tegelda. Tööl olles mõtlesin vahetpidamata, kuidas tal on, ja esimesel võimalusel kiirustasin talle järele. Õpetajad lohutasid, et küll ta pikapeale harjub, aga laps klammerdus minu külge üha enam ning iga päevaga muutus minek raskemaks. Mõne nädala pärast jäi ta ka haigeks ning kõik see kokku oli kohutavalt stressirohke. Sain aru, et ei laps ega ma ise pole selliseks elumuutuseks valmis. Otsustasime mehega, et püüame elada võimalikult säästlikult ja ma olen tütrega veel ühe aasta kodus. Arvan, et kodus on nii väikesel lapsel turvalisem. Omaealistega suhelda ja sotsialiseeruda jõuab ta ka lasteaias.”

Maria poeg oli sõimerühma minnes aasta ja kümne kuune. „Juba kolmandal päeval jäi ta koos teistega lõunaund magama,” meenutab Maria. „Mõni laps nutab veel praegugi igal hommikul, aga tema läheb hea meelega, ta on mul hästi tubli kohaneja. Ka õpetajatega on meil vedanud, mõlemad on sõbralikud ja toredad ning töötanud samas rühmas aastaid. Halb oli see, et poeg jäi kohe alguses mitu korda haigeks ja vajas isegi haiglaravi. Pärast seda hoidsingi teda paar kuud kodus, alles jaanuarist hakkas uuesti sõimes käima. Vähemalt ühe päeva nädalas püüan ta siiski koju jätta.”

Maria on veendunud, et sõimes käimine tuleb pojale ainult kasuks. „Mu sõbrannadel veel lapsi pole ja minu arvates on hea, kui ta saab omaealistega mängida ja suhelda. Lisaks on seal nii mitmekülgne päevakava – nad õpivad laule ja tantse, joonistavad ja meisterdavad, mina ise teda küll niiviisi arendada ei oskaks. Talle nii meeldib seal, et ta ei taha õhtul ära tullagi. Areng on olnud silmanähtav – sõime minnes oskas ta öelda paar sõna, praegu lausa imesta, kui palju on juurde õppinud.”

Lapsed on erinevad

Tallinna Päkapiku lastesõime staažikas õpetaja Tiia Leitma ütleb, et lapsed kohanevad lastesõimega erinevalt ning lastesõime personal aitab sellele omalt poolt igati kaasa. „Kevadel, harilikult maikuus teeme lahtiste uste päeva ja jagame vanematele infot. Nad saavad rühmades käia, õpetajatega tutvuda, küsida, mis neile huvi pakub, ning seejärel ise valida, millist rühma nad eelistavad. Sageli võetakse kuulda tuttavate soovitusi, kelle laps on samas lastesõimes käinud, ning perede nooremad lapsed soovivad enamasti minna samasse rühma, kus vend või õde käis, minu rühmas näiteks on käinud ühe pere kõik neli last. Soovitame vanematel hakata last juba suvel sõime tulekuks ette valmistama – õpetada ta iseseisvalt sööma ja potil käima ning sättida kodune elu meie päevakava järgi, et lapsel oleks siia tulles kergem. Meil käib ju kõik kella järgi – söömine, magamine, õuesolek ja muu tegevus, ja tal tuleb sellega harjuda.

Esimesed korrad tulebki laps lastesõime koos ema või isaga. Tore on see, et isad on praegusel ajal väga aktiivsed ja osalevad lapse elus palju. Edasi harjutame last paari tunni kaupa üksinda rühma jääma ja hakkame tasapisi seda aega pikendama. Kuni ühel päeval jääb ta koos teistega lõuna ajal magama ja varsti on rühmas õhtuni välja.”

Turvatunde loomine

Tiia Leitma tunnistab, et sügised on sõimerühmas rasked, sest enamik lastest on uued. „Eelmisel sügisel oli 18 lapsest vanu olijaid ainult kolm, kõik ülejäänud hakkasid alles sõimeeluga harjuma. On täiesti loomulik, et laps alguses vanemate järele igatseb ja nutab, sest koht, inimesed, olukord – kõik on tema jaoks uus. Kui laps kurvastab, tuleb teda lohutada, hellitada, sülle võtta. Tihti võtan ühe lapse ühele, teise teisele põlvele, ülejäänud kogun enda ümber. Või siis istume kõik koos vaiba peale maha, paneme muusika mängima ja teeme midagi toredat. Iga lapse rahustamiseks on oma nipid. Mõni rahuneb siis, kui ta sülle võtta, teisele tuleb tähelepanu kõrvale juhtimiseks midagi huvitavat näidata, igaüks on isemoodi. Kaisuloomad ja muud lemmikasjad on lubatud kodust kaasa võtta. Turvatunde loomine ongi kõige olulisem.

Keskmiselt harjuvad lapsed kahe nädalaga, kuid on lapsi, kellele hakkab siin kohe meeldima. Kuu aega tagasi tuli meile üks pooleteiseaastane tüdruk, kes oli juba teisest päevast nõus ilma emata rühma jääma ega tahtnud õhtul ära minnagi. Muidugi on olnud ka lapsi, kes ei kohanenudki. Lapsevanem võttiski lapse lõpuks ära ja jäi temaga koju. Aga kui ema peab tööl käima ja muud võimalust pole, sest ka vanavanemad on praegusel ajal tööga hõivatud, tuleb kannatlik olla ja pikkamööda edasi harjutada.”

Ema õnnetum kui laps

„Mõni noor ema, kes oma esimese lapse sõime toob, on vahel õnnetum kui laps ise,” räägib Tiia Leitma. „Nendega tuleb rahulikult vestelda, hirmud ja pinged maha võtta, et nad meid usaldama hakkaksid. Rühmas on telefon, igal ajal saab helistada ja lapse kohta küsida, et poleks tööl olles vaja muretseda. Vahel helistame ise – ütleme, et laps on rahunenud ja mängib, kõik on korras. Vahetame vanematega sageli e-kirju ning ka tänu rühma blogile on nad meie tegemistega hästi kursis. Vanematega kohtume aasta jooksul korduvalt – koosolekutel, tähtpäevadel ja üritustel. Kevadel toimub iga perega eraldi lapse arenguvestlus, kus räägime, kuidas lapsel aasta on läinud ning millised on olnud mured ja rõõmud. Juuni alguses on rühmade lõpupeod. Mulle on aastate jooksul sattunud toredad lapsevanemad, kellega suuri konflikte pole olnud. Suhtlemine on alati kahepoolne, mõlemal poolel tuleb olla diplomaat ja üritada ka eriarvamuste puhul kuldne kesktee leida.”

Kõige rohkem eriarvamusi on Tiia Leitma sõnul tekitanud see, et kiputakse tõbist last sõime tooma. Sel teemal on tulnud tal ka kõige rohkem selgitustööd teha. „Vanemate suurim mure ongi see, et sõimes jäävad lapsed väga tihti haigeks. Paraku on nii, et seal, kus on palju lapsi koos, levivad ka viirused. Üks põhjus, miks lapsed eriti alguses nii tihti haigestuvad, on see, et sõimega harjumise perioodil on nad õnnetud ja häiritud ning haigustele vastuvõtlikumad.”

Sõimeõpetaja rollid

Tiia Leitma sõnul on sõimerühma õpetaja töö äärmiselt emotsionaalne ja tal on palju rolle. „Kuna lapsed on pisikesed, tuleb päeval asendada neile ema, samas olla õpetaja, kasvataja, vahel meditsiinitöötaja, kes kraadib ja tohterdab. Igale lapsele tuleb läheneda individuaalselt, sest laste areng on erinev. Minu rühmas on kõige noorem pooleteiseaastane, suuremad on kolm. See on hea, et nad on eri vanuses, sest suuremad aitavad väiksemaid ja on neile eeskujuks. Eeskuju on igas asjas mõjus vahend, olgu see söömine, potilkäimine, kõnelemine või mängimine.

Õpetaja ütleb, et talle meeldib töötada kõige väiksematega, sest nad on ausad, armsad, kiinduvad. „Lastesõim avati 1962. aastal ja saab tänavu 54-aastaseks. Mina tulin siia õpetajaks kohe pärast pedagoogilise seminari lõpetamist, tänavu läheb mul siin 33. aasta. Kuna vahepeal nõuded õpetajaharidusele tõusid, läksime kolleegiga koos uuesti kooli ja saime ka rakenduskõrghariduse diplomi. Maja on meil väike, armas ja kodune, kõik tunnevad kõiki – õues on kõik neli rühma koos. Oleme aastakümneid olnud Tallinna ülikooli praktikabaas, olen üks kahest sõimepraktika juhendajast. Üliõpilased käivad siin igal kevadel sõimepraktikal, aprillis tulevad jälle. Tudengitele on meie majas meeldima hakanud ja nad on siia tööle tulnud, tänu sellele on meil palju noori õpetajaid.”

Areng on olnud suur

Küsimusele, kas laps, kes sõimerühmas ei käi, jääb millestki ilma, vastab Tiia Leitma, et see oleneb sellest, kui palju emal-isal on aega ja tahtmist lapsega kodus tegelda ning mänguväljakul, mõnes ringis või mängutoas käia. „Ema on lapse jaoks muidugi kõige tähtsam, aga kogemust väljaspool kodu, kus laps näeb oma eakaaslasi, on tal samuti vaja. Lasteaiaga sarnaselt on lastesõime tugev külg õppekava, mille järgi toimuvad eakohased mängulised ja lõimitud tegevused: laulmine, võimlemine, kõnearendus, kunstitegevus, isegi matemaatika. Just lapse sõimeikka jäävad olulised sensitiivsed perioodid, kui kõne ja muud oskused kõige kiiremini arenevad ja õpitu hakkab hästi külge. Arvan küll, et nad saavad siin rohkem kui kodus. Praegu oma rühma lapsi vaadates võin öelda, et sügisest alates on areng olnud suur.”


KUNSTINÄITUS „LOOVAD PISIPÕNNID”

2004. aastal loodud Tallinna lastesõimede ühendus, kuhu praegu kuuluvad Mõmmiku, Helliku, Muumipere ja Planeedi Mudila lastesõimed ning Mardi, Südamekese ja Kullatera lasteaedade sõimerühmad, on toredaid ettevõtmisi korraldanud juba 12 aastat. On toimunud perede laulu-, tantsu- ja orienteerumispäev, eelmisel aastal osalesid mudilased üritusel „Nõmme lilleliseks” ja istutasid lillekastidesse lilli. Selle aasta ühine ettevõtmine on kunstinäitus „Loovad pisipõnnid”, mis on üleval alates märtsi viimasest nädalast Tallinna haridusameti ruumides (Estonia pst 5a). Näitusel saab näha pooleteise- kuni kolmeaastaste esimesi kunstikatsetusi.