Marcus Hildebrandt – inglise keelest ja digimaaniast

15. märts 2016 Õie Tähtla - Marcus Hildebrandt – inglise keelest ja digimaaniast kommenteerimine on välja lülitatud

Marcus Hildebrandt: "Kõige meeldivamad on hetked, kui õpilane tuleb pärast tundi küsimustega, mis näitavad, et ta on tunnis kaasa mõelnud."Tartus elav saksa õpetaja Marcus Hildebrandt tunnistab, et omal ajal Münsteri ülikoolis võetud kuuenädalane eesti keele intensiivkursus on olnud üks paremaid investeeringuid tema elus. Hugo Treffneri gümnaasiumi inglise ja ladina keele õpetaja räägib Õpetajate Lehele koolist, õpetajatest ja õpilastest.

Kui kaua olete õpetajana töötanud? Millise vanuserühma õpilastele olete tunde andnud?

Õpetajana olen töötanud 18 aastat, millest 15 olen õpetanud Tartu koolides. 2007. aastani õpetasin saksa keelt 5.−12. klassidele. Muu hulgas valmistasin õpilasi ette Saksa keelediplomiks. Saksa keelediplomi teine tase kinnitab, et gümnaasiumilõpetajal on piisavad saksa keele teadmised ja oskused edukaks õppimiseks Saksa kõrgkoolis. Alates 2008. aastast õpetan inglise ja ladina keelt 10.−12. klassidele.

Miks valisite elukohaks Eesti?

Eesti avastasin oma eestlannast abikaasa kaudu. Kui elasime aastal 2000 Lõuna-Saksamaal, nägin kõrgkoolis Saksa välisministeeriumi kuulutust: õpetajaid saadetakse eri maadesse saksa keele ja saksa kultuuri õpetama.

Kui kaua läks aega, enne kui tundsite, et suudate eesti keeles suhelda?

Üksikuid sõnu õppisin abikaasalt, aga korralikult õppisin eesti keelt Münsteri ülikooli kuuenädalasel intensiivkursusel. See oli tõesti intensiivne: kaheksa tundi eesti keelt (neli tundi grammatikat; neli tundi vestlust), 50−60 uut sõna − ja nii iga päev esmaspäevast reedeni. Muud ma ei teinud.

Pärast kursust läksin Eestisse ja avastasin, et sain ilusti suhelda. See kursus on olnud üks paremaid investeeringuid minu elus.

Milliseid keeli valdate?

Peale inglise ja eesti keele olen õppinud ka prantsuse ja natuke hispaania keelt. Praegu üritan itaalia keeles edusamme teha. Koolis õppisin seitse aastat ladina keelt, mida ka ülikoolis õppisin, ja neli aastat vanakreeka keelt, millest olen kahjuks palju unustanud.

Inglise keele tunnis räägin ainult inglise keeles, kuna meie õpilased on juba palju aastaid seda keelt õppinud. Ladina keele tundides kasutan eesti keelt.

Mille poolest erinevad Eesti ja Saksamaa koolisüsteem?

Vaatame koolisüsteemi osapooli. Õpilased: Saksamaal tundub õpilastel rohkem valikuvõimalusi olevat. Esiteks on eri koolitüübid, mis peaksid vastama õpilaste tasemele ja huvidele. Teiseks on kutseõpe ja kutsekoolid au sees – umbes pooled ühel aastal sündinutest lähevad gümnaasiumisse, ülejäänud osa kutseõppesse.

Saksa gümnaasiumides (Saksamaal on gümnaasium 5.−12., vahepeal kuni 13. klass) on viimastel kahel aastal võimalik valida aineid vastavalt oma huvidele ja tugevustele. Kui Eestis valib gümnaasiumiõpilane näiteks reaal- või humanitaarsuuna, siis Saksamaal saab ta oma huvisid kombineerida, näiteks õppida süvendatult matemaatikat ja inglise keelt, aga loobuda näiteks füüsikast.

Teine osapool – õpetajad. Õpetajaamet on Saksamaal endiselt suhteliselt prestiižne, mis on vääriliselt tasustatud. See seletab ka asjaolu, et amet on kooli- ja ülikoolilõpetajate hulgas populaarne, nii naiste kui meeste seas.

Mis mulle aga Eestis meeldib ja mille peale võiks ka Saksamaal mõelda, on asjaolu, et nii algkooli- ja gümnaasiumiõpetaja kui ka lasteaiaõpetaja saavad enam-vähem sama palka. Saksamaal nii ei ole. Lasteaiaõpetajad saavad seal minu arvates liiga vähe oma panuse eest, algkooliõpetajad saavad jälle vähem kui gümnaasiumiõpetajad. Saksamaal õigustatakse seda sellega, et gümnaasiumiõpetaja peab õppima ülikoolis kauem kui algkooliõpetaja. Minu arvates on aga õpetaja igas astmes tähtis ja siin vahet teha ei tohiks.

Kolmas osapool – koolid. Klassid on Eesti gümnaasiumides liiga suured. Mõnes klassis on juba 38 või 39 õpilast. Selles astmes peaks ju toimuma spetsialiseerumine ja käsitlema teemasid süvendatult. Kuidas see nii suure massiga võimalik on?

Saksamaal on 11. ja 12. klassis gümnaasiumikursusel kuni 25 õpilast. See võimaldab arutelu tundides ja individuaalset lähenemist. Tihti heidetakse Eesti õpetajatele ette, et nad kasutavad 19. sajandi meetodeid ja peaksid olema avatud uuendustele. Nõus! Aga kui raamtingimused, näiteks klassi suurus on 19. sajandist, siis kõiki uuendusi sisse viia ei saa.

Mille poolest erinevad eesti ja saksa õpilased?

Suuri erinevusi ei ole, kuna kultuuriruum on sama ja eesti õpilased tarbivad Lääne massimeediat nagu ka saksa õpilased. Vahepeal olen aga mõelnud, et Eesti koolisüsteem võiks õpilasi aidata ajaplaneerimise oskuse ja kohusetunde arendamisel. Praegune järelevastamissüsteem vajab muudatusi.

Kui mõelda aastale 2016, kas ja mida peaks koolisüsteemis muutma, et õpetajatöö meeldivam oleks?

Töökoormus on tohutu. Seda on õpetajad juba aastaid rõhutanud. Aga ikka viidi põhikoolis loovtöö ja gümnaasiumis uurimis- või praktiline töö sundkorras sisse, ilma et õpetaja ülejäänud koormus oleks langenud. Toetan väga nii loov- kui ka uurimistööd, väga õige lähenemine! Aga kui õpetajad töötavad juba niigi 45−50 tundi nädalas, kas siis on mõistlik panna talle lisakohustusi? Selle asja juures on suurim kurioosum muidugi, et paberil töötab õpetaja 35 tundi nädalas, mille järgi arvestatakse ka palka, aga tegelikult tulevad nädalas vähemalt kümme tundi juurde – kompenseerimata!

On lihtsalt küüniline heita õpetajatele ette, et nad ilmselt ei tule oma tööga toime, nagu üks endine haridusminister seda tegi. Õpetajatöö saab atraktiivsemaks teha mitmel viisil, aga seda kõike ei jõua ühe aastaga: klassid gümnaasiumiastmes väiksemaks, töökoormuse optimeerimine, tõsiseltvõetav palk, mis paneks ka kõige paremad ülikoolilõpetajad õpetajaametit valima. Seda on haridusministeerium osaliselt juba aastaid endale sihiks seadnud, aga sinnapoole liigutakse teosammul.

USA haridusekspert Marc Tucker külastas aasta tagasi Eestit ja viitas nõrkadele kohtadele: „Eesti haridusedu võib kaduda üleöö”, aga otsustajad ilmselt ei kuula teda.

Mida saaksid lapsevanemad ära teha, et nii õpetajatel kui ka õpilastel oleks koolis praegusest meeldivam koostööd teha?

Nii Saksa kui ka Eesti lapsevanemad väärtustavad haridust ja minu kogemused on olnud väga head. Tähtis, et kõik osapooled − õpilane, õpetaja, lapsevanemad − suhtleksid rahulikult ja lugupidavalt, kui on tekkinud probleem.

Te õpetate inglise ja ladina keelt. Milliseid meetodeid kasutate, et tundi huvitavamaks muuta?

Inglise keeles, mida minu õpilased on juba vähemalt seitse aastat õppinud, on palju rühmatöid, arutelu ning õpilase ettevalmistatud ettekandeid. Minu tundides saavad õpilased palju maiskonnalugu ja osaliselt ka kirjandust. Olulisel kohal on aktuaalsed teemad. Sel aastal käsitleme intensiivselt USA presidendivalimisi. Lisaks kutsume tundidesse külalisi, näiteks saatkondadest. Minu jaoks on ülioluline, et õpilane saab tunnis võimalikult palju rääkida. Suurim osa meie kommunikatsioonist on tehnoloogia arengust hoolimata ikka veel suuline, nii et suuline osaoskus on tähtis.

Ladina keeles, milles meie õpilastel eelteadmisi ei ole, on tund alguses väga frontaalne, aga juba varsti saavad õpilased paaris või rühmas teksti kallal töötada.

Kas nõustute, et ainult tundideks õppimisest ei piisa, et inglise keele riigieksamit üliedukalt sooritada?

Inglise keele riigieksamiga kontrollitakse puhtalt keeleoskust. Teoreetiliselt saan väga edukalt inglise keele riigieksami sooritada, ilma et teaksin väga palju Suurbritanniast või USA-st. Olen märganud, et õpilaste inglise keel muutub aastatega aina paremaks, sest koolivälisel ajal viibivad nad palju ingliskeelses keskkonnas muusika, filmide ja interneti kaudu. Kui küsin oma õpilaste käest, milliseid raamatuid nad vabal ajal loevad, siis on need pigem inglis- kui eestikeelsed. Seega arendavad õpilased oma inglise keele oskust pidevalt ja tihti mitte teadlikult. Praegu on mures juba eesti keele õpetajad, sest noorte eesti keele oskus halvenevat.

Viimasel ajal on räägitud palju arvutistumisest ja nutikate tehnoloogiate kasutuselevõtust koolides. Mida teie digitaliseerumisest arvate?

See on väga oluline, aga ka keeruline teema. Ma ei saa siin kahjuks väga süvitsi minna, aga mulle tundub, et praegu valitseb haridussüsteemis digimaania. Mina suhtun sellesse väga ettevaatlikult.

Kes oskab saksa keelt, sellele soovitan Gerald Lemke ja Ingo Leipneri raamatut „Die Lüge von der digitalen Bildung: Warum unsere Kinder das Lernen verlernen” (e. k „Digitaliseeritud hariduse vale: miks meie lapsed ei oska enam õppida”). Lühidalt soovitatakse: enne viiendat klassi pole mõtet last (tahvel)arvuti ette panna; hiljem tuleks e-õpet kasutada ainult siis, kui sellel on selge lisaväärtus. Kuigi ka mina kasutan õppetöös nii Facebooki kui ka YouTube’i, arvan, et inglise keele tundides on vaja midagi muud kui e-vidinaid. Muidugi on mugav panna laps masina ette, aga minu õpilased on mulle öelnud, et nad hindavad väga otsesuhtlust õpetajaga.

Nüüd puudutan paberimajanduse teemat. Kui keeruline on välismaalasel Eestisse tööle tulla?

Mina tulin Eestisse juba aastal 2000 ehk enne Eesti liitumist EL-iga, aga hoolimata sellest oli asjaajamine lihtne ega võtnud palju aega − ja siis oli see veel paberil, mitte digitaalne!

Mida arvate kodutööde mahust?

Väga lühidalt: nii vähe kui võimalik, nii palju, kui on tõesti vaja.

Õpetajatööl on oma head ja vead. Kas võiksite tuua näite mõnest meeldivast kogemusest, mis on seotud õpetajatööga?

Kõige meeldivamad on hetked, kui õpilane tuleb pärast tundi küsimustega, mis näitavad, et ta on tunnis kaasa mõelnud. Ja muidugi 12. klassi lõpetamine, kui õpilased tulevad rääkima, mis neile meeldis.

Kas olete rahul oma elukutsevalikuga ja soovite Eestisse pikaks ajaks jääda?

Oma elukutsevalikuga olen muidugi rahul. Mul on imelised õpilased, väga head kolleegid ja meeldiv töökeskkond. Kolmandiku oma elust olen nüüd juba Eestis elanud. Mis edasi saab, näitab aeg.


Marcus Hildebrandt on pärit Saksamaalt Goslari linnast, mis asub Alam-Saksimaal. Göttingeni ülikoolis õppis ta inglise ja ladina keelt, politoloogiat ja pedagoogikat. Esimest korda külastas ta Eestit 1996. aastal, Eestis elab alates septembrist 2000.

Marcus Hildebrandt arvab, et

  • Saksamaal on õpilastel rohkem valikuvõimalusi kui Eestis.
  • Eesti koolisüsteem võiks õpilasi ajaplaneerimise oskuse ja kohusetunde arendamisel rohkem aidata.
  • kui raamtingimused, näiteks klassi suurus, on 19. sajandist, siis ei saa Eesti koolides kõiki soovitavaid uuendusi sisse viia.
  • on lihtsalt küüniline heita õpetajatele ette, et nad ilmselt ei tule oma tööga toime, nagu üks endine haridusminister seda tegi.
  • on ülimalt oluline, et õpilane saab tunnis võimalikult palju rääkida. Suurim osa meie kommunikatsioonist on tehnoloogia arengust hoolimata ikka veel suuline.
  • inglise keele oskust arendavad õpilased pidevalt ja tihti ka mitteteadlikult. Näiteks kui küsida õpilaste käest, milliseid raamatuid nad vabal ajal loevad, on need pigem inglis- kui eestikeelsed.
  • praegu valitseb haridussüsteemis digimaania.
  • inglise keele tundides on vaja ka muud kui e-vidinaid. Muidugi on mugav panna laps masina ette, aga tema õpilased on talle öelnud, nad hindavad väga otsesuhtlust õpetajaga.

 

ÕIE TÄHTLA