Milline oleks sinu elu, kui oleksid sündinud Jaapanis?
Kõik meist on unistanud ja ennustanud, milline oleks elu siis, kui oleksime teinud teistsuguse otsuse. Mõelnud, mis tunne võiks olla maailmakuulus laulja andmas kontserte võõrastes riikides või hoopis armastatud kirjanik, kelle teoseid loetakse igas maailmanurgas.
Tihtipeale ei pane me ennast teiste olukorda, mõeldes: „Küllap tunnevad nad sama, mida mina.” Säärase mõtteviisiga elades unustame teised ja kurdame, kuidas elu ei suju ja probleemiks polevat mitte kurtja käitumine, vaid elupaik. See paneb mind mõtlema, mis oleks minu elus teistmoodi, kui ma oleks sündinud mitte oma kodumaal, vaid Jaapanis.
Kuuldes võõramaalaste teadmisi Jaapani kohta, võib jääda mulje, et ainus, millega minu kodumaal tegeletakse, on tehnika, sumomaadlus ning iga väike tüdruk tahab saada kindla peale geišaks. Sellest on kahju, sest tõusva päikese maal on palju erilisi traditsioone ja kombeid, millega tutvumine ja harjumine igal välismaalasel aega võtaks, aga kindlasti ka rõõmu tooks. Võiksin kihla vedada, et paljud ei olnud kuulnud meie pühast nimega Hinamatsuri või ei teadnud, et meie läheme kooli alles 1. aprillil.
Elades ühes suurima asustusega linnas Jaapanis, tean, et üksi ei ole võimalik ennast tunda ja vahest on see väsitav. Selliseid kortermaju, kus elame, nimetatakse danchi’deks. Meie korter on väike, aga hubane ja kodune. Kodus on põrandad kaetud traditsiooniliste punutud mattidega, aga lugesin, et Euroopas ja paljudes maades mujal pole need üldse tavalised. Ükskord käis meie juures külaline välismaalt ja te oleksite pidanud nägema ta üllatust, kui ta sai aru, et peab panema jalga tuhvlid ja neid vahetama tualetti mines. Veel šokeeritum oli ta siis, kui ütlesime talle, et Jaapanis on alati tualett ja vannituba eraldi ruumides. Mu ema tahaks kangesti osta maja ja ta on juba otsinud kohti hinnaga, mida saame enesele lubada, aga otsingud on kahjuks olnud viljatud. Ema peab väikest söögikohta, mis temani jõudnud põlvest põlve väga kaugest ajast ja kunagi tahaks ta, et seda juhiksin ka mina. Tema söögikohas on esindatud kõik Jaapani traditsioonilised toidud ja peale selle on need kõik väga maitsvad!
Olen koolis käinud juba kuus aastat ja tean, et kui tahan saada sisse soovitud ülikooli, pean õppima kõvasti ja pingutama, et lõpetada heade hinnetega. Kui ma vahest ei tahtnud õppida ja vastasin emale,et olen juba niigi palju õppinud, vastas mu ema mulle ikka niiviisi: „Isegi ahv kukub puu otsast alla!” ja käskis uuesti kordama hakata. Jaapanis on palju häid ülikoole, millest ühes on õppinud mu isa, ema ning samuti õde. Mind aga on alati huvitanud, milline näeb välja ülejäänud maailm, kus on nii palju eriilmelise loodusega riike, ja olen otsustanud, et kui lõpetan kooli, lähen välisüliõpilaseks võõrale maale. Mulle meeldivad eriti Ida-Euroopa riigid, nagu Soome, Läti ja Eesti. Ma kuulsin nendest esimest korda tänu oma õele, kes on käinud palju eri riikides õppimas. Ta räägib oma kogemustest palju ja ihkab tagasi minna. Olen uurinud internetist Eesti kohta. Tuleb välja, et seal on terve riigi peale kokku ainult miljon inimest. Ma ei usu, et ma suudaks seda ette kujutada! Mida tahaksin õppima minna, pole veel päris selge, aga kindlasti võiks see olla seotud kultuuri, kommete ning traditsioonidega nii Jaapanis kui ka mujal maailmas.
Peale kooli meeldib mulle käia korvpallitrennis ja olen selles päris hea. Mu ema tahab, et õpiksin origamit. Talle meeldib see nii väga, aga mul ei tule see üldse välja, sest selleks on vaja palju kannatust ja hoolikust. Paljud mu sõbrad tegelevad karate või judo’ga, aga mu parim sõber käib hoopis pesapallitrennis.
Jaapan on nii mitmekülgne oma traditsioonide poolest, kuid mu eriline lemmikpüha on Tanabata. See püha sümboliseerib kahte armastatut, keda lahutab linnutee ja kes saavad kohtuda vaid ühe korra aastas. Meie pere traditsioon on kirjutada oma soovid ja unistused väikestele paberitele ja riputada need bambuse külge. Sellega pühaga seoses korraldatakse palju festivale, mis on hämmastanud mind oma värvikirevuse ja lõbususega. Minnes Tanabata festivalile, võib näha imelisi Tanabata dekoratsioonide võistlustules olevaid teoseid, kuid ka nautida tänava ääres müüdavaid toite ja võtta osa karnevali toredatest mängudest. Minu lemmikosa algab aga alles õhtul, sest siis saab näha imepärast ilutulestikku õhtuses taevas. Mulle meeldib siin elada. Siin on mu kodu.
Asetades ennast hetkeks kellegi teise vaatepunkti, kes on kogenud hoopis teistsugust maailma kui meie, võime leida suurel hulgal kogemusi, unistusi ja pettumusi, mis erinevad meie omadest, aga on ka väga sarnased. Võime korrutada enesele, et keegi ei ole saanud tunda samu probleeme ning kõik inimesed siin maailmas on totaalselt erinevad, kuid unustades tohutud maa-alad, leiame mitmeid, kes mõistavad, annavad nõu ja saavad meist aru. Vahest on see inimene, kes on kõige lähemal, aga miks mitte otsida teda ka maailma otsast? See essee pani mind arutlema elukoha tähtsuse üle ja mis erinevusi võiks kaasneda sündimisega Eestis või Jaapanis. Jõudsin otsusele, et valiku, millised inimesed meist kasvavad ja millega seonduva raja me enesele valime, sõltub eelkõige meist. Ei tohiks lasta riigipiiridel, mis on ainult tühised kriipsud kaardil, mõjutada oma valikutes, keda soovime näha enese kõrval mõistja, nõuandja ja arusaajana.
GERDA JAMSJA
Gerda Jamsja essee võitis esikoha Jaapani-Eesti suhete teemalisel esseekonkursil põhikooliõpilaste arvestuses.