Millist huviharidust me tahame?
Karl Pütsepp
Kultuuriministeeriumi tegevus huvihariduse kaitsel ning väärtustamisel on igati tervitatav. Iga-aastase 15 miljoni euro suuruse lisaraha suunamine seni niivõrd alarahastatud ning tähelepanuta jäetud valdkonda tuleb tõepoolest viimasel hetkel. Ringe on missioonitundest, õhust ja armastusest raske igavesti särasilmselt ning entusiastlikult juhendada. Tean seda omast käest. Ent nüüd, mil huvihariduse rahastamisküsimus on üleval, mõtelgem, milline peaks olema huvihariduse tulevik Eestis.
Kuigi valimistel on huviharidus, õigemini selle rahastamine väga populaarne teema, peaasjalikult lastega perede häälte püüdmiseks, ei ole seni tehtud ühtegi sammu olukorra parandamiseks. Nüüd valitsuskabinetti jõudnud eelnõu annab kindluse, et populismist on jõutud tegudeni. Kindel riiklik rahastamissüsteem tagab loodetavasti hea ringijuhendajate koolituse ning väärilise palga. Praegu sõltub täielikult koolidirektori heast südamest, kas juhendaja saab palgapäeval ühe-, kahe- või kolmekohalise summa. Ometi on töö tundide andmisega täiesti võrreldav, tihti peab ringijuht ettevalmistust veidi rohkemgi tegema – väljasõite, laboratoorseid või muid praktilisi töid ette valmistama.
Miks meil huviringe üldse vaja on? Esiteks võiksid just ringid (arvestades, et iga laps käib vähemalt ühes ringis, sealhulgas spordiringis või trennis) olla võtmeks individuaalsusele Eesti koolisüsteemis. Usaldusväärne side ringijuhi ning õpilase vahel laseb noortel rääkida probleemidest, millega nad aineõpetaja juurde koolis ei lähe. Viimastel kuudel on lisaks ökoloogilistele püramiididele ja elurikkuse tasemetele bioloogiaringis üheksandikega pidevalt jutuks tulnud ka tulevane gümnaasiumivalik. Ainetunnis pole aegagi sellistel teemadel rääkida; iga õpilasega kindlasti mitte. Ringitunnis aga aega vestlemiseks on ja peabki olema!
Teiseks on ringidel teatud mõttes teraapiline funktsioon. Kui Eestis on ilmselt kõigis koolides oma koor, siis senisest enam peaks toetama ka näiteringide ja tantsurühmade tööd. Laulmine, näitlemine, tants ning igasugune liikumine ja sport aitavad vabaneda argisest ning säilitada elurõõmu.
Kolmandaks ei tasuks karta ringe, mis laiendavad õppeaineid. Aineringide olemasolu on tähtis õpilastele, kellele koolitunnis õpitust väheseks jääb. Kui klassis on 24 või 30 õpilast, minnakse edasi ikka keskmise järgi. See on paratamatu. Meil on toimiv süsteem neile, kel õppimine nii hästi välja ei tule, ent senisest oluliselt rohkem peab tähelepanu pöörama andekatele. Ringid pakuvad siinkohal hea toimiva lahenduse. Nagu uuringud näitavad, on Eesti õpilaste keskmine tase kõrge, ent andekate osas oleme tagapool.
Iseküsimus on muidugi, kuidas õpilasi ringidesse meelitada. Tihti on nii, et ringid koolides küll on (näiteks Tartu Tamme koolis, kus ise ringe juhendan, lugesin kokku lausa 36 huviringi), osalejaid kipub aga väheseks jääma. Seejuures ei pruugi põhjus olla sugugi juhendajas. Lihtsalt ühel päeval on õpilasel muusikakool, teisel trenn ja kolmandal päeval tahab ta puhata. Asi paraneks kogu haridussüsteemi paindlikumaks muutudes.
Lisaks rahastamissüsteemi käivitamisele mõelgem ka sellele, mida tahame huvihariduse abiga saavutada. Milleks huviharidust üldse vaja on? On, millele mõelda!