Monika Undo: „Võimalusi muuta emakeeletund haaravaks on palju”

Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo. FOTO: TIINA VAPPER

Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo jõuab õpetajatöö kõrvalt palju – ta on kirjutanud õpikuid ja raamatuid, juhendanud praktikaid ja uurimistöid, vedanud projekte, viinud läbi koolitusi, on üks eksamikirjandite riiklikest hindajatest, kuulub e-eksamit ettevalmistavasse töörühma. Eelmise aasta novembris andis Eesti õpetajate liit koos kutsekojaga talle meisterõpetaja kutse, mille on praeguseks saanud Eestis 17 õpetajat.

Kohtume ajaloolises koolimajas, kus varem tegutses aastaid Haapsalu Wiedemanni gümnaasium ja 2013. aastal alustas tööd riigigümnaasium. Samast ajast töötab seal ka Monika Undo, kes enne seda oli 13 aastat õpetaja Noarootsi gümnaasiumis, kuhu ta läks juba Tallinna ülikooli viimase kursuse üliõpilasena.

Äsja on koolis lõppenud eesti keele proovieksam, mida kirjutasid ka need kaks lõpuklassi, kus Monika Undo õpetab. Lisaks annab ta tunde ühes 11. ja kahes 10. klassis.

Kuidas tänane proovieksam läks?

Veel ei oska öelda, aga õpilaste jaoks oli see vajalik kogemus. Ehkki meil on 75-minutised tunnid, ei ole olnud võimalust korraga lugemisülesannet ja kirjandit läbi teha. Nii mõnigi avastas, et tal läks kogu aur lugemisülesande peale ja kirjandi jaoks ei jätkunud enam jaksu. Nüüd saabki mõelda, kuidas aprilli lõpus riigieksamil aega paremini jagada.

Mis õpilastele eksamil kõige rohkem raskusi valmistab?

Ikka õigekiri, aga ka stiili küsimused, samad asjad, mida oleme kogu aeg korranud. Tihti kipub ununema, et ülesanne koosneb mitmest punktist, mis kõik peavad olema täidetud. Tuleb olla tähelepanelik ja süveneda, eksami tegemiseks on aega kuus tundi.

Kui küpsuskirjand 2012. aastal uutmoodi emakeeleeksamiga asendati, suhtusid paljud õpetajad sellesse üsna kriitiliselt. Kas muutus on end õigustanud?

Arvan, et ideaalset eksamit, mis kõigile sobiks, ongi keeruline luua. Tippudele sobis kindlasti paremini kirjand, keskmist õpilast aitab kaheosaline eksam. Õpilaskontingent on hästi erinev, sama eksami teevad ju ka teise kodukeelega lapsed, kutse- ja õhtukoolide õpilased ning nii mõnelegi käiks 600-sõnaline kirjand üle jõu. Nüüd piisab 400 sõnast ja saab toetuda alustekstile, mis aitab mõtteid koondada. Üks põhjus, miks uutmoodi eksam tuli, oli see, et 20 punkti piiri oli nii mõnelgi õpilasel keeruline ületada. Selle eksami pluss on, et isegi kui üks osa veab alt, õnnestub teine paremini. Läbikukkujaid on vähem, samuti maksimumtulemusi – kui varem oli sajapunktilisi töid riigi peale umbes 80, siis eelmisel aastal neli-viis.

Mida te riikliku eksamikirjandite hindajana gümnaasiumilõpetajate kirjutamis- ja arutlemisoskusest arvate?

See on kooliti hästi erinev. Eks vähene lugemus kajastu ka kirjandeis. Kes rohkem loeb, oskab ka paremini arutleda ja argumenteerida. Kurb on see, et riikliku õppekava järgi on gümnaasiumis ette nähtud ainult kuus eesti keele kursust. Suurem arv emakeeletunde aitaks nii keele- kui ka arutlusoskust parandada. Leian, et võiks olla kaheksa kursust, et jõuaks tundides rohkem arutleda, väidelda, meediaväljaannete oluliste teemadega tutvuda ning tekstiloomele ja õigekirjale keskenduda.

Kuidas noortel raamatute lugemisega lood on?

Ega eriti hea meelega ei loeta. Esimene asi, mida paljud õpilased küsivad, on kui palju raamatus lehekülgi on. 400–500 lehekülge ehmatab nad ära, kusjuures mitte iga autori puhul. Sofi Oksaneni „Puhastuse” või Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” lugemisel ei ole olnud raamatu paksus takistuseks. Uuem kirjandus kõnetabki õpilasi rohkem kui vanem, mille puhul juba sõnavara ja väljendid kipuvad neile kaugeks jääma. Samas olen õpilastele selgitanud, et on tüvitekste, mida peab teadma. Kuidas saaks Tammsaaret lugemata mõista suurt osa hilisemast kirjandusest või Kreutzwaldi „Kalevipoega” tundmata rääkida kas või Kivirähkist või mõnest muust autorist. Et mulle endale meeldib väga luule, käsitleme ka seda tundides päris palju.

Kas autoritega kohtumine aitab kirjandust noortele lähemale tuua?

Kindlasti. Kirjandusprojektide raames on meil koolis külas käinud Sveta Grigorjeva, Jürgen Rooste, Kristiina Ehin, Jan Kaus, Contra. Need kohtumised on tekitanud suurt huvi. Väga tänuväärne, et selline võimalus on.

Kas ja kuidas on kirjanduse õpetamine ajas muutunud?

Väga palju on muutunud. Kõige suurem muutus minu kooliajaga võrreldes on see, et õpilane on tunnis aktiivne, ei ole nii, et me ainult konspekteerime ja võtame läbi ajastuid ja žanre. Loenguvormi on järjest vähem, hästi palju on õpilaste kaasamist, suhtlemist, arutlemist. 75-minutine tund juba ise tingib, et see peab olema mitmekesine, kusjuures võimalusi teoste ja teemade käsitlemiseks on ju rohkesti. Loeme tunnis näitemänge, eriti hästi on vastu võetud Jaan Tätte „Palju õnne argipäevaks”, mida õpilased meisterlikult ette kannavad, kõigil on olnud väga lõbus. Olen kasutanud rahvajutukaarte, lasknud õpilastel koostada luulekogumikke, andnud ülesandeid isegi lastekirjandusest.

Kas ka grammatika õppimist saab põnevaks teha?

Loomulikult. Keeleõpe ei ole enam ammu kuiv ja grammatikakeskne. Eesti keele tundides teeme palju rollimänge ja rühmatöid, käsitleme meedia- ja tarbetekste, soomeugrilastest ja eestlastest rääkides olen kasutanud katkendeid Valdur Mikita raamatust. Mu enda koostatud töövihikus „Keelepaun” on palju ristsõnu ning loovaid ja silmaringi avardavaid ülesandeid.

Kui paju kasutate tunnis IT-võimalusi?

Kasutan neid peaaegu igas tunnis – näitan teemaga seotud fotosid, kuulame, kuidas autor ise oma teksti esitab, vaatame saate- ja filmilõike, mida hiljem analüüsime. Aga endiselt kuuluvad õpetaja töövahendite hulka ka tahvel ja kriit.

Kas vahel toimub tund ka kooli­majast väljas?

Seda juhtub üsna sageli. Hiljuti tegime 11. klassiga Ernst Enno tunni tema Haapsalu majas. Sama klassiga käisime meediakursuse lõpus Lääne Elu toimetuses ajakirjanikutööga tutvumas. Pärast ekskursiooni jagas peatoimetaja õpilased gruppideks ja pani nad lehte kokku panema. Neil tuli teha ise intervjuu ning sellele pealkiri ja fotoallkirjad panna. Küljendamise käigus selgus, et loole tuleb paar rida juurde kirjutada. Kõigil oli väga huvitav. Müüdikursuse jaoks käisid ühe klassi õpilased lasteaialastelt päkapikulugusid kogumas, teised küsisid samal ajal lugusid õpetajatelt.

Kirjanduse ja müüdikursust õpetate enda koostatud õpikust „Müüdi anatoomia”, mille Koolibri kirjastus 2013. aastal välja andis. Hiljuti valmis teil uuema kirjanduse kursuse õpik „Nüüdiskirjanduse kurvid ja ristmikud”. Kuidas need õpikud sündisid?

2011. aastal hakkas kehtima uus õppekava, aga õpikuid ei olnud. 10. klassile müüdikursust õpetades tuli koostada kõik õppematerjalid ise. Kuna see nõudis palju aega ja vaeva – lugesin sel ajal mitu tuhat lehekülge nädalas –, tuli mõte seda edasi arendada ja nii õpik „Müüdi anatoomia” valmiski. Samuti „Nüüdiskirjanduse kurvid ja ristmikud”, mis keskendub olulisematele Eesti autoritele alates 1980. aastatest ning puudutab pisut ka maailmakirjandust. Õpik peaks sel aastal ilmuma.

Olete kirjutanud ka mitu Noarootsiga seotud raamatut.

Jah, olen pärit Läänemaalt Haapsalust, kus ma kasvasin ja koolis käisin. 13 aastat töötasin õpetajana Noarootsi gümnaasiumis ja sõitsin iga päev Haapsalu ja Noarootsi vahet. Raamatu „Noarootsi koolilood” kirjutasingi kooli juubeliks, „Noarootsi koolide välimääraja” on kogumik Noarootsis tegutsenud väikestest koolidest, mille tarvis kasutasin arhiivimaterjali ja kogusin mälestusi rohkem kui sajalt inimeselt. „Noarootsi ABC” on mõeldud eelkõige lastele ja annab ülevaate, mis on Noarootsis vaatamisväärset.

Kust võtab tegevõpetaja kirjutamiseks aja ja energia?

Aega leida on olnud tõesti keeruline. Müüdikursuse õpiku tegemise ajal oli laps veel väga väike, nii et sageli tuligi seda teha unetundide arvelt. Arvan, et tegev­õpetajaid võiks rohkem kaasata õpikute kirjutamisse, hariduselu edendamisse, ülikoolide juurde. Kindlasti oleks hea, kui õpetaja saaks võtta koolist vaba aasta, et kirjutada õpikuid või oma silmaringi avardamiseks reisida. Põhitöö kõrvalt on seda raske teha.

Mis on innustanud teid seda tegema?

Mulle meeldib asju uutmoodi teha, tahan, et oleks huvitav nii õpilastel kui ka minul endal. Kodus on mul lugemise ootel kaks raamatuvirna – ühes on need raamatud ja artiklid, mis tuleb paari nädala jooksul läbi lugeda. Loen sageli vanu asju üle ja samas on huvitav teada saada uut. Innustab ka see, kui õpilastele asi korda läheb ja ma näen, et nad on viitsinud vaeva näha ja pingutada.

Teil on ka oma keele ja kirjanduse koduleht „Keele ja kirjanduse maailm”.

Jah, tegin selle kahel põhjusel. Esiteks teevad õpilased tunnis palju toredaid loovtöid, mida tahaks talletada ja teistegagi jagada. Teine põhjus on see, et kõik huvitav tundidesse ei mahu. Sellelt kodulehelt leiab põnevate sõnade selgitusi, rahvakalendri tähtpäevade tutvustusi, harjutusi, viktoriine, ülesandeid oma teadmiste proovilepanekuks. Siin on ka iganädalane luulenurk.

Kas olete nõus, et emakeeleõpetajal on rolle rohkem kui ühegi teise aine õpetajal?

Arvan, et emakeeleõpetaja ongi võtmeisik, kes kõik ained üheks tervikuks seob, ning just tema tundides pannakse see n-ö pusle kokku. Emakeeleõpetaja peab olema mitmekülgne ja laia silmaringiga ning suutma arutleda igasugustel teemadel – olgu see ajalugu, kunst, muusika, psühholoogia, eetika, ühiskond, majandus, geenitehnoloogia, sport jne. See on äärmiselt huvitav, aga paneb ka suure vastutuse.

Tänavu tähistatakse Eestis ema­keelepäeva juba 20. korda, mida teie kool sel puhul teeb?

Meil on mitu aastat toimunud keelte nädal, sel aastal on samuti. Igal aastal on olnud õpilasi, kes kirjutavad e-etteütlust. Oleme tundides õpilastega varasemate aastate etteütlusi vaadanud ja neid koos läbi teinud. Kellel hästi läheb, saab ka hinde.

Millist keeletegu teie sel aastal esile tõstaksite?

Üks hea ja vajalik koht, kuhu ma ise sageli kirjandite parandajana helistan, on keelenõu. Tore ettevõtmine on kirjandustund kirjanikuga. Aga valiksin Priit Kruusi monolavastuse „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine”, mis pani tõsiselt mõtlema just seetõttu, et püstitab küsimuse õpetajaametiga seotud suhtumistest ja stereotüüpidest ühiskonnas.

Millisena näete eesti keele tulevikku?

Arvan, et eesti keel on jätkusuutlik. Ülikoolides antakse eestikeelset kõrgharidust, tegeldakse eesti keele arendusega, ilmub palju emakeelset ilukirjandust. Usun, et keele püsimajäämine sõltub palju rahvast endast. Selliste väikeste keelte nagu iiri või fääri keele näitel võib öelda, et keele kõnelejate arv ei ole selle püsimajäämisel kõige olulisem. Mulle on eesti keel väga südamelähedane, see on ilus ja rikas. Globaliseeruvas maailmas on oma näo säilitamine hästi oluline ning just oma keel ja kultuur on need, mis sellele kõige paremini kaasa aitavad.