Palun eksige!
Olen noorsootöötajana ametis olnud vaid mõned kuud, kuid selle vähese ajaga on tekkinud suur mure. Riigi hariduspoliitika soovib kasvatada ettevõtlikke noori, kasutades ikka veel süsteemi, mis juba eos arengu peatab.
Toon kaks näidet, mis olukorda hästi ilmestavad. Täites noorsootöötajatele mõeldud koolitusel ülesandeid, mida kõiki pärast analüüsitakse, uurivad täiskasvanud üksteiselt, kuidas seda ülesannet tegema peab: „Näita mulle ka, kuidas ÕIGE on.”
Teine näide, 9. klassi noorel palutakse hinnata moderaatorite sooritust töögruppides ning ta küsib, mida tähendab sõna „moderaator”. Veidi temaga koos analüüsides, tuleb välja, et ta teadis küll, aga ei olnud 100% kindel ja küsis üle. Taolisi näiteid on mõne kuuga kogunenud uskumatu hulk.
Esmapilgul ei tundu kumbki näide eriti hull. Mis seal siis imelikku on? Imelikku polegi, katastroofiline on! Meie haridussüsteemist kasvavad välja inimesed, kellel on hirm eksida. Nad mitte ei pelga eksida, vaid kardavad seda kramplikult. Kas saab olla suuremat arengupidurit?
Ettevõtlikkus ja ettevõtlus on erinevad asjad ning mõlemad on arenenud ühiskonnas hinnas. Kuid mõlema eeldus on inimese julgus eksida. Viies läbi mõnda üritust, luues oma ettevõtte, tehes ükskõik mida uut, peab inimene olema selleks valmis. Eksimust ei tohi karta, seda tuleb mõista. Ühest luhta läinud ettevõtmisest võib õppida rohkem kui kümnest kordaläinust.
Riiklikus õppekavas on hindamise eesmärgina välja toodud: toetada õpilase arengut – anda tagasisidet õpilase arengu kohta, innustada ja suunata õpilast sihikindlalt õppima, suunata õpilase enesehinnangu kujunemist ja õpilast edasise haridustee valikul. Meie praegune viiepalliskaalal hindamine õpetab seda, et eksimise eest saab karistada, saab kahe! See hindamine suudab motiveerida vaid käsku täitma, järgima juhiseid ja tegema ära seda, mida meile õpetatakse. Loomulikult on kohusetundlikkus oluline omadus, kuid kui see tuleb kuskilt mujalt kui enda seest, ei ole see jätkusuutlik.
Siin me nüüd oleme Kohtla-Järve jagu noortega, kes on oma hirmus eksida jõudnud olukorda, kus nad parem ei tee midagi. Nad ei taha süsteemi järgida ja teha, mis neile ette öeldakse, aga nad on piisavalt dresseeritud, et karta midagi ise ette võtta, eksida.
See ei ole lihtsalt kriitika, vaid tõsine mure. Kuniks me ei muuda oma hindamist, kuni sisendame koolis noortele, et eksimise eest saab karistada, võime propageerida kodanikuühiskonna olulisust, kutsuda üles ettevõtlikkusele ja langetada valimisiga ükskõik kui palju. Tulemuseks saame ikkagi põlvkondade kaupa inimesi, kes kritiseerivad kõike riigis toimuvat, kuid kardavad ise midagi muuta.
Aitäh nii oluliste mõtete eest! Ma olen Hristoga väga nõus, et julgus eksida, julgus oma viga tunnistada ja sellest õppida ning uuesti proovida on see, mida meie koolis peaks olema palju rohkem. Nii õpilastel kui õpetajatel. Ja õpetajate ülesanne on olla eeskuju julguses katsetada ja ka ebaõnnestuda.