Peeglike, peeglike seina peal ehk Kelle poole adekvaatse peegelpildi saamiseks pöörduda
BERLIINI TIPPKOHTUMISEST ÕPETAJA PILGU LÄBI
Õpetajatöö on lisaks teaduslikule lähenemisele, pedagoogikale, metoodikatele ja didaktikale ka looming. Looming kõige otsemas mõttes: kavandamise ja lihvimise, ainulaadsuse ning protsessiga. Et õpetaja end täisväärtuslikult teostada saaks ning enesekindla professionaalina tunneks, vajab ta inspiratsiooni ja võimalust luua. Luua koos õpilaste, kolleegidega. Kuulates, kuidas Uus-Meremaa ja Hollandi õpetajatel on võimalus neid huvitavat professionaalse arengu projekti teostada, sain inspiratsiooni ka Eestis tegutsemiseks.
Eestil nagu teistelgi riikidel on põhjust end analüüsida ja ausalt peeglisse vaadata. Ei ole riiki, kellel oleksid kõik näitajad hariduses „korras”, kellel pole üldse põhjust olukorda hinnata ja vajalikke muudatusi ellu viia. Andreas Schleicheri ettekandest jäi meelde juba varemgi kõlanud tõsiasi: kõike, mida on kerge õpetada, on kerge ka automatiseerida. See omakorda tähendab, et peame hästi mõtlema, mida meie noored vajada võivad, kui nad tööturule sisenevad, ning kuidas seda neile õpetada.
Süsteemidel seisavad ees rasked valikud, et luua õpikeskkond, mis arvestab nii aja, ruumi kui ka inimestega – et olla nii isikupärane kui ka koostöine. Üha enam tuleb teadvustada õpetajate juhtimisoskust klassiruumi, kooli ja süsteemi tasandil. Mitmed riigid tunnistasid, et õpetajaameti küsimustes tuleb võtta üha rohkem kuulda õpetajate häält, et õpetajaid ja koole puudutavad teemad lähtuksid klassiruumi vajadustest.
PROFESSIONAALSUS JA KOGEMUS
Häid näiteid kolleegide vastastikusest tundide külastusest, koosõppimisest ja koolikultuuri arendamisest võis kuulda nii Singapurist (kus aastas on ette nähtud sada tundi kolleegide külastamiseks) kui ka Hollandist, USA-st ja Kanadast. Nende näidete puhul tundus oluline, et see pole midagi sellist, mida õpetajad iseenesest teha tahavad ja siis ette võtavad, vaid selleks antakse ja võetakse aeg – juhtkonna või kohalikul/riigi tasandil.
Sel aastal oli tippkohtumisel väikese rahvusvahelise õpetajate meeskonna eestvedamisel (kes eelmise aasta tippkohtumisel õpetaja hääle kuuldavaks toomise vajadust rõhutasid ja seal tutvusid) eraldi päev, mil saime arutada, mida meil täiendkoolitusteks vaja on ning millised poliitikad klassiruumist vaadatuna meid kõige enam toetaksid.
Kuulates häid, aga ka negatiivseid näiteid üle maailma, sai selgeks, et kõikidel haridussüsteemidel – olgu nad kui tahes edukad– on probleeme. Samas on üksikutes koolides päris põnevaid lahendusi välja mõeldud: meenub näide Baltimore’i koolist Marylandi osariigis, kus õpetajate täiendkoolituse akadeemia andis võimaluse kolleegide teadmisi edukalt täiendõppeks ära kasutada.
Eesti on väike riik oma kriitika ja nõudmistega nii enda kui ka teiste suhtes. Me ei tohiks aga ära unustada, et ka meil on häid kogemusi, mida jagada. Olgu selleks siis e-portfooliote kasutamine eneseanalüüsi toetava meetodina, alates õpetajakoolitusest ülikoolis ja edasi pideva kestva professionaalse arengu kirjeldaja, planeerija ja tööriiulina terve karjääri vältel; või võimalus õpetajal endal õppematerjale valida ning koolikultuuri kujundada.
Berliini kesklinna ühes suuremas hotellis oli just sel nädalal kunstinäitus, mille tööde autor oli juba aastaid Saksamaal elav, kuid Eestis sündinud ja õppinud maali- ja ehtekunstnik Ivar Kaasik. Uhke tunne oli näha, millist värvi ja värskust lisasid eestlase suured maalid.
Vestlustest koorus välja ülimalt oluline tegur – paindlikkus. 21. sajandil peab arvestama mitmesuguste võimalustega nii õpilase kui ka õpetaja jaoks. See tähendab omakorda avatud mõtlemist, valmisolekut uued ideed ära kuulata ning mitte kohe loobuda, kuuldes inimlikku reaktsiooni: meil küll midagi sellist teha ei saa! Paljud head näited vajavad kohandamist, mis tähendab, et üks ühele neid üle kanda ei saa, kuid ilma teadmiseta, mis endal hästi toimib, ja teadvustamata, kuhu välja soovitakse jõuda, ei ole võimalik arengut planeerida.