Sõna jõud vs. vaikuse vägi: Käbin & kirjanikud

24. märts 2016 Karl Kello toimetaja - Kommenteeri artiklit

Soome president käis märtsis 1964 avamas Eesti jaoks akent Euroopasse. (Foto: yle.fi, Kulle Raigi erakogu.) Käbin (1905–1999) ja Kekkonen (1900–1986) olid peaaegu eakaaslased ja peaaegu sama kaua võimul kah, üks ühel, teine teisel pool Soome lahte. Kuigi öeldakse, et ega Käbinist kohapeal midagi sõltunud, siis omajagu ikkagi – Eestil oleks saanud ka palju halvemini minna. Käbini abikaasa Toini-Inkeri istub lõunalauas presidendi paremal käel. Kuuldavasti olnud Käbinite majakatusel vägev Soome TV antenn, Nõmmel üks esimesi ja võimsaimad.

Vaiksel nädalal, suure reede ja ülestõusmispühade nädalal on põhjust tõdeda, et jumalik vägi ilmutab end nii vaikuse kui ka sõnana. Totalitaarsed režiimid vaikuse väest palju ei pea, nemad austavad pigem sõna jõudu. Enn Vetemaa meenutuste kohaselt maininud Käbin ükskord muiates, et Stalin ise olevat kirjanikele öelnud: „Kui te kirjutate oma elus kas või ühe hea, meile vajaliku raamatu, siis maksame selle eest teile surmatunnini hästi.”

Eestimeelne stalinist

Johannes Käbinit, Moskva asehaldurit kohapeal ja kauaaegseimat valitsejat Eesti riigi ligi saja-aastases ajaloos üldse, on nimetatud stalinistiks elu lõpuni ja samas peetud eestimeelseks meheks. Mis on küllaltki vastandlikud seisukohavõtud. Aga eks Käbin oligi vastuoluline. Tõusnud märtsipleenumil 1950 EKP KK esimeseks sekretäriks, tegi ta juba vähem kui aasta pärast ametist lahti uueks propagandasekretäriks valitud Aleksander Kelbergi, selle põhilise puhastaja, kes määras, keda maha võtta ja istuma panna või laagrisse saata (Kelberg lõpetas oma karjääri (vist) ajalooõpetajana ühes Krasnodari keskkoolis).

Käbba põlistalu Ida-Virumaal, mis aastasadu olnud Käbinite suguvõsa pesapaik, kus Johannes ilmale tuli ning kust ta viieaastaselt Venemaale sattus, langes Käva kaevanduse laiendamise, see on ka Käbini enda läbiviidava poliitika ohvriks. Aga oma juuri ta ära ei unustanud.

Kui ajaloolased ütlevad, et me ei tea kuigi palju 1960. aastate Johannes Käbinist, rääkimata 1950. aastate omast, kui ta kasutas veel nime Ivan, selgub, et ühte-koma-teist siiski. Et Tubin sai tulla juba 1961 koju käima, võis teoks saada ainult Käbini otsesel osalusel – novembris 1960 pöördus ta kirjaga NLKP keskkomiteesse, kus kiitis Tubinat kui heliloojat ja kriipsutas alla lojaalset suhtumist N Liitu ning taotles luba maksta balleti „Kratt” eest autorihonorariks 10 000 valuutarubla. Tubin tuli Eestisse aasta pärast, vaatas Tartus balletietendust ja viibis peaballettmeister Ida Urbeli juubeliõhtul. Tallinnas kohtus kolleegidega, jagas oma sümfoonia proovis näpunäiteid Neeme Järvile ja kuulas Estonias kontserte.

Tänu Käbinile jäi Looming Loominguks, hoolimata tolleaegsest natsionalismi paljastamise tuhinast. Ralf Parve on meenutanud, et kui Kelberg tahtis Loomingu nime ära muuta („Mis Looming? Viisnurk tuleb nimeks panna!”), läks August Alle Käbini jutule (nad said omavahel hästi läbi), tuli tagasi ja rõõmustas: „Poisid! Ajakiri jääb edasi Loominguks!” Käbin olla ms öelnud, et ega nimes ole asi, tähtis on sisu: „Pravda nime ostsid kommunistid ära mingilt kiriklikult organisatsioonilt ja hakkasid selle all trükkima kommunistlikku materjali.”

NSVL riikliku julgeoleku komitee esimees Juri Andropov Väätsal, 1973. Lisaks Käbinile on pildile mahtunud ka kuulsa kolhoosiesimehe Endel Liebergi prillid … Foto: filmiarhiiv

Käbin pani paika need mehed, kes mängisid aastatel 1960–1979 olulist osa Eesti elus. Jaan Vares tehti 1959 ERKI rektoriks – tema kool kujunes kultuurielu üheks keskuseks. 1960 sai Ferdinand Eisenist haridusminister – tema töö ja tegu oli see, et säilis emakeelne haridus kõigil tasanditel, mis polnud sugugi kõikehõlmav lähenemine N Liidus. 1961 tegi Käbin Edgar Tõnuristist ENSV ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitja. Jne. Aga kes seisis nende selja taga – Käbin. Akadeemik Anto Raukas on kirjutanud, et Lahemaa rahvuspark oleks ilma Edgar Tõnuristita küllap unistuseks jäänudki, sest sõna „natsionalnõi” oli siin selgeks takistuseks ja „küllap oli oluline ka see, et tema selja taga oli Johannes Käbini hingeõhk”.

Käbini n-ö mittevahelesegamispoliitika ei kehtinud mitte üksnes põllumajanduse (usaldas asjatundjaid), vaid suuresti ka kultuurielu suhtes. Enn Vetemaa: „Hakkas silma, et Käbin oli väga respekteeriv kirjanike, heliloojate ja kunstnike, seega kaunite kunstide esindajate suhtes. Rangem oli ta raadio, televisiooni ja ajakirjanduse juhtidega, samuti kinomeestega. Ta luges nende alade inimesi nagu oma otsesteks alluvateks” – mõnikord oli Käbin pahameelest lausa punane ja andis neile, nii et tolmas.

Kuidas kirjanikud elasid

Vetemaa sõnul võis vene ajal ühe romaani honorari eest „tagasihoidlikult elada kaks aastat, keskmiselt poolteist aastat ja priisates ühe aasta”. Ka publitsistika hoidnud päris hästi vee peal: „Tolle aja noored kirjanikud said oma tagasihoidlikud vajadused üldiselt kaetud kirjatööga. Praegu see ei ole võimalik, aga siis oli küll.” Aga mitte ainult kirjanikud ei elanud kui kuninga kassid, vaid ka kunstnikud. Eha Komissarov kinnitab, et nõukogude ajal oli kunstnik sisuliselt riigi palgal, nende töid osteti tohutute summade eest ja veeti muuseumidesse kokku lausa koormate kaupa (PM Arter, 06.02).

Kui Eesti NSV rahvakirjanik kirjutab tagantjärele, et on teadlikult – aga mitte kuigi edukalt – hoidunud mõtlemast sellele, mis oleks juhtunud, kui ta oleks elanud normaalsetes tingimustes, s.o saanuks kõndida kas või mõned nädalad Euroopas vabalt ringi, näib tal olevat justkui meelest läinud, et sai ju ometi keskenduda kirjutamisele (kümnetuhandelised tiraažid, korralikud autorihonorarid) ja ega need väljamaasõidudki olemata jäänud, boonuseks tasuta korter Harju tänavas. Kui palju oli kirjanikke eesti ajal ja kui palju on nüüd, kes pidasid/peavad ennast ülal ainult kirjutamisega? Vahest ehk Tammsaare ja Kivirähk. Tundub et kirjanikke iseloomustab mingi sisemine rahutus läbi aegade – ei tahetud leppida tollaste ebanormaalsete, ei lepita hästi praeguste normaalsete tingimustega. Millest muidu see kirjaniku/kunstnikupalga saaga.

Eks olekski ühte-teist öelda sellise asja kohta, et kuidas kirjanikud elasid. Saaks ju ka nõnda väljenduda, et punariik pidas kirjanikke ülal. Ülal peetakse armukesi. Kui mitte hullemini öelda. Ajakirjanikust kirjanduskriitik ja luuletaja Vaapo Vaher ongi tähendanud, et „tegelikult polnud võim nõukogude literaadi vaenlane, nagu hiljem on püütud väita, vaid partner, kellega tuli ühist suguelu elada ja hea seista, et mõlemad pooled oma rahulduse kätte saaksid” („Heino ja himu”, Looming 5/2002). Võimu ja kirjaniku omavaheline kompamine oli samuti erootiline mäng maso ja sadomaso elementidega, sedastab Vaher, kusjuures kirjaniku jaoks algas eelmäng juba kirjutades, kui ta pidi võimu soove, kapriise ja harjumusi ette aimama.


Kaalep ja Hubel Käbini juures

Kirjanikud on tagasivaatavalt suhtunud Käbinisse üldiselt küllaltki soosivalt. Ka näiteks Jaan Krossil pole Käbinile palju rohkemat ette heita kui tema käitumine Ain Kaalepiga, mida ta ei suutnud andeks anda. Oli siis kas 1949. a lõpp või 1950. a algus. Kross kirjutab, et kui tudengite tembutuste ja boheemitsemiste tõttu ähvardas Kaalepit ülikoolist väljaviskamine, otsustas ta otsida oma õigust lausa Tallinnast ja kommunistliku partei keskkomiteest. Käbin kuulanud seal tema jutu täiesti lootustandval viisil ära, aga kohe Kaalepi lahkumise järel helistanud Tartusse dekaanile: „Teil olevat seal raskusi üliõpilase Kaalepi eksmatrikuleerimisega? Ta käis minu juures Tallinnas. Järelikult pidi ta loengutelt puuduma. Nii et nüüd on teil tema eksmatrikuleerimiseks põhjus olemas.”

Mis toimus? Lihtne üliõpilane, endine soomepoiss (pääsenud paar aastat varem Pagari tänava vanglast imekombel välja, jätkas samal aastal õpinguid ülikoolis) trügib keskkomiteesse oma õigust nõudma? Pidi ikka väga palju häbematust olema – või väga tugev seljatagune. Iga teine hoidnuks ennast madalamana kui muru. Aga Kaalep ei, tema kippus n-ö väljenduma. Eks teadis Käbingi täpselt, kes ja mis silmad-kõrvad teda jälgivad. Toimus see lugu üldise kahtlustamise, üksteise järel nuhkimise ja pealekaebamiste õhkkonnas. Olid omad, n-ö professionaalsed pealekaebajad ja eks leidus ka anonüümseid asjaarmastajaid. Kaebekirju läkitati isegi Moskvasse poliitbüroo liikmetele. Oli näiteks lugeda Karotamme tallalakkuja Käbini kohta, et see viib Karotammega võrreldes ellu „veelgi teravamalt väljenduvat kodanlik-natsionalistlikku poliitikat Eestis ja toetab igasuguseid kodanlikke lurjuseid”.

Huvitaval kombel kurtis umbes samal ajal, küll juba pärast 8. pleenumit, Käbinile oma vaevalise elu üle ka põlu alla sattunud kirjanik Mait Metsanurk (Eduard Hubel). Kevadel 1951 pöördus ta avaldusega sm Käbini enese poole, et tal lubataks kas või tõlketööd teha. Vastust ei tulnud, aga vähemalt järgmisel aastal ta tõlketööd juba sai. Hiljem oli kuulda, et Käbin olevat teinud riikliku kirjastuse meestele peapesu, et kuidas nad on säärase toreda kommunistliku kirjaniku ebasoosingusse lükanud (Jaan Roos). Mis tähendab, et Käbin võttis kaitsta põlu alla sattunud kirjanikku, kes oli pealegi eesti ajal olnud üks tuntumaid vabamüürlasi. Ei saa kuidagi võimalik olla, et Käbin Metsanurga vabamüürlikust taustast ei teadnud. Nõnda et peaaegu ühel ajal pöördusid Käbini poole soliidses eas ja enesetapumõtteis kirjanik (70) ja nooruke üliõpilane (23). Kaks meest, kaks Käbini suhtumist.


KIRJANDUST

  • Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Tallinn, 1996.
  • Jaan Kross. Kallid kaasteelised. II. Tallinn, 2008.
  • Ralf Parve. Minu aeg. Küsinud ja üles kirjutanud Jaak Urmet. Tallinn, 2010.
  • Jaan Roos. Läbi punase öö. 4.–5. Tartu, 2004–2009.
  • Vaapo Vaher. Vampiiride tants. Esseed ja ütlemised. Tallinn, 2012.
  • Enn Vetemaa. Mees nagu saksofon. Küsinud ja koostanud Jaak Urmet. Tallinn, 2012.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!