Katariina Unt: Tabatud hetk

Iga lapsepõlvekogemus mõjutab inimese kasvamist ja kujunemist, usub näitleja Katariina Unt, kes oli suure pere noorim laps. Fotol on ta kaheksa-aastane.

Olen sellel fotol koos meie koera Villemiga Pärnu turul 1979. aasta kevadtalvel, kui olin kaheksa-aastane. Koera hoiab rihmast ema ja keegi teeb meist pilti. Nagu näha, oli turul sel ajal kõik üsna ligadi-logadi. Aga mina olen sellel pildil hästi rõõmus. Olen parajasti kuskilt kõrgelt, arvatavasti mõnelt letilt alla hüpanud ja maandunud otse lumehange. Mul on ka teine pilt, kus ma neidsamu kummikuid lumest tühjendan.

See pilt tekitab minus emotsioone, millele ma lapsena ei mõelnud. Meid oli peres neli last, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Oleme sündinud väga väikeste vahedega, viie aasta jooksul. Mina olin kõige viimane, kõige noorem. Kui muidu pidi ema end suure pere vahel jagama, siis sel päeval olin temaga kaasas ainult mina. Seepärast olengi pildil nii õnnelik, et olime emaga kahekesi, tal oli minu jaoks aega, meil oli koos hea ja tore olla. Ema oli lapsepõlves minu jaoks kõige lähedasem inimene ja mu igatsus tema tähelepanu järele oli suur.

Selliseid hetki, kui ema oli ainult minu päralt, oli veel. Kuna mul olid lapsena kopsud haiged, pidin viibima pikalt Hiiul sanatooriumis. Kodust ja emast eemal olla oli kohutav. Ema käis mind külastamas, aga vahel ei lastud teda üldse ligi, sest teati, et ma lähen endast välja. Mulle anti ema toodud kingitused üle ja öeldi, et tal oli kiire ja ta pidi kohe ära minema, aga see mõjus veel hullemini. Mäletan jalutuskäike emaga sanatooriumi pargis ja suuri mände, see keskkond oli mu kodulinna Pärnu omast väga erinev. Ka ema oli teistsugune kui harilikult – heatujuline, tegi nalja, viskas isegi vimkasid. Seal ei olnud tal kohustusi, mis olid kodus. Olen mõelnud, et ilmselt oligi ema neil hetkedel selline, nagu ta tegelikult oli või olla tahtis.

Põhjus, miks ma sellest räägin, on kummaline vastuolu, et ehkki kasvasin üles suures peres, olen hiljem tihti mõelnud sellele, milliseks ma oleksin kasvanud ja kujunenud üksiku lapsena.

Enamasti soovivad vanemad perre rohkem lapsi kui üks, et neil oleks üksteisest seltsi ja tuge. Paljud suurte perede lapsed on öelnud, et nad ei kujutaks teistsugust elu ettegi. Samas võib juhtuda, et suures peres kasvab laps, kes oma loomu poolest vajaks kujunemiseks teistsugust keskkonda.

Lapsepõlvest meenub mulle võitlus oma koha eest, ehkki sellist iseseisvust, mida ma vajasin, ei olnud võimalik saada. Tunnen praeguseni, et oma koha olemasolu on minu jaoks väga vajalik ja olelusvõitlus on kasvatanud minus sitkust oma eesmärke saavutada.

Kooliajal hoidsin pigem omaette ja ehkki seltsisin ka teistega, on mulle iga suhte puhul alati kõige tähtsam olnud hingesugulus ja mõttekaaslus. Ma ei ole kambainimene. Ma pole käinud laagrites ega malevas, suures grupis ma hästi ei kohane, vaid tunnen end kõige paremini inimesega üks ühele suheldes.

Mul endal on üks laps, kes saab kogu mu tähelepanu. Ilmselt juba alateadlikult olen püüdnud teda nii kasvatada, et ta ei peaks minust puudust tundma. Kuigi mul on tulnud vahel töö tõttu eemal olla, on ta tähtsuselt minu jaoks alati esikohal. Praegu teda vaadates tundub mulle, et üksiku lapsena on ta saanud kujuneda terviklikumalt, kui oleks saanud kellegagi koos kasvades.

Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes – on täiesti võimalik, et tänu lapsena saadud kogemustele saigi minust näitleja ja need teemad saadavad mind praeguseni. Mulle meeldib luua isiklikel puudutavatel teemadel ja nii nagu elus, on mul ka teatris raske toime tulla anonüümsusega. Anonüümse kunstnikuna ma end ette ei kujuta ja anonüümne looming mind ei huvita.

Viimased neli aastat olen olnud lavakunstikoolis õpetaja ja kursuse juhendaja ning see kogemus on mind tohutult õpetanud. Võtan ka õpetajatööd väga isiklikult, mu õpilased lähevad mulle korda. Õpetan neile näitleja elukutset, mille alus on ju samuti suhtumine ja suhestumine kellessegi või millessegi.

Selles, et kursusel on koos palju loomingulisi inimesi, kes peavad tegema kollektiivset tööd, on suur vastuolu, millega neil tuleb lakkamatult hakkama saada. Minu jaoks oli see omal ajal äärmiselt raske, mu õpilased oskavad seda minust palju paremini. Imetlen neid seetõttu väga, et nad nii erinevatena on osanud luua ühtse koosluse.