Vaimsest vägivallast – kodus, koolis ja avalikus ruumis

18. märts 2016 Ivi Proos sotsioloog, PhD Eesti avatud ühiskonna instituut - Kommenteeri artiklit

Ivi Proos. Foto: Toomas Huik / SCANPIX

Vägivallauuringute klas­sikaks, mille järgi me­too­dikad üles ehitatakse, on küsimused vastajate isikliku kogemuse ja kokkupuudete kohta vaimse, füüsilise ja seksuaalse vägivallaga. Tavaliselt uuritakse inimeste vägivallakogemust kahes plaanis: mil määral inimesed viibivad keskkonnas, kus esineb vägivallajuhtumeid, ja olulisem küsimus – kas vastajad on olnud vägivalla ohvrid. Harilikult ei küsita vastajatelt, kas nad ise on vägivaldsed, sest vastused ei ole usaldusväärsed. Üldjuhul inimesed ei tunnista oma vägivaldsust.

Esitan väikese sissevaate hiljutise uuringu tulemustesse, mis käsitles kõige muu kõrval ka vastanute kokkupuudet vaimse vägivallaga lapsepõlves*.

Vanematevaheline vaimne vägivald

Analüüsisime vastanute vaimse vägivalla kogemust lapsepõlves kolmes suhtluskeskkonnas: kodus, koolis ja avalikus ruumis. Vaimset vägivalda kodus analüüsisime kahes võtmes. Esmalt, kuivõrd vastanu vanemad tema lapsepõlvekodus olid teineteise suhtes vaimselt vägivaldsed. Teiseks, kas vastanu oli lapsepõlves oma kodus vaimse vägivalla ohver. Vastanud hindasid eraldi isa (kasuisa), ema (kasuema) ja õdede ning vendade vaimset vägivalda.

Eesmärk oli selgitada välja, kuidas vastajad hindavad oma lapsepõlvekodu ja meenutavad vanemate omavahelist suhtlust. Kas lapsepõlvekodu oli täis suhtlemispingeid, mida vastajad täiskasvanutena käsitavad vaimse vägivallana vanemate vahel?

2015. aasta uuringus on vanematevahelist vaimset vägivalda lapsepõlves kogenud ligi viiendik vastanutest. Olulisi erinevusi naiste ja meeste hinnangutes ei ole. Vaid isade vaimset vägivalda emade vastu hindasid naisvastajad veidi kõrgemaks kui meesvastajad, vastavalt 21% ja 18%. Emade vaimne vägivald isade suhtes on madalam, seda oli lapsepõlves kogenud 12% vastanutest.

Rahvusepõhiselt hinnangud vanemate vägivaldsusele lapsepõlvekogemuse põhjal oluliselt ei erine. Emade vaimset vägivalda isade suhtes hindavad venekeelsed vastajad siiski natuke kõrgemaks kui eestlased.

Kui võrrelda tulemusi 2003. aastal tehtud uuringuga, siis isade vägivaldsuses oma partnerite suhtes 12 aasta jooksul muudatusi ei ole. Peresuhete kvaliteet ei ole paranenud. Jätkuvalt on viiendikul vastanutest vanematevahelise vägivalla kogemus lapsepõlvest.

Vaimse vägivalla fooni tugevust perekonnas näitab see, kas vanematevaheline vaimne vägivald on ühepoolne või vastastikune. 2015. aasta uuringu tulemuste põhjal oli pilt järgmine (arvestatud on vastajate hinnanguid, kes kasvasid üles kahe vanemaga peredes):

… 75% vastanutest kasvas üles vaimse vägivallata perekondades.

… 15% peredest esines ühepoolset vaimset vägivalda. Nendest 11%-l olid isad vaimselt vägivaldsed ema vastu ja 4%-l juhtudest olid emad ühepoolselt vägivaldsed isade suhtes.

… 10% peredest saab nimetada kriitilisteks. Nendes esines vaimset vägivalda mõlema vanema poolt.

Koolikaaslased on peamised vaimse vägivalla allikad

Milline oli vastanute isiklik vaimse vägivalla kogemus lapsepõlves?

Vaimne vägivald kodus. Isade vaimset vägivalda kogesid vastajad 2015. aastal veidi sagedamini (13–14% vastanutest) kui emade vaimset vägivalda (9–11%). 2003. aasta uuringus on isade vaimset vägivalda samuti rohkem (14–15%) kui emade oma (8–11%).

Õdede ja vendade vaimne vägivaldsus jääb emade-isade omale alla. 12 aasta jooksul toimunud muudatustest peab märkima õdede vägivaldsuse sagedasemat nimetamist. Kõige kiiremini on suurenenud õdede vaimne vägivald õdede suhtes (2003. aastal nimetas õdede vaimset vägivalda 6% naisvastajatest, 2015. aastal juba 10%). Õdede vaimset vägivalda nimetavad veidi sagedamini ka meesvastajad. Samaaegse tendentsina saab esile tuua vendade vägivaldsuse vähenemist õdede suhtes (2003. aastal nimetas vendade vaimset vägivalda 11% naisvastajatest, 2015. aastal aga 6%).

Viimase 12 aastaga on seega kaks erisuunalist tendentsi: õdede vaimse vägivalla nivoo on tõusnud ja vendade oma vähenenud. Raske on hinnata, kas ja kuidas sellised suundumused võivad hakata mõjutama paarisuhete mustreid. Kindlasti on naiste eneseteadvus kasvanud, samas on paarisuhte struktuur muutunud, vähem on registreeritud abielusid ja rohkem vabasid kooselusid.

Vaimne vägivald koolis. Kõige sagedasem on koolikaaslaste vaimne vägivald. Seda on 2015. aasta uuringu andmetel kogenud ligi veerand vastanutest. Koolikaaslaste vaimne vägivald on 12 aastaga veidi kasvanud. Aastal 2003 oli koolikaaslaste vaimse vägivalla kogemus 22%-l nais- ja meesvastajatest, aastal 2015 juba 24%-l nais- ja 27%-l meesvastajatest.

Õpetajate vaimse vägivalla kogemus on väiksem kui koolikaaslaste vaimne vägivald. Naisõpetajate vaimset vägivalda peavad kõik vastanud sagedasemaks kui meesõpetajate oma. Erinevus nais- ja meesõpetajate vägivaldsuses on vähemalt kahekordne. 2003. aastal oli 22% meesvastajatest kogenud naisõpetajate vaimset vägivalda ja vaid 11%-l meesvastajatest oli meesõpetajate vaimse vägivalla kogemus (erinevus 2 korda). 2003. aastal lahknesid naisvastajate hinnangud veelgi enam. Naisõpetajate vaimset vägivalda oli kogenud 17% ja meesõpetajate vaimset vägivalda 6% naisvastajatest (erinevus 2,8 korda).

Hinnangutes meesõpetajatele on arvestatud vaid nende vastanute arvamust, kes õppisid koolides, kus oli meesõpetajaid. 2015. aasta uuringus väitsid 14% meesvastajatest ja 18% naisvastajatest, et nende koolis ei olnud meesõpetajaid. Mida vanemad olid vastajad (uuringu valim oli 15–74-aastased), seda sagedamini puudus neil meesõpetajate kogemus.

Vaimne vägivald avalikus ruumis. Eakaaslaste vaimne vägivald on samal tasemel vaimse vägivallaga koolis, iga neljas vastaja on seda kogenud. Meeste ja naiste hinnangutes erinevusi ei ole. Halb trend on, et eakaaslaste vaimne vägivald on 12 aastaga sagedasemaks muutunud. Eakaaslaste vaimne vägivald avalikus ruumis kasvas eelkõige tütarlaste puhul. 2003. aastal oli seda kogenud 17% tüdrukutest, 2015. aastal juba 24%. Täiskasvanute vaimset vägivalda on avalikus ruumis kogenud ligi kümnendik vastajatest. Kasutatud metoodika ei eristanud vägivaldsete eakaaslaste ja täiskasvanute suhet vastajaga ehk kas tegemist oli tuttavate või võõrastega.

Kokkuvõtteks. Kuidas hinnata vaimse vägivalla trende koolis ja ennekõike, kuidas põhjendada õpilaste kogemust, et naisõpetajad on vaimselt vägivaldsed sagedamini kui meesõpetajad? Selgeid ja tõenduspõhiseid argumente ei ole. Uuring, mille tulemusi artiklis tutvustasin, oli lähisuhtevägivalla fooni uuring ja vägivalda koolis süvitsi ei käsitletud. Seega saan pakkuda vaid hüpoteetilisi põhjendusi. Üks vaimse vägivalla muster on kindlasti see, kui kiiresti muutub suhtlejate kõne konfliktses olukorras karjumiseks. Seda on väga lihtne mõõta, lugedes lauseid või sekundeid, mis kulub karjumiseni. Vaimne vägivald on ka see, kui konfliktides tulevad süüdistused enne põhjendusi ja argumenteeritud selgitusi. Võib olla (see on hüpotees) suudavad meesõpetajad konfliktis õpilastega ennast kauem vaos hoida ja sõnalist agressiivsust pidurdada.

Kindlasti ei arva ma, et meesõpetajad on „pehmod” ja seepärast satuvad vähem konfliktidesse. Pigem kaldun arvama, et need mehed, kes kooli õpetajateks lähevad, on veidi erilised, sotsiaalselt tundlikumad ja suurema empaatiavõimega ning suudavad sagedamini suhtlemismeisterlikkusega tõsisemaid konflikte ennetada.

* Eesti avatud ühiskonna instituut (EAÜI) tegi 2015. aasta novembris lähisuhtevägivalla kohta üle-eestilise küsitluse. Juhuvalimiga küsitleti kokku 1035 inimest vanuses 15–74. Uuringu metoodika koostas EAÜI ja küsitluse viis läbi firma Saar Poll. Projekti „Ühtse süsteemi ülesehitamine lähisuhtevägivalla tõkestamiseks Eestis”, mille raames küsitlus toimus, finantseeris Norra riik. Vägivallakogemust lapsepõlves uuris EAÜI analoogse metoodikaga ka 2003. aastal (küsitleti 1006 vastajat üle Eesti), mistõttu on võimalik tulemusi võrrelda.

KOMMENTAAR

Kes on vägivaldsem?

Karmen Maikalu

Põltsamaa ühisgümnaasiumi psühholoog Karmen Maikalu, miks teie arvates hinnati naisõpetajate vaimset vägivalda meesõpetajate omast kõrgemaks?

Enamik õpetajaid on naissoost. Mu esimene mõte on, et eredamad mälestused ongi seotud naisõpetajatega selle tõttu, et neid on palju rohkem. Lugesin samast uuringust ka perevägivalla kohta. Seal öeldi, et emade vaimne vägivald isade suhtes oli madalam kui vastupidi. Et naisõpetajad on vaimselt vägivaldsemad kui meesõpetajad, oleks minu arvates ennatlik järeldus.

Töötan naiste varjupaikade liidus, olen ka naiste tugikeskuse psühholoog ning tegelen igapäevaselt ka vägivaldsete peredega. Kui teen perevägivallateemalisi koolitusi, öeldakse publiku seast sageli, et tegelikult on naised vaimselt veel vägivaldsemad kui mehed. Aga uuringud seda ei näita. Uuringud ütlevad, et naised on küll verbaalselt võimekamad, aga mitte verbaalselt vägivaldsemad.

Kas meesõpetajal on on lihtsam ennast kehtestada ja konflikte vältida?

Meesõpetaja suurem autoriteet on puhas müüt. Olen töötanud kooli­psühholoogina 16 aastat ja selle aja jooksul näinud meesõpetajaid nii-öelda seinast seina. On selliseid, kel piisab vaid klassi tulla ja vaikus on majas, selliseid, kes saavutavad vaikuse väga autoritaarsete võtetega, selliseid, kes on väga inimlikud, aga ranged, ja piirid on paigas, ja ka selliseid, kelle puhul pole vahet, kas nad on klassis või ei, sest mingisugust autoriteeti pole. Kõike sama võib väita ka naisõpetajate kohta. See, et mees ainuüksi meheks olemisega klassis vaikuse saavutab, ei pea paika.

Küsis Meeli Parijõgi

 

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!