Usu või ära usu!

Pille Lille

Hoolimata minu kindlast sihist saada uurijaks, olen mitme kokkusattumuse või hoopis saatuse tahtel sidunud oma elu südamelähedaseks ja minu elu lahutamatuks osaks saanud pedagoogikaga. Erialalt olen eesti keele kui teise keele ning loodus- ja inimeseõpetuse õpetaja. Mul on kogemusi tööst keelekümblusklassis, kuid olen õpetanud ka tulevasi õpetajaid. Lähen heas mõttes põlema ja löön särama ning ideid tuleb kui varrukast igast keharakust, kui mul on ees koostöö lastega.

Õpetajana sattusin õigel ajal õigete inimeste sekka, nimelt Avatud Meele Instituudi (AMI) koolitusele „Õpetaja professionaalset arengut toetav nõustamine”. Tol ajal alanud teekond mõjutab minu elu senini.

Alates 2010. aastast olen haridustöötajate nõustaja – nõustamise asemel eelistan kasutada sõna „jõustaja”. Oma töös juhindun Theodore Roosevelti öeldust: „Tee, mis sa oskad, sellega, mis sul on, seal, kus sa oled!” ja usun, et usk endasse paneb ka teisi sinusse uskuma.

Usu või ära usu, kõik algatused, muutuste käivitamine, kõik, mis meie elus toimub, saab alguse sellest, mida sa usud. Kui usume asju, mis tekitavad meis häid tundeid, on see justkui tõukejõud, mis annab energiat.

Ma usun, et iga laps suudab omandada mis tahes aine. Usun, et õppija tahab anda panuse oma õppimisse. Tänu sellele püüan tuua esile õpilase parimaid võimeid igal võimalikul moel. Kui sa siiralt usud, siis annab see jõudu ja ideid ning lahendusi igasuguste ettetulevate takistuste ületamiseks. Sa käitud, riietud, suhtled, tegutsed vastavalt oma usule, lood lastele tegutsemiseks sobivad tingimused, et nemadki saaksid oma uskumust ellu viia, tulemust käega katsuda, oodatud vilja nautida.

Sinu energia ja sära kandub üle lastele, kes on avatud igale avastusele, kes tunnetavad sinu tegevusest, suhtumisest ja siirusest, et usk nendesse on tõene, ja nad soovivad sinu ootustele vastata, püüavad kõigest väest. Ja sarnaselt sinuga saavad ka nemad heast uskumusest energiat ja leiavad viisid oma uskumuste ja soovide realiseerimiseks. Nii areneb ja tugevneb laste enesehinnang ja usk enda võimetesse. Nii tekib ühiskonnas heade uskumuste niidistik.

Selliselt käitudes kiirgab sinust optimismi, sära ja energiat, mis võib nakatada sinu kolleegegi. Kui aga ei nakata, siis see sind ei heiduta, siis märkad hoopis neid inimesi, kes on sinuga samal lainel ja väärtustavad samu uskumusi.

Ma usun, et uut keelt saab õppida ka siis, kui selle keele loomulikku keskkonda pole. Usun seda, sest õppisin inglise keele ära iseseisvalt, luues enda ümber keelekeskkonna. Seda usku süstis minusse minu esimene inglise keele õpetaja. See oli saavutus, mis andis mulle usu, et mu õpilasedki suudavad uusi keeli selgeks õppida.

See usk aitas mind, kui selgitasin lapsevanematele keelekümbluse eeliseid. Aga ma uskusin ka keelekümblusega kaasnevasse metoodikasse, mis kaasab õppeprotsessi kavandamisse nii õpilasi kui ka lapsevanemaid ning mis sobib meie uue õpikäsitusega. Vahel oli tunne, et üheskoos oleme suutelised sõna otseses mõttes mägesid liigutama.

Ma usun ka seda, et ühiskonnaelu ja õppetööd saab omavahel lõimida. Selles mõttes oli üks mu parimaid valikuid, mida tegin aastal 2007, liitumine noorteühinguga Eesti 4H. Noorteühing 4H toetab laste ja noorte mitmekülgset arengut, pakkudes neile isetegemise võimalusi ning teadmisi ja praktilisi kogemusi oma elu korraldamiseks. Selline lähenemisviis on mulle südamelähedane nii isiksuse, õpetaja, elukestva õppija kui ka kolme lapse emana. Pärast 4H-ga liitumist muutus õppimine minu ja mu õpilaste jaoks elu lahutamatuks osaks. Kaasasin sellesse heas mõttes tormilisse ellu ka oma lapsed, sest tahtsin ka neile neid väärtusi ja uskumusi edasi anda.

Leidus kolleege, kes minuga ühinesid, kuid oli ka neid, kes arvasid, et 4H on meelelahutus, mis ei seostu õppeprotsessiga. Nad uskusid, et õppida saab ainult koolis ja et õpilased peavad iga mõtte või tegevuse eest hinde saama. Selliselt mõeldes me justkui röövime endalt ja lastelt võimaluse „karbist” välja saada, aga õpilased tahavad just iseseisvust ja vabadust, mis õpetab neid valima, otsustama ja ka vastutust võtma.

Usun kaasavasse haridusse. Iga­ühel meist on tekkinud oma arusaamad õpilast kaasava õppeprotsessi põhimõtetest ja rakendamisest. Siin pole õigeid ja valesid vastuseid. Oluline on see, millesse sa usud. Kui usud, et iga laps suudab koolis midagi kasulikku õppida ja seda päriselus otstarbekalt ning sihipäraselt kasutada, siis korraldad õppe vastavalt ja nad suudavadki.

Alusta lapsega siirast ja avatud suhtlemisest. Küsi, kuidas ta end tunneb ja mida soovib täna õppida, saavutada, ületada. Nii saadki teada, millist õpikeskkonda ja mis tüüpi ülesandeid laps vajab.

Loomulikult käib kahtlemine uskumise juurde. Kui kahtled, siis oled õigel teel, sest otsid uusi, paremaid lahendusi. Niimoodi sain ma oma kahtlustest üle, sain oma kindla usu inglise keelt õppides, 4H-s tegutsedes, erivajadustega lapsi kaasates. Astu ka sina kahtlustest samm edasi ja proovi järele, kas see, millesse sa usud, töötab!