Võti ülemäärase õppekoormuse vältimiseks
Pille Liblik
Eestis on koole, kus ollakse ikka veel kinni n-ö igaks juhuks kõige ära õpetamises, kuigi sellega teadmised ei süvene. Õpetajatel tekib hoopis frustratsioon, sest õpetades pingutatakse üha enam.
Kujundlikult öeldes püütakse juba täis klaasi täita veel enam ja ollakse üllatunud, kui see üle ajab. Tegelikult on koolidel praegugi kõik võimalused ja õigused probleemi lahendamiseks.
Ülekoormatud ja ainekeskse õppekava teema tõuseb kõneks eriti kevadel, kui kooliväsimus on maad võtmas. Eesti kool peab töötama nende põhimõtete kohaselt, mis on kirjas riiklike õppekavade üldosas ja ainekavades. Paraku juhtub ikka veel, et koolid ja õpetajad ei teadvusta vajadust läheneda õpilasele terviklikult, tegelda tema üldise arengu toetamisega ning hoida tasakaalus aineteadmiste omandamist ja oskuste kujunemist. Õppekavade põhimõtete järgimata jätmine ongi õppimis- ja õpetamiskoormuse suurendamise üks põhjusi.
Olulisim on õpilane
Riiklik õppekava seab esikohale õppija huvid ja võimekuse, sätestades kokkulepitud standardi teadmistele, oskustele ja hoiakutele, mida laps teatud ajaks peab omandama. Õppe korraldamisel tuleb lähtuda lisaks õpilaste individuaalsusele ka kooli eripärast ning vastavalt sellele koostada kooli õppekava.
On selge, et koolid Lõuna-Eestis või rannikul, suurlinnas ja metsade keskel saavad muuta õppimise ja õpetamise huvitavamaks osalt sarnaselt, kuid osalt erinevalt. Kui järgida õppekava võimalusi vaid deklaratsioonidena, siis jääbki üle ainult ainekesksus ehk soov kõik ära õpetada, hoolimata sellest, mida inimene pärast kooli lõpetamist teadma peaks. Kõige olulisem õpilase jaoks on ju ikkagi saada koolist alus elus hakkama saamiseks, oma seisukoha kujundamiseks, kriitiliseks suhtumiseks ja konstruktiivseteks lahendusteks.
Ainekesksuse vähendamiseks on õpetajatele abimaterjalina koostatud õppeprotsesside kirjeldused. Nendesse on kätketud tänaste õpetajate tarkus selle kohta, mida laps peab oskama koolitunni, õppeaasta ning kooli lõpuks ja pärast seda. Õpetajad on kirjeldanud, missugused on võimalused siduda tervikuks eri ainete taotlused, kujundada inimeseks olemise oskust ja jõuda soovitavate õpitulemusteni. Ära on näidatud, kuidas õppetegevuse kavandamisel saab jätta ruumi ka koostööks ja õpitu kinnistamiseks.
Edasine sõltub juba konkreetsest koolist ja sellest, kas on võetud aega küsida endalt ja kolleegidelt: „Miks ma seda või teist õpetan? Mida õpilased minu tegevuse tulemusena oskavad?” Neid küsimusi peaksid endale esitama iga kooli õpetajad ja juhtkond, kus on märke aine- ja ainekavakeskse lähenemisega õpetamisest. Lahendus ei ole riikliku õppekava ignoreerimine, vaid kooli õppekava arendamine riikliku õppekava põhimõtetest lähtuvalt.
Koostöö jätab soovida
Järjest enam kostab arvamusi ainekesksusest lahtisaamise vajadusest. Tõepoolest – ei pähe tuubitud korrutustabel ega võõrkeelsed väljendid kasvata inimest, aga neid omandamata ei saa panna alust analüütilisele mõtlemisele ega võõrkeeles suhtlemisoskuse kujundamisele. Iseasi, kas korrutustabeli õppimine ja hindamine on matemaatikaõpetuse pärusmaa või suudetakse oskust kasutada loodus-, sotsiaalteadustes ja muudes eluvaldkondades. Kas eluks ja edasiõppimiseks vajalik suudetakse omandada mitte näiteks 120, vaid 96 kursuse jooksul.
Nii õpetajate, lapsevanemate kui ka koolijuhtide soov on vähendada õppekoormust ja omandatavate detailide mahtu, kuid kõik kärped peaksid olema tehtud kellegi teise arvelt. See tähendab, et kõige lihtsam õigusaktidesse sisse kirjutatud kohustus ja ühtlasi privileeg – teha koostööd – ei toimi.
Et toetada koole ainekesksuse vähendamisel, õppeainete lõimimisel ja koostöö soodustamisel, oleme algatanud ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused. Ennekõike tähendab see igas õppeaines kokkuleppimist, kas oleme valmis õppe mahu vähendamiseks millestki loobuma ja saama aru, et ei õpilased ega õppeaeg ole kummist. Eri ainete õpetajatelt nõuab see teatud loobumisi ja tunnistamist, et seniste harjumuspäraste kirjeldatud õpitulemuste loendit on vaja revideerida. Sellised kokkulepped õpetajate seas annavad eeskuju õpilastele ja tõstavad lapsevanemate usaldust Eesti kooli vastu.
Kõik on arusaadav ja kena! Aga siis tulevad ainekesksed olümpiaadid ja konkursid, riiklikud tasemetööd ja riigieksamid?!? Kuidas seal individuaalsus väljendub? Saan ju aru, et olümpiaadidel käivadki tugevamad. Aga kuidas nende motivatsiooni hoida?
Aga igapäevatöö? Kui klassis on IÕK – nõrk, IÕK – tugev, LÕK?
Valmistad ette igale, rabeled koolis, oled tubli, tark ja hea; ja kui koju jõuad, siis kodused näevad kurnatud ja närtsinud ja väsinud vanemat, kes püüab ikka veel olla tubli, tark ja hea!
Kui enam vastu ei pea, siis tulebki minna Norra bussijuhiks 😀
Väljapääs on imelihtne: iga kool koostab ise nii tasemetööd, üleminekueksad kui ka lõpueksamid. Mina õpetajana tean, mida olen õpetanud (valik on ju minupoolne), siit ka normaalne tagasiside-töö. Täna olen mingi tehniline töötaja, kes parandab kellegi teise nägemusest tehtud ülesandeid. Ja iga ülikool “katsugu” ise üle oma tulevased kliendid.
Vähemasti olümpiaadide vastu ei püüa väidelda. Mõtteselgus tuli aastatega, kui kord hiljem täiskasvanuna tunnistas endine õpilane, et Sina, õpetaja, ei avastanudki, kui hästi Tema, õpilane seda ainet oskas. Kuna 5 oli ikka tema hinne, siis ometi olümpiaadidele ta ei sattunud.
Sellest peale küsisin ikka klassides, kes soovib minna sellele võistlusele. Soovijaid oli, enamasti poiste seast. Ei olnudki tähtis, milline oli tulemus, osaleda sai ka vabatahtlikena, aga omal soovil osalenud said aineõpetajast sõltumatu tagasiside,see oli nendele oluline.
Nii saab ka talente avastada. Olümpiaadideks ettevalmistust ja abi õpetaja poolt ei saa siiski kõrvale heita, on oluliseks osaks töös parimatega.
Kui nüüd lisaks meenutada veel, et minu eakaaslastel tuli teha kuu ajaga 8 eksamit (kirjand, matemaatikas suuline ja kirjalik, füüsika, keemia, ajalugu, inglise keel, vene keel), siis praegune eksamite korraldus ei peaks kuidagi konti murda. Eriti veel aga seetõttu, et tulemusel ei olegi suurt tähendust sooritamisel. Tähendus on hoopis edasise elutee valikuks.
Minu arvates ei ole asi ainult selles, et õpilane on tähtis. Eks ta ole muidugi, kuid õpilasele on vaja ka puhanud ja oma tööd nautivat õpetajat. Kuna töökava on iga õpetaja enda teha, siis tulebki õppida seda selliselt koostama, et mõlemad õppeprotsessi põhitegijad – õpilane ja õpetaja ise – rahul on. Näiteks enda töökavas olen arvestanud aastaaegade vaheldumist, õpilaste emotsionaalset väsimust periooditi jms lisaks lõimingule teiste ainetega. See on mõeldud toetama õpilase arengut samamoodi nagu õpetaja “ellujäämist”.