Akadeemilise aktiivsuse õppetunnid

29. apr. 2016 Aro Velmet ajaloolane - Kommenteeri artiklit

Aro Velmet

Vähemalt 1968. aastast saadik ei peaks kellelegi olema üllatus, et USA ülikoolid on kõrgetasemelise teaduse kõrval paistnud silma ka poliitilise aktiivsusega. Toona protesteeriti Columbia, Berkeley jt tipp­ülikoolide linnakutes Vietnami sõja vastu, hiljem on just ülikoolides hoogu saanud protestid Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi vastu, kriitilised diskussioonid mitmekesisusest kirjandus- ja kunstikaanonites, võitlus sõnavabaduse eest ja seksuaalvägivalla vastu. Arusaam, et ülikoolid osalevad ühiskondlikus elus mitte ainult teadusetegemise kaudu, vaid ka kodanikuühiskonda panustades, on vähemalt mõnes linnakus muutunud traditsiooniks.

Viimasel paaril aastal lahvatanud aktivismilaine on aga ka pikki traditsioone arvestades erakordne nii oma ulatuselt kui ka edukuselt. Teemasid, mida tudengid on laiema avalikkuse ette tirinud, on kümneid, alates igapäevasest rassismist ja lõpetades kolledžijalgpallis leviva vägistamiskultuuriga. Järgnevad kaks juhtumit pakuvad häid õppetunde ka Eesti üliõpilaskonnale.

Divestment kütusefirmadest

Esimene ootamatult edukas kampaania sai alguse 2011. aastal väikeses Swarthmore’i ülikoolis Philadelphia ­äärelinnas, kus väike grupp kliimamuutuste vastu võitlevaid tudengeid tegi ülikoolile ettepaneku võtta oma sihtkapitali investeeringud välja fossiilseid kütuseid tootvatest firmadest (nn Divestment ehk väljapaigutamine). Nimelt on enamikul USA ülikoolidel suuremahulised sihtkapitalid, kuhu kogutakse vilistlaste heldelt annetatud raha, mille pealt teenitud intressidest antakse tudengitele finantsabi, palgatakse uusi õppejõude ja ostetakse kinnisvara. See pole peenraha: Harvardi ülikooli sihtkapitali suurus on ligi 40 miljardit dollarit, mis on peaaegu kaks korda rohkem kui Eesti ühe aasta kogutoodang.

Tudengid viitasid 1980. aastate apartheidivastasele liikumisele, kus avalikkus survestas ettevõtteid vältima investeeringuid Lõuna-Aafrikasse, kuna rassistliku režiimi toel raha teenimine oleks ebaeetiline. Samamoodi, väitsid tudengid, on ebaeetiline, et ülikoolid, kus töötavad teadlased hoiatavad maailma inimtekkelise kliimamuutuse katastroofiliste tagajärgede eest, investeerivad samal ajal ettevõtetesse, kelle tegevuse tagajärjel kliimamuutused üldse toimuvad.

Esimestel aastatel edenes Swarth­more’i tudengite projekt aeglaselt. Väljapaigutamise vastased ütlesid, et olgugi ülikoolide sihtkapitalid suured, siis pensionifondide ja investeerimispankade kõrval on need siiski tühised summad ja seetõttu oleks väljapaigutamise efekt tühine. Ka ülikoolid ise olid projekti suhtes skeptilised, rõhutades, et nende sihtkapitalidest oli vaid väike osa investeeritud fossiilkütustesse ning sealt raha väljavõtmine oleks bürokraatlikult töömahukas ettevõtmine.

Majanduslik efekt aga polnudki aktivistide sõnul peamine; nende eesmärk oli häbistada fossiilkütuste tootjaid, teha neist avalikkuse silmis paariad, kellele viisakas seltskonnas raha ei anta.

Pärast 2012. aastat, kui uued uuringud näitasid, et suur osa maailma fossiilkütuste varudest peavad jääma maa sisse, et vältida katastroofilisi kliimamuutusi, hakkasid väljapaigutamise aktivistid aga leidma uusi liitlasi. Lisaks tudengitele hakkasid väljapaigutamisest rääkima ülikoolide õppejõud ja tippteadlased, sh Columbia ülikooli keskkonnateaduste professor ja NASA kliimateadlane James Hansen, aga ka näiteks keskkonnaaktivist ja ajakirjanik Bill McKibben.

Tänavuseks on liikumisega ühinenud rohkem kui 400 institutsiooni, kellel on 2,6 triljoni dollari väärtuses varasid, ning lisaks ülikoolidele on kaasatud mitmed MTÜ-d, heategevusorganisatsioonid, pensionifondid ja isegi Suur­britannia päevaleht The Guardian, mis alustas eelmisel aastal väljapaigutamiskampaaniat „Hoia see maa sees” („Keep it in the ground!”).

Wilsonite vastu

Teine edukas kampaania algas möödunud aasta novembris, kui Princetoni ülikooli tudengid tõstatasid küsimuse, kuivõrd eetiline on Princetonis hoonete ja institutsioonide seostamine USA 20. sajandi alguse presidendi Woodrow Wilsoniga. Wilson oli enne presidendiks saamist juhtinud Princetoni ülikooli ja tema auks on nimetatud muuhulgas üks ühiselamu, rahvusvaheliste suhete osakond ja avaliku halduse osakond.

Oli ainult üks väike konks: Wilson oli põhimõtteline rassist, kes toetas ka oma ametiajal Ku Klux Klani ja kitsendas mustanahaliste võimalusi valitsusasutustes töötada. Tudengid nõudsid Wilsoni nime eemaldamist kõigilt ülikooli hoonetelt ja korraldasid möödunud aasta novembris ülikooli rektori kabinetis istumisstreigi.

Tudengite aktsiooni mõte polnud lihtsalt kapriis või viha ühe konkreetse ajaloolise tegelase vastu. Selle liikumisega tahtsid tudengid juhtida tähelepanu rassismi struktuursele rollile USA ülikoolide ajaloos ja selle jätkuvale mõjule ka tänapäevasel haridusmaastikul.

Kõik prestiižsesse Ivy League’i kuuluvad ülikoolid Harvardist Columbiani kasutasid orjatööjõudu, teenisid raha puuvillakaubandusest ning nende rektorite hulgas oli mitmeid orjapidajaid. Mõned asutused, näiteks Emory ülikool Georgia osariigis, sõna otseses mõttes ehitati orjatööjõu abil. Neis ülikoolides arendati rassiteaduseid, mille abil orjandust õigustati, ning korraldati meditsiinieksperimente, kus katsejänesteks olid korralikult informeerimata mustanahalised patsiendid.

Ka tänapäeval on andekate, ent mitte valgenahaliste õppejõudude palkamine ja tudengite vastuvõtmine eliitülikoolides jätkuvalt valus probleem, mida teadlased ise on põhjalikult dokumenteerinud.

Wilsoni-vastasel protestil oli spetsiifiline sihtmärk – üks ammune rassistlik president −, ent tema oli kõiges laiema probleemi sümbol, viis, mille abil tuletada meelde, et ülikoolid peavad oma kuulsusrikaste saavutuste kõrval meeles pidama ka oma mineviku tumedamat poolt.

Ülikool ei soostunud küll lõpuks Wilsoni nime eemaldama, ent lõpptulemus oli võib-olla isegi parem. Princeton korraldas Wilsoni konfliktsele eluloole pühendatud näituse, lisas tema nime kandvatele hoonetele selgitavad tekstid, ning astus konkreetseid samme, parandamaks mustnahaliste tudengite olukorda ülikoolis ja innustamaks neid sagedamini doktoriõppesse astuma.

Lumepall veerema

Need kaks lugu edukatest tudengiaktsioonidest pakuvad häid õppetunde igasuguseks kodanikuaktiivsuseks, ka väljaspool ülikoole. Esiteks seisnes nende edu sümboolse sihtmärgi valimises. Nad ei marssinud niisama sallivuse, võrdõiguslikkuse või lihtsalt headuse kaitseks, vaid neil olid konkreetsed eesmärgid, mille ümber inimesi koondada ja mille saavutamiseks võime survestada.

Tõsi, suures plaanis ei lõpeta ühe ülikooli investeerimispoliitika kliimamuutusi ega kaota ühe hoone nimevahetus maailmast rassismi. Küll aga annab see abstraktsetele väärtustele konkreetse fookuse, mis annab liikumistele elujõudu ja võimaldab samas suuremaid poliitilisi eesmärke lihtsastimõistetavalt illustreerida. Tolerantsust toetavad kontserdid ja kollektiivne sallikandmine on head solidaarsusavaldused, aga need tekitavad liiga lihtsasti tunde, et kui kontsert saab läbi, siis on töö tehtud ja võib ära koju minna.

Aktsioonid, millel on konkreetsed eesmärgid, isegi kui need on suuresti sümboolsed, annavad põhjuse päevast päeva uuesti kokku tulla ja võitlustandrit laiendada. Lisaks on taolised liikumised inspireerivad: kui juba üks-kaks ülikooli on lubanud investeeringud fossiilkütustest välja paigutada, annab see signaali tudengitele teistes ülikoolides, et võitlus on võidetav. Sellist lumepalli on aga juba raske peatada.

Teiseks illustreerivad need lood liitlaste leidmise ja avalikkuse tähelepanu olulisust. Nii väljapaigutamise kui ka rassismivastased aktivistid mängisid osavalt sümbolitega. Fossiilkütuste vastased võrdlesid oma võitlust teadlikult apartheidivastase liikumisega, mis samuti võimendas aktsioonide meedia­kajastust. Lõpuks haarasid mõlemad liikumised algusest peale kaasa ülikoolide õppejõude ja viitasid oma tegevuses teadusuuringutele, mis omakorda võimendasid avalikku tähelepanu.

Ülikoolid on ka Eestis mänginud olulist rolli kodanikuaktiivsuse kujundamisel, piisab, kui vaadata, kui paljude vabakonna eestvedajate karjäär on alanud väitlusklubis või üliõpilasesinduses. Ent „salliga sallivuse eest” stiilis kampaaniatest on järjepidevate, konkreetseid muutusi taotlevate ja arenemisvõimeliste ettevõtmisteni veel üsna pikk tee. Meretagustelt kaasteelistelt võib olla paljugi õppida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!