Andekus kui erivajadus

15. apr. 2016 Olga Saikovskaja Kostivere kooli direktor - 8 kommentaari
Olga Saikovskaja

Olga Saikovskaja

Eesti hariduspoliitikas on võetud selge suund: kõik koolid peavad olema võrdselt head ja tugevad, olenemata asukohast või piirkonnas elavatest õpilastest. Muidugi oleks mõistlik olukord, kus lapsevanem saaks viia lapse kodulähedasse kooli kerge südame ja veendumusega, et üheksa aasta pärast saab ta korraliku põhihariduse saanud noorukile lilledega järele minna.

Tavakooli klass

Pole mingi saladus, et esimesse klassi tulevad kokku väga erineva taustaga lapsed. Ühed loevad soravalt, oskavad liita ja lahutada, on käinud regulaarselt teatris ja kontserdil ning on valmis samas tempos ennast edasi arendama. Teised ei pruugi tähti ja muid tarku asju veel tunda, kuid on võimelised kiiresti teadmisi omandama. Kolmandad on hoolsad õpilased, kellel võtab teema selgeks saamine keskmisest rohkem aega. Neljandad on ka toredad lapsed, aga vajavad erilist lähenemist ning abiõpetajat.

Arvestades sellega, et klassikomplekt koosneb 24 õpilasest, kes suuremas osas ei ole alguses harjunud 45 minutit paigal püsima, kujutagem ette, kuidas klassiõpetaja ennast tunnis tunneb. Osa õpilastest ei saa aru, milles ülesanne seisneb, ning vajab üksikasjalikku selgitust, samal ajal kui teistel on kõik juba tehtud ning nad … parimal juhul istuvad rahulikult ja ootavad, halvema variandi korral aga hakkavad vabanenud ajal meelelahutust otsima.

Õnneks pole klassiõpetaja tänapäeval oma muredega üksi. Õpilastele, kes ei jõua teistega sammu pidada, tuleb osas koolides, sh Kostivere koolis, appi abiõpetaja. Nad on oodatud eripedagoogi ja logopeedi juurde ning vajadusel toetab neid psühholoog ja sotsiaalpedagoog. Väga hea, et paljudes koolides on kujunenud välja tugisüsteem, mis koosneb hästi ettevalmistatud spetsialistidest. Kohalikud omavalitsused toetavad koole tugipersonali palkamisel. Suurepärane on ka see, et HEV-laps saab tavakoolis käia, arendada oma sotsiaalseid oskusi, olles teiste lastega koos.

Aga klassis leidub ka õpilasi, kes vajavad hoopis teistsugust tähelepanu: kes omandavad uusi teadmisi kiires tempos ning on valmis tegema tunnis kolm korda rohkem tööd kui teised. Neidki nimetatakse erivajadustega lasteks, kuid nende erivajadus on andekus.

Tihti juhtub, et just need lapsed pääsevad eliitkoolidesse ning saavad n-ö omasuguste seltsis maast madalast eri ainetes süvaõpet, aga ka siis pole välistatud, et mõni eriti usin jõuab kaaslastest ette. Igal juhul on selline õpilane õpetaja jaoks väljakutse.

Tark ja motiveeritud õpetaja leiab lisamaterjali, huvitavaid ülesandeid, toob kodust või raamatukogust raamatuid, suunab, aitab olümpiaadiks või ainevõistluseks valmistuda. Muidugi eeldab see, et õpetajal jagub ressurssi endale sellist lisakoormust võtta: võib juhtuda, et igas klassis, kus ta tunde annab, on paar sellist andekat. Põhiline, et õpetaja initsiatiiv oleks vabatahtlik ning lähtuks tema isiklikust potentsiaalist, ajaressursist ning motivatsioonist.

Kui palju on meie koolides õpetajaid, kes on valmis panustama oma vabal ajal tugevamate õpilaste arengusse? Ma arvan, et teoreetiliselt on neid palju. Eriti maakoolides, kus õpetajad pööravad individuaalsele lähenemisele rohkem tähelepanu. Aga veel rohkem on takistusi, mis ei lase õpetajatel missioonitundest asjaga tegelda: konsultatsioonid ja järeltööd, e-kooli täitmine, kujundava hindamise põhimõtete elluviimine, ainekavade koostamine, küsimustike täitmine ja palju muud õpetamisega kaasnevat. Tahan kogu südamest tänada ning kiita õpetajaid, kes suurest töökoormusest hoolimata leiavad aega õpihimulisi lapsi lisaks õpetada.

On kujunenud olukord, kus nõrgemad lapsed saavad mitmekülgset toetust n-ö seaduslikul alusel, nende heaks töötab terve meeskond tugispetsialiste, moodustatakse väikeklasse ning viiakse läbi üks ühele õpet. Arvestades tõsiasja, et erivajadustega lapsi on meil koolides praegu ligi 30%, saab öelda, et see on absoluutselt õige lähenemine. Murelikuks teeb aga, et oleme valmis abistama murelapsi ning unustame sealjuures ära edukad. Ning kõige suurem oht seisneb selles, et õpilased, kelle silmad algkoolis õpihimust säravad, ei leia endale tunnis piisavat rakendust. Selle tagajärjel pole nad juba teiseks kooliastmeks enam valmis lisapingutusi tegema: klassikaaslaste taustal näevad nende õpitulemused ju päris korralikud välja!

Õpihimu asemele tulevad käitumishäired, sest liigne energia tuleb kuidagi ära kulutada. Nii närtsibki nende talent ja kustub potentsiaal. Mis seal siis imestada, et hooliv lapsevanem on valmis igal hommikul viima lapse mitmekümne kilomeetri kaugusel asuvasse kesklinna kooli, hoolimata sellest, et kodumaja nurga taga asub moodne ja hästi varustatud kool?

Mida teha?

Esiteks, võtame ette kergelt teostatavad realistlikud meetmed. Hea lahendus on ainepõhine huviring: sinna kogunevad matemaatika-, füüsika-, inglise keele, kirjandus- või ajaloohuvilised, kes õpetaja juhendamisel valmistuvad olümpiaadideks, võtavad läbi õppekavaväliseid teemasid, panevad aluse põnevatele projektidele ning teevad muud, mis huvi pakub. Kostivere koolis on huviringid õpilastele tasuta, mis tähendab, et lisavõimalused pole lapsevanema rahakotiga seotud.

Kui õpilasi huviringiks ei jagu, võiks kool võimaldada näiteks füüsikahuvilisele igal nädalal üks ühele lisatunni. Õpetaja panus oleks tasustatud ning ametlikult tunnustatud. Veelgi parem, kui õpetaja saaks tulemustasu õpilase eduka osalemise eest ainevõistlustel ning olümpiaadidel.

Ideaalne oleks, kui klassis toimetaks kaks abiõpetajat: üks abistaks nõrgemaid ning teine jälgiks tugevamaid – kohe, kui järjekordne ülesanne tehtud, saab õpilastele uut põnevat õppetegevust pakkuda. Võib-olla kunagi jõuame sellise skeemi ellu viia.

Lapse õppeedukus sõltub suures osas ka perekonna panusest: kui palju on lapsevanemad valmis noort inimest tema õpingutest toetama, looma võimalusi silmaringi laiendamiseks ning motiveerima suuri eesmärke saavutama. Perekonna ja kooli koostöö on hea hariduse alus.

Tean juba, mida arvavad seda teksti lugedes haridusliku kihistumise vastased. Eesmärk ei ole tuua tavakooli lahterdamist, vaid tagada individuaalne lähenemine igale lapsele vastavalt tema vajadustele ja võimetele ning võimalikult vara igaühe tugevaid külgi arendada. Ka hariduslike erivajadustega laste omi: kogemus näitab, et mõnes aines on nende potentsiaal päris suur.

Kodukandi kool on kogukonnale atraktiivne alles siis, kui iga laps – olenemata oma eripäradest – leiab sealt võimaluse areneda ja saab kvaliteetse hariduse, mis annab talle perspektiivi jätkata haridusteed parimates kutsekoolides ja ülikoolides.


8 kommentaari teemale “Andekus kui erivajadus”

  1. Andekas ütleb:

    Nii neid läbipõlenud lapsi toodetaksegi, kui kunagi ei ole panus piisav. Hilisemates klassides vajavad need lapsed tihti hoopis psühhiaatrilist abi, et õpiksid asju rahulikumalt võtma. Areng ei ole ainult hinded või individuaalsed saavutused, vaid ka oskus teha koostööd või võime taluda ebaõnnestumisi ja kriitikat.

  2. Oinas ütleb:

    Individuaalne lähenemine on võimalik kui arvutid võtavad õpetajate töö suuremas osas üle. Veider,et veel nüüd, tehnika ajastul, peab õpetaja klassis loengut mida ammu oleks võinud asendada magnetofon või arvuti. Õpetaja kohuseks jääks ainult erand olukordade lahendamine ja üldine korra jälgimine.

  3. Laine ütleb:

    Lapse sünniga on kaasa antud erinevused andekuse suundades ja võimalustes. Lapsed arenevad oma andekuse kujunemise teel kodus vanemate suunamisel, lasteaedades ja kiiresti veel algkoolis. Abiks on erivajaduste, kunsti, muusika spordi jne kallakud ja koolid. Usun, et piisavalt võimalusi ja teid võimete kujundamiseks jätkub. Oma andekuse realiseerijad aga on lapsed ise oma töökuse ja süttinud huviga.
    Autor on andnud artikliga hea sissevaate andekusest ja vajadustest seda kujundada. Midagi paremat ei ole aastasadade vältel välja mõeldud, kui sisukas ja mõtestatud tegevus. Helilooja Grünberg ütles just raadiost, et kõik sõltub endast, aga ka sõna on tegu. Laiskusele ja ka mõttelaiskusele kohta ei tasu jätta. Tegevused ja elav sõna on olulised.
    Enamasti leiavad õpetajad aega kiirematele ja võimekatele õpilastele huvitava lisamaterjali andmiseks ja nendega tegelemiseks. Laisklemine on tõepoolest ohuks huvi kadumisel.

  4. Jüri Lember ütleb:

    Väga kohane lähenemine. Ennekõike nende laste huvidest lähtuvalt,kes peavad sunniviisiliselt päevade ja aastate kaupa istuma koolipingis nagu vangis. Sest neil on enamus õpetaja poolt seletatavat juba enne selge ja tülpimus ning igavus võtab maad,mis kaasaegses väljenduses on selge koolistress. Õpilane ei leia endale mitte kuidagi vastust,miks ?

    Andekad õpilased vajavad erikohtlemist samamoodi nagu raskelt edasijõudvad, sest ka nende puhul võib tekkida tõsine depressioon. Sest nad mõistavad väga hästi,et aeg,eriti noorusaeg, on väga kallis vara,mida neil sunnitakse lihtsalt tuulde loopima. Ehk siis ilma rakenduseta istuma tunnist-tundi ja kuulama õpetaja arusaamatult pikki seletusi,mis pole mõeldud nende kõrvadele.Või siis ka manitsusi, kui millegi muuga tunnis tegelema hakkavad kui et õpetaja tähelepanelik kuulamine.

  5. Jüri ütleb:

    Toetan autori seisukohti. Haridusliku kihistumisega pole siin midagi tegemist, sest jutt ei ole eeliste loomisest, vaid võimetekohasest tegevusest. Ma usun, et tööd annaks korraldada ka nii, et andekatele pole vaja lisatunde, sest nendegi päevas on 24 tundi. Nad suudavad õppida iseseisvamalt ning piisab, kui õpetaja juhendab neid paar tundi päevas, mitte 8-9 tundi, nagu praegu koolides tavaks.

  6. Lembit Jakobson ütleb:

    Miks ei võiks anda neile võimalus lõpetada ühe aastaga kaks klassi? Mu tuttav gümnasist tegi just niimoodi paar aastat tagasi.
    Lasta käia neil koolis mitte iga päev? Niimoodi võimaldades tegeleda muu huvitavaga, nagu teevad paljudel juhtudel seda sportlased. Olla aeg-ajalt õpetaja rollis tervele klassile?

  7. Lisaks ütleb:

    Siin artiklis kajastub üsna vildakas hariduse kontseptsioon. Soovitaks lugeda näiteks siinsamas lehes avaldatud Tero Autio intervjuud: https://opleht.ee/33678-tero-autio-inimesest-voib-saada-kontrollile-allutatud-opimasin/

    Lisaks ei ole andekate õpilaste ainuke huvi mitte teistest rohkem õppimine, vaid sageli on neil ka paljud muud nn “erivajadused”, mis tähendab nn “aspergeri”-jooni. Vt ka Chomsky tsitaat: 4.bp.blogspot.com/-sFtC2ykjJuY/Vr3vWHbkW4I/AAAAAAAADRE/W3vXhPJYDw0/s1600/hallway-copy-e1365787280931.jpg

  8. […] „Andekus kui erivajadus“ Olga Saikovskaja, Õpetajate Leht, 15.04.2016. Kättesaadav: 27.10.2017 https://opleht.ee/2016/04/andekus-kui-erivajadus/ […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!