Dan Bogdanov: „Arvutid saavad elu lihtsamaks muuta”
„Praegu võistlevad riigid maailmas selle nimel, kes ehitab valmis need asjad, mida teised kasutama hakkavad. IT-valdkond on kahtlemata üks Eesti jätkusuutlikumaid eksporte,” leiab Dan Bogdanov. Foto: Tiina Vapper
Noore IT-teadlase preemia anti tänavu Eestis välja esmakordselt. Selle sai AS Cybernetica teadus- ja arendusprojektide juht Dan Bogdanov andmetöötlussüsteemi Sharemind loomise ja arendamise eest. Sellega on ta tegelnud viimased kümme aastat. Süsteem on äratanud huvi teisteski riikides ning tööreisidel tuleb informaatikateadlasel aasta jooksul käia palju. Kohtusimegi enne järjekordset reisi Tallinna lennujaamas.
Kuhu ja mis asjus seekord reisid?
Läheme koos firma teadusdirektori Peeter Laudi ja Tartu ülikooli professori Marlon Dumas’ga seoses ühe teadusprojektiga Californiasse. Mõni aeg tagasi käis ka uudistest läbi, et Cybernetical on leping USA kaitseministeeriumi teadusuuringute agentuuriga DARPA, kellel aitame luua privaatseid andmetöötlussüsteeme. Esimeste tulemuste näitamise aeg on käes. Pärast seda külastan veel mõnda koostööpartnerit.
Kuidas sai Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi lõpetajast informaatikateadlane?
Kuna mind reaalained huvitasid ja õpetajatega vedas, ei jäänud ka mu reaalharidus nõrgaks. Muide, üks tähelepanek – infotehnoloogia alal doktorikraadi kaitsnute seas on palju humanitaarkoolide lõpetanuid. Mingist hetkest alates muutub see, kuidas sa oma teadustööst rääkida ja kirjutada oskad, vähemalt sama oluliseks kui see, kui hästi sa integraale võtad.
Kust su huvi reaalainete vastu pärit on?
Mingi hulga insenerigeene pärisin ilmselt vanaisalt, teisalt olid mul väga head õpetajad. Jaak Känd oli see, kes suunas mu Tartu ülikooli täppisteaduste kooli, praegusesse teaduskooli, kus ma kaugõppes matemaatikat ja hiljem ka programmeerimist õppisin. Lõpetasin gümnaasiumi 2001. aastal suurepärase matemaatikaeksami tulemuse ja kuldmedaliga.
Kuuldavasti programmeerisid esimese arvutimängu 12-aastaselt?
Jah, hobi sõpradega koos arvutimänge teha sai alguse kooli ajal. Alguses käisime arvutiklassis kirjatöid ümber trükkimas, aga ühel hetkel tekkisid ka muud huvid. Arvutiklassi õpetaja Väino Tuisk oli väga toetav ja valmis oma aega panustama. Vahel tuli ta isegi suvel hommikuti kohale, tegi klassiukse lahti, ise läks purjelauaga Pärnu lahele sõitma, meie nii kaua toimetasime. Teiseks sain endale varakult arvuti. Mu isa oli kaugsõidumeremees ja otsustas ühel hetkel minu peale natuke rohkem kulutada kui mõistlik ning tõi mulle arvuti, millega sai ka programmeerida. Esialgu kasutasin seda muidugi mängimiseks, aga õige pea hakkasin uurima, mida arvutiga veel teha saab. Avastasin, et suudan ise panna arvuti tegema midagi, mis oli põnev ja andis lõputult võimalusi. Kokkuvõtteks oligi kõige tähtsam see, et mulle anti võimalused ning mul oli kodu ja kooli toetus.
Mida Tartu ülikooli matemaatika-informaatika teaduskonnas õppimine sulle kõige rohkem andis?
Hakkasin arvutitega tööd tegema juba keskkooli ajal. Taotlesime linnavalitsusest loa ja asutasime enam-vähem sama sõpruskonnaga, kellega mängegi tegime, oma äriettevõtte. Aitasime huvikoolidel tunniplaane ja raamatupidamist teha ja personalifirmadel andmete töötlemiseks süsteeme ehitada. Kooli ajal ehitasin neid süsteeme nii, nagu oskasin, ülikoolis sain aru, mida olin valesti teinud. Ülikool korrastas mu teadmised ära. Noored, kellel kogemust pole, ei pruugi osata õpetatavat enda jaoks kohe n-ö sahtlisse panna. Kuna olin tulnud ülikooli teadmisega, et arvutid on selleks, et inimesi aidata ja nende elu lihtsamaks muuta, huvitas mind, et õpitust oleks kasu. Puhas teooria mind eriti ei köitnud, tarkvara ja andmetega töötamise pool oli huvitavam.
Kas kiusatust välismaale vahetusüliõpilaseks minna ei tekkinud?
Ei, mul pole kunagi seda tahtmist olnud. Saan aru küll, et välismaale rahvusvahelise kogemuse järele minek on õppeprotsessi osa ja et nii tehakse, aga Tartu ülikoolis oli õppida ja teha piisavalt. 2000. aastate alguses, kui oma õpinguid alustasin, hakkas ülikool järsult paremaks muutuma. Tartus said professoriteks noored välismaa kogemusega mehed, nii et kes õppida tahtis ja ise ülikoolist võtta oskas, sai väga hea hariduse. Ühel hetkel tekkis ka see küsimus, et kõige loogilisem oleks olnud minna õppima välismaale konkurentide juurde, aga mis mõtet on ehitada üles konkurentide süsteeme, kui võib ehitada enda omi. Doktorantuuri ajal oli mul juba oma töörühm.
Miks otsustasid keskenduda just infoturvalisuse teemadele?
Selleks andsid tõuke Jan Villemsoni krüptograafia loengud. Avastasin, et infoturve on põnev valdkond, kus läheb vaja insenerioskusi. Alustasin nende teemadega magistrantuuris – mu magistritöö pealkiri oli „Kuidas teha turvaliselt arvutusi ühissalastatud andmetega” – ja jätkasin doktorandina juba AS-is Cybernetica töötades. 2013 kaitsesin doktorikraadi ja nüüdseks olen selle teemaga tegelnud kümme aastat, minu igapäevatöö on ühisarvutussüsteemi Sharemind arendamine.
Mis on Sharemind?
Sharemind on konfidentsiaalsete andmete töötlemise süsteem, mis põhineb ühissalastuse meetodil ja kaitseb andmeid paremini kui tavalised andmebaasid. Oleme oma meeskonnaga jõudnud nii kaugele, et saame selle abil juba praktilisi lahendusi pakkuda. Aga AS Cybernetica teadlaste loodud on ka sellised uuenduslikud süsteemid nagu e-valimised, ID-kaardi tarkvara, e-toll, e-politsei, X-tee jne. Mitmed asjad ongi nii sündinud, et teadlastelt on teema läinud üle arendajatele, kes on ehitanud valmis kasutatavad insenerilahendused. Viimasel ajal tegutsengi rohkem rakenduste poolel, aga osalen endiselt ka teadustöös.
Kuidas Eestil on õnnestunud IT-alal nii kaugele jõuda?
Üks, mis Eesti riigis taasiseseisvudes hästi läks ja mida mujalt tulnud imetlevad ja kadestavad, on see, et viskasime vanad süsteemid ära ja ehitasime kõik uuesti üles. Tehnilises mõttes on see, mida Eestis on tehtud, omamoodi maagiline. Meil on olnud võimalus puhta inspiratsiooni pealt võimalikult vähese raharessursiga luua e-süsteem, mis teeb kõik vajaliku riigile ära.
Praegu võistlevad riigid maailmas selle nimel, kes ehitab valmis need asjad, mida teised kasutama hakkavad. Läbiuurimata-proovimata asju on veel meeletult palju ning IT-valdkond on kahtlemata üks Eesti jätkusuutlikumaid eksporte.
iks on huvi selle perspektiivika eriala õppimise vastu nii vähene?
Tõepoolest, sisseastumiseksamitel konkurssi IT-erialadele peaaegu ei ole ja kui muudel erialadel lõpetab 40% üliõpilastest, siis sellel erialal 20%. Põhjuseid on erinevaid, aga üks on kindlasti see, et eriala on raske. Need, kes lähevad IT-d õppima sunnist või soovist rikkaks saada, pettuvad ja varem või hiljem loobuvad. Kõrgharidusega IT-spetsialiste ette valmistada ei ole lihtne ning Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja Jaak Vilo üritab sellega tõsiselt tegelda, kuid selleks on vaja praegusest rohkem õppejõude, neidki on Eestis puudu.
Kas selles, et reaalained on paljude jaoks rasked, on ka üldhariduskoolide tegematajätmist?
Ma ei usu, et õpilasest, kel pole matemaatikataipu, saab teha hea matemaatiku. See ei tähenda, et ta ei saaks olla osaline IT-alal. Kõik ei pea olema kihvtid programmeerijad, on vaja ka häid kujundajaid ja lihtsalt empaatiavõimelisi inimesi, kellel ei pea tingimata olema IT-haridus, aga kes suudavad süsteemselt mõelda. Kõige suurem puudus tööturul on analüütikutest, kes lähevad ja uurivad ettevõtetest järele, mida arvuti neil peaks teha aitama, ja „tõlgivad” need probleemid tehnilisse keelde. Arvan, et üldhariduskoolis on veel puudu seoste loomise oskusest. Füüsikaõpetajad saavad tänu EstCube’ile õpilasele öelda, et Eesti ehitab Tartus satelliite, kui tahad milleski sellises osaleda, õpi staatilisest elektrist ja elektromagnetismist aru saama. Matemaatikatunnis sellist seost kooliprogrammis praegu veel ei ole. Ülikoolimatemaatikas õnneks juba on.
Milline on su enda õppejõukogemus?
Õpetasin viimased kümme aastat Tartu ülikoolis vabaainena C++ programmeerimiskeelt, mida ise olen palju kasutanud, ja huvi selle aine vastu oli suur. Olin õppejõuna väga nõudlik, mistõttu minu jaoks oli üllatav, et ehkki aine läbimise protsent oli üsna madal, oli tagasiside hea. Aga nägin ka selle nimel vaeva, et seostada oma ainet eluga laiemalt, ja andsin igaühele ta tööde kohta tagasisidet. Kuna tegin seda põhitöö kõrvalt ja eelmisel aastal sündis mul tütar, kellega tahan võimalikult palju koos olla, siis rohkem ei jaksanud. Õpetamine võtab tohutult aega.
Räägi palun populaarse Tetrise arvutimängu uutest versioonidest, mille autor sa oled.
Esimesel kursusel õppisime programmeerimisvõtteid ja olen alati õppinud kõige paremini midagi ise tehes. Ehitasin Tetrise mängust paar versiooni, mis töötasid üllatavalt hästi. See oli aeg, kui Eestis oli internetiühendus aeglane ja selleks, et koos mängida, korraldati võrgupidusid. Tuldi näiteks kooli spordisaali kokku, pandi arvutid üles, ehitati võrgud vahele. Need peod olid väga populaarsed. Minu jaoks oli peamine pluss, et see andis mulle terve hulga uusi insenerioskusi. Nende mängude pinnalt ehitasingi üles turvalise arvutussüsteemi esimesed versioonid. Vajaminevad insenerioskused on nende kahe puhul väga sarnased.
Nii et arvutimängud võivad olla ka arendavad, mitte üksnes halva mõjuga nagu palju kurdetakse.
Minu lugu on natuke erinev, ma ei saa lubada, et inimesed, kes palju arvutimänge mängivad, kanaliseerivad oma energia ühel hetkel sellesse, et hakkavad ise mänge tegema või nende oskustega midagi ehitama. Tean, et on terve hulk lapsi ja noori, kelle jaoks arvutiga mängimine on asendustegevus, mis nende igapäevaelu segab. Aga selle vastu, kui mängude süüks pannakse asju, mis pole mängude süü, olen nõus võitlema igas meediakanalis.
Arvan, et kui vanemate suhtumine on selline, et lapsele antakse tahvelarvuti või mõni muu tehnikavidin kätte seepärast, et laps eest ära saada ja oma asju teha, on kõik juba valesti läinud. Küsimus on mahtudes ja selles, kui palju ema-isa võtavad aega lapsega tegutsemiseks. Oma lapsepõlvest mäletan, et tegime perega palju asju koos ja mulle meeldis ka õues olla.
Mida sa vabal ajal teed?
Kaks-kolm korda nädalas teen sporti, käin võrk- ja korvpalli mängimas. Elame perega Nõos oma majas, mis samuti annab piisavalt füüsilist koormust – mulle meeldib heakorrastatud maastik ja olen võimeline tegema ka ehitus- ja remonditöid. Meelsasti mängin arvuti- ja lauamänge. Mõned neist on nagu head raamatud, mis jutustavad huvitavat lugu. Firma väljasõiduüritustel mängime kolleegidega sageli lauamänge, selle asemel et pubisse minna. See on intelligentne ja lõbus ajaveetmise vorm. Arvan, et arvuti- ja lauamängud on ajaveetmisviis nagu iga teine, kuritarvitada võib peaaegu kõike, näiteks internetimeediat.
Millist arengut on IT-alal oodata?
Arvutid hakkavad üha rohkem inimestele abiks olema, aga paraku neil ka tegevust käest ära võtma. Mitteloomingulised automatiseeritavad tööd kaovad ära ja see tekitab üksjagu ühiskondlikke kriise. Selleks tuleb valmis olla ja muudatustega kaasa minna, ma ei näe teist lahendust.
DAN BOGDANOV
- Sündinud 1983. aastal Pärnus.
- Lõpetas 2001. aastal Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi ja 2007. aastal Tartu ülikooli magistriõppe informaatika alal.
- 2013. aastal kaitses informaatikateadustes doktorikraadi.
Tähtsamad autasud:
- Expo Science Europe’i peaauhind inseneriteaduste kategoorias (2002)
- Valgetähe IV klassi teenetemärk (2015)
- Vabariigi presidendi kultuurirahastu noore IT-teadlase eripreemia (2016)