Hoovused noorte fantaasiakirjanduses
Sash Uusjärv
Kui kirjastused toimiksid nagu moemajad, oleks elu ilmselt nii mõnegi kirjastaja arvates märksa lihtsam. Paar juhtivat giganti paneksid igaks aastaks paika algava hooaja trendid – „2016 teevad raamatupoodides ilma verd tarretama panevad vampiirikad ja südantlõhestavad armulood kosmoses, kangelannadest on eelistatud asiaadid, soovitavalt vanuses 13–16, kangelased võiksid olla lampjalgsed” – ja kõik väiksemad tegijad võtaks siis neilt malli või üritaks kangekaelselt oma joont ajades leida kliente alternatiivikute seast.
Päriselus õnneks nii siiski ei ole ja kuigi saabuvate trendide ennustamine on tänamatu ja frustreeriv amet, mingeid ennustusi tulevaste suundumuste kohta siiski tehakse. Aga mis on järgmine „suur asi”, ei suuda siiski keegi aimata enne, kui see on käes.
Mis teeb ennustamise veelgi raskemaks, on asjaolu, et noorte(fantaasia)kirjandus on kohutavalt laiaulatuslik ja -valguv segment, seda nii teemade kui ka lugejate osas. Bologna lastekirjanduse messil märgiti näiteks, et kogu maailma raamatumüügist julgelt üle 50% võib kirjutada just noortekirjanduse arvele, USA-s veidi enam, Euroopas veidi vähem. Püüda selles ookeanis mingeid hoovusi leida on tõeliselt tänamatu töö. Mingid suunad kipuvad siiski esile kerkima ja püüan neist siin ülevaate anda.
Me juba elame tulevikus …
Kui viimasel paaril aastal kippus fantaasiakirjandus realistlike noorteromaanide tulva all tagaplaanile jääma, siis nüüdseks nõuab see jälle vaikselt tähelepanu. Düstoopaid, tõsi, on surnud, ja nüüdseks lõplikult. Aina enam köidab aga tähelepanu noortele mõeldud sci-fi, mille hulgast võib eristada lausa omaette trende. Neist üks kõige märkimisväärsemaid on kindlasti lood, mis tegelevad ajarännuga. Hea näide on siin Alexandra Brackeni „Passenger” ja Emily Henry „The love that split the world”, aga ka Janet B. Taylori „Into the Dim”.
Teiseks torkavad silma futuristlikud maailmanägemused, mis pole enam sugugi düstoopilised, vaid näevad maailma märksa värvilisemalt kui vaid mustana. Äramärkimist väärivad ehk Marcus Sedgwicki „The Ghosts of Heaven” ja David Hofmeyri „Stone Rider”.
Kõige jõulisemalt turgu vallutav žanr on praegu kahtlemata virtuaalse reaalsuse, arvuti- ja mängumaailmaga seotud romaanid. Need leiavad aset meie tänapäevases maailmas või väga lähedases tulevikus ja räägivad tehnoloogilisest arengust, mis on juba olemas või vaid käesirutuse kaugusel. Sageli on need lood laienenud paralleelselt ka muudesse formaatidesse ning kasutavad väga leidlikult ära tänase multimeedia pakutavaid võimalusi. Oivalised näited sellisest kirjandusest on Ernest Cline’i „Ready Player One”, James Frey „Endgame” ja Leopoldo Gouti „Genius”.
… kuid õppida saab ka minevikust
Märgatav trend noorte fantaasiakirjanduses 2016. aastal on kindlasti ajalugu ehk siis fantaasiakirjanduse mätta otsast vaadatuna alternatiivajalugu või maagiline realism. Sellest väga nõudlikust žanrist, mis nõuab autorilt ulatuslikku uurimistööd ja ajastu põhjalikku tundmaõppimist, on sel aastal lugejateni jõudnud sellised pärlid nagu Nicole Castromani „Blackhearts”, Heidi Heikigi „The Girl from Everywhere”, Evelyn Skye „The Crown’s Game” ja nüüdseks juba ohtralt kõneainet tekitanud Cynthia Handi „My Lady Jane”.
Kodutu Peeter Paan ja vaimuhaiglas Lumivalgeke
Nagu eespool juba mainitud, ei ole viimaste aastate realismiohtrus noortekirjanduses jätnud mõju avaldamata ka fantaasiakirjandusele, kuid see suslik on leidnud mooduse tagasi püünele ronida. Sobivaks sillaks on kujunenud maagiline realism, mis meelitab lugema nii need, kes tavapäraselt ehk fantaasialugudest ei hooli, kui ka ulmefännid. Maagilise realismi lood on juuritud tugevalt meie olemasolevasse reaalsusesse, kuid põimivad sellesse osavalt ühe (või mitu) maagilist või seletamatut komponenti. Huvilistele võin julgelt soovitada Harriet Reuter Hapgoodi lugu „The Square Root of Summer” või Laura Ruby „Bone Cap”.
Samamoodi nagu düstoopiad, on areenilt kadumas ka kõiksugu paranormaalne kraam – vampiirid, libahundid, kujumuutjad, näkid, zombid ja kõik muu, millel on kihvad, tiivad või saba. Ennast juba kehtestanud autorid võivad endale selliseid lugusid veel lubada (nt Holly Blacki omapärane ja irooniline vampiirikas „The Coldest Girl in Coldtown”), kuid uustulnukad nendega enam jutule ei pääse.
Paradoksaalsel kombel tundub, et eelmainitud elukate jäetud tühja koha täidavad noorte fantaasiakirjanduse vallas gootilik õudus ja jõletult verised mõrvalood, näiteks nagu John Fordi „The Morgue and me” või V. E. Schwabi „A darker Shade of Magic”.
Endiselt hoiavad oma positsiooni fantaasialugude vallas muinasjuttude, legendide ja muude klassikaliste lugude uusversioonid. Sellest žanrist võib leida kõige üllatavamaid raamatuid, sci-fi’st kuni õuduseni. Autorid vahetavad maailmu, vaatenurki ning isegi miksivad omavahel lugusid lausa kombatava lustiga, ning tulemused on paljudel juhtudel täiesti suurepärased. Näiteks Melissa Meyeri „Lunar Chroniclesi” sarja kuuluvad „Cinder”, „Scarlet” ja „Cress” viivad Tuhkatriinu, Punamütsikese ja Rapunzeli küborgide, kosmoselaevade ja poliitiliste mängude ohtlikku maailma kauges tulevikus. Selliste lugude hulgast tasub ära märkida veel Lauren Nicolle Taylori moodsa Peeter Paani loo „Nora and Kettle” ja Danielle Paige’i uusversiooni Lumivalgekesest „Stealing Snow”.
Kui muinaslugudele uue kuue andmine ei ole noorte fantaasiakirjanduses midagi uut, siis nüüd on jõudsalt esile kerinud juba ka klassikaliste lugude uusversioonid. Eriti populaarne on muidugi Shakespeare, kelle lugudest on uue elu saanud näiteks „Romeo ja Julia”, „Macbeth” ja „Hamlet” (vastavalt siis Rosamund Hodge’i „Bright Smoke, Cold Fire”, Robin Talley „As I Descended” ja Cat Wintersi „The Steep and Thorny way”.
Lõpetuseks võiks veel mainida, et aina populaarsemaks muutuvad noortekirjanduses pildiraamatud, kus tekst on osaliselt piltidega asendatud või lihtsalt ohtralt illustreeritud. Samuti on tõusuteel koomiksromaanid (tõusutrend ka täiskasvanutele mõeldud kirjanduse vallas).
Teistpidi vaadates on näha, et triloogiate populaarsus on langemas ja üha enam jõuab letile kas täiesti eraldiseisvaid lugusid või hoopis diloogiaid.