Inimestega tuleb rääkida, aga anda neile ka mõtlemisaega

Kairit Peekman (keskel) mõttetalgutel Forseliuse koolis. Foto: Tartu linnavalitsuse haridusosakond

2014. aasta suvest on Tartu koolid tegutsenud TULUKESE valgel. Haridusosakonna algatatud projekt „Tõenduspõhine uus lähenemine − uus koolikultuur Eestis” on süüdanud leegi Eesti teisteski koolides-lasteaedades. 21. aprillil Tartus aset leidva projekti lõpukonverentsi eel tegi kahe aasta tööst kokkuvõtteid projekti eestvedaja, haridusosakonna jurist Kairit Peekman.

TULUKEST rahastati Euroopa majanduspiirkonna toetuste programmi „Riskilapsed ja -noored” taotlusvoorust „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis”. Kas tegu on suurima projektiga, mille omavalitsus on algatanud?

Kairit Peekman: Omavalitsuste investeeringuprojektid on kindlasti suuremad, aga n-ö pehmete tegevuste vallas on meie projekt küll suurim. Pehmete tegevuste omapära on, et seal on palju väikseid arveid, bürokraatlikku majandamist. Aruandlusele ongi kulunud palju aega. Aga see aeg on olnud väga tore.

Kas aruandlus oligi kõige raskem?

Aruandlus on küll aeganõudev, aga siiski mitte raketiteadus. Vaja on täpsust, tähelepanu, et kuludokumente tabelisse kanda. Kõige keerulisem on ikkagi töö inimestega, et jõuda ühiste arusaamadeni. Seda näitas Hansa kooli avatud õpiruumi projekt. Kuniks asi puudutas ehitust ja projekteerimist, sündisid kokkulepped kergemalt. Raskem oli saada inimesed nõusse, et nad prooviksid uues keskkonnas õpetamist ja valmistuksid selleks.

Tuleb rääkida, kuhu tahad välja jõuda, aga tuleb anda inimestele ka aega mõtlemiseks.

Mis oli kõige suurem rõõm?

Rõõmuhetki on olnud palju. Mäletan, et projekti kirjutamise ajal oli kolleeg skeptiline kogukonna kaasamise suhtes. Kuid minu jaoks oli oluline, et kõik kolm kooliga seotud sihtrühma – õpetaja, õpilane ja lapsevanem – oleksid projekti kaasatud. Mul oli tõeliselt hea meel, kui õnnestuski vanemaid mõttetalgutele kaasa kutsuda. Kogukonna allprojekti puhul oli olulisim vanemate aktiivsus. Me ei pidanud võimalikuks, et ostame koordinaatorid igasse kooli. Tegevus peab kasvama välja vabast tahtest. Olnuks kurb, kui projekt saab läbi ja eestvedajat enam pole.

Mis kõige paremini õnnestus?

Kõik allprojektid õnnestusid võimaluste piires. LP-mudeli allprojekt oli algusest peale meie suurim ettevõtmine ja kõige kooliuuenduslikum. Meid toetasid sel teel Norra eksperdid. Nad ei öelnud lahendusi ette. See oli meie jaoks nagu väike eksam – kas saame küsimused lahendatud. Kui pind polnuks viljakas, ei oleks see püsima jäänud. Õnnestus selles mõttes, et pilootkoolidel läks hästi, aga teise ringi koolidel on läinud veel paremini.

Pilootkoolidel oli surve, neile olid suured ootused. Teises laines on survet vähem, osalised võtavad protsessi vabamalt. On suur vahe, kas LP-mudeliga tegeldakse esimest või teist aastat. Olen ühe rühma konsultant ja näen, kuidas teisel õppeaastal on kõik juba paika loksunud. Seda hoiatasid ka norrakad, et aega kulub.

Sekkumisprogrammide puhul teeb murelikuks, et asutused planeerisid väga palju koolitusi ja koolituskohti. Lõpupoole olid koolitused tühjavõitu. Kas koolitustest kasu oli ja kas mõeldi, kuidas uusi teadmisi kooli integreerida? Seda ma ei tea.

Aga ühe asja üle olen küll õnnelik – ART-koolitused, agressiivsuse asendamise treening, tuli koolidesse vanglasüsteemi kaudu. Kool peakski olema õige koht sotsiaalsete oskuste ja viha ohjamise õppimiseks. 24 treenerit said tunnistuse koolides töötamiseks. Tulevik pole aga selge, ei tea, kas treenerite koolitaja tase tuuakse Eestisse või mitte. Kindlasti tuleks see tase meile tuua.

Avatud õpperuumi puhul on kõik õnnestunud. Loodan, et õpetajais on püüdlust saada veel paremaks ja kasutada ruumi võimalusi maksimaalselt ära. Ent see peab tulema õpetaja seest, mitte väljast sunniga. Meil on ka ootus, et Hansa kool vaataks uuema õppekorralduse suunas laiemalt.

Ruum jääb alles ka siis, kui TULUKEST enam pole. See oli meil algusest peale selge, et avatud õpperuum on kõige jäävam osa projektist. See osa oli ka meie enda jaoks kõige uudsem ja põnevam. LP-mudelit tundsime juba varem, kuid kas meil õnnestub luua kaasaegne õppekeskkond, seda me ei teadnud. Projekti kirjutamisel viisime ennast kurssi nii videote kui ka kirjanduse abil, kuid Eestis taoline kogemus puudus – projekteerijast kuni õpetajani. Kas me suudame enda visiooni piisavalt kujundlikuks teha, et neid kaasa haarata?

Kogukonna kaasamise puhul on asi olnud pidevas arengus. Võib-olla mõni on oodanud, et areng oleks veel kiirem. Jõudsime mõttetalgutest vanematekogude loomiseni.

Eesti lastevanemate liidu konverentsil rääkis Euroopa lastevanemate liidu juht, et vanematel peab olema senisest suurem roll ja nad peaksid rohkem tajuma, et vastutavad selle eest, mis nende lapsega toimub koolis. Nad peavad oma lapse huvide eest seisma koostöös kooliga. Ka uuringud on ka näidanud, et õpitulemised on paremad, kui vanem osaleb protsessis.

Mida andis projekt laiemalt Eesti koolidele?

Igast allprojektist kasvas välja midagi, mida saab terves Eestis kasutada. LP-mudeli rakendusoskus ja ka teise laine koolid on meil olemas. Kõik, kes tahavad tõenduspõhise mudeliga oma kooli arendada, saavad seda teha. See pole rahaliselt kulukas, kuid aega ja pingutust nõuab.

Akadeemiline aineõpe on meie koolides heal järjel, aga puudu jääb sotsiaalsetest oskustest ja koolirõõmust. On arvamusi, et koolirõõmu tekitamine tähendab järeleandmist akadeemilisuse poolel. Võib-olla suudavad eestlased siiski välja mõelda viisi luua koolirõõm, kaotamata õpilaste häid aineteadmisi?

Hansa kooli avatud õpperuum oli eksperiment, mis õigustas end, saime kogemuse, kuidas avatud ruumi luua ja kuidas õpetajad sellele vaatavad. Jagame seda kogemust kogu Eestile peagi ilmuva kogumiku kaudu.

Väga palju inimesi eri omavalitsustest ja koolidest on käinud seda ruumi vaatamas. Just kuulutati välja koolide renoveerimise meede. Loodan, et omavalitsused said meilt innustust luua õpperuum, mis toetab kaasaegset õpikäsitust.

Meie konverentsil esinev Soome ekspert Markku Lang on öelnud, et ruum ei sega kaasaegse õpikäsituse elluviimist, kuid saab seda toetada. Kui meie jaoks on oluline uus õpikäsitus, siis peame mõtlema, kuidas panna ruum seda toetama.

Ka vanematekogude loomine võiks olla kogemus teistele Eesti koolidele. Saime aru, et koostöökultuuri tuleb kasvatada algusest peale. Lasteaias on vanemad harjunud koos käima. Meie alustasime teisest-kolmandast kooliastmest, sellises olukorras on neid aktiveerida raskem. Vanematega koostööd peab teadlikult suunama, see on kasutamata ressurss.

FAKTE PROJEKTIST TULUKE

• 2014/2015. õa oli Tartu kolmes koolis 24 LP-rühmas hõlmatud 190 õpetajat.
• 2015/2016. õa oli kümnes Tartu, Viljandi, Puhja ja Pärnu koolis ning kolmes lasteaias 77 LP-rühmas hõlmatud 610 õpetajat.
• Ühel õpetajal kulus õppeaastas keskmiselt 24 tundi LP-rühma koosolekule.

• Sekkumisprogrammide kasutamiseks läbis eriharidust mitteomava töötaja baaskoolituse 130 inimest.
• Verge meeskonnakoolituse läbis 80, instruktori koolituse 15 ja motiveeriva intervjueerimise koolituse 135 haridustöötajat.
• ART-juhendaja koolituse läbis 24 spetsialisti.

• Avatud õpperuumis töötamiseks omandas 52 haridustöötajat kogemusi Oulu ülikooli harjutuskoolis, Islandil läbis koolituse 14 haridustöötajat.
• Hansa kooli avatud õpperuumi on külastanud 650 huvilist.

• 2014. a korraldati neljas koolis mõttetalgud, kus osales üle 200 inimese.
• 2015/2016. õa korraldati koolivideokonkurss ja valmis viis kooli tutvustavat videot.
• 2015/2016. õa viidi seitsme kooli vanemate seas läbi küsitlused, vastas 2268 vanemat.
• Neljas koolis on loodud vanematekogu, kuhu on kaasatud ligi 200 vanemat.

• Motivatsioonikonverentsil õpetajatele „Tunne oma mõju” osales 188 kuulajat.
• Konverentsil „Teada või katsetada – strateegiad, mis klassiruumis tegelikult töötavad” (peaesineja David Mitchell Uus-Meremaalt) osales 224 kuulajat.
• 21. aprillil toimub projekti lõpukonverents „Kõik on kaasas”.
• 2014.–2016. a avaldati Õpetajate Lehes 23 artiklit.

• Algatati haridusfestivali traditsioon, põhiprogrammis oli 134 loengut, arutelu ja üritust.