Keelekaste: Lugusid loomadest II
Priit Põhjala
Vastupidi levinud kujutlusele – rõhutan seda igal võimalusel – ei saa eesti keelt pidada sugugi vaesemaks kui näiteks vene või inglise keelt. Kujutluse alusetust kinnitab kas või see, et läänemeresoome keeltele iseloomulikult on eesti keel eriti rikas ja filigraanne onomatopoeetiliste, reaalseid (loodus)helisid matkivate sõnade poolest, millega indoeuroopa keeled uhkustada ei saa.
„Eesti keele käsiraamatus” on selle tõestuseks esitatud mõned onomatopoeetilised sõnaread, mis „iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid”, näiteks „sulin – vulin – pulin – mulin – kulin – lulin”. Jakob Hurt täheldab aga juba oma „Onomatopoeetica Estonicas” (1862), et „just eesti keel näitab loodushääli järele aimates üles sellist produktiivsust, mis kõigis keeltes pole võimalik”. Ta ilmestab väidet sea häälitsusega, mille kohta on viis verbi: „ruigama”, „röhütämä”, „wingma”, „irama” ja „hapsma”. Igal on oma kindel tähendus; näiteks ruigavat sead siis, kui nad on näljased, röhütävät (röhkivat) aga rahulolu või mõnu tundes.
Ka emakeele õppimist alustatakse tihtipeale just koduloomade häälitsustest, mis kaasnevad nende (deminutiivsete) nimedega. „Kes siin pildil on?” – „Kutsu.” – „Ja mis häält kutsu teeb?” – „Auh-auh!” – „Aga kes on sellel pildil?” – „Lammas.” – „Ja lammas teeb …?” – „Mää!” Sarnane dialoog on küllap sage paljudes väikelastega kodudes, lasteaedadest rääkimata.
Pedagoogika raudvarra kuuluvasse ja muidu üsna vääramatult kulgevasse duetti sugeneb dissonants, kui esitada lapsele pisut keerulisem küsimus („Mis häält teeb jänes?”) või kui ta saab näiteks mõnelt võõrkeelselt mängukaaslaselt teada, et koer ei tee ainult „auh-auh”, vaid võib teha ka haff-haff (tšehhi), hev-hev (türgi), hong-hong (tai) või jau-jau (hispaania). Toosama arusaamatus laieneb kõigile loomadele. Meil on sea puhul levinud „röhh-röhh” ja „ruik-ruik”, aga teisal kriu-kriu (leedu) või hrum-hrum (poola). Hiireks kehastunud eestlane teeb „piiks-piiks”, ungarlane aga tsin-tsin ja itaallane skvitt-skvitt.
Ja et mitte piirduda imetajatega: eesti „kukeleegust” ja „kikerikiist” saab Inglismaal cock-a-doodle-do, Itaalias chicchirichì, Jaapanis kokekokkoo ja Taanis kykeliky. Hüva, kõiki neid sõnu on siiski raskusteta võimalik tajuda kuke hääle matkimispüüetena, olgugi väljundid pisut erinevad. Aga kuidas on sõnadega kyan-kyan (jaapani), ob-ob (tai) ja garr-garr (araabia)? Kas saaksite abistava konteksti või seletuseta aru, et kõik need aimavad järele ühtsama looma, nimelt konna?
Ja on’s asi tõesti selles, et eri maade konnad krooksuvad ja koerad hauguvad erinevalt? Muidugi mitte. Erinevalt hauguvad ikka inimesed, kes püüavad koera järele teha. Inimene ja tema keel ongi põhjused, miks ühe ja sama loomaliigi häälitsus keeliti varieeruda võib. Et matkida näiteks kassi näugumist, teisendab või tõlgib inimene selle oma keele foneemideks. Eri keeltes on aga eri foneemid ja nende ühendamist mõjutavad kitsendused. Üks lihtne ja lähedane näide: soome keelele omane vokaalharmoonia piirab vokaalide ühendamist, nii et eesvokaalid y (ü), ä, ö ei saa lihtsõnas esineda üheaegselt tagavokaalidega u, a, o. Ja nõnda ei saagi soomlane öelda „näu” ja „näuguma”, vaid ütleb seeasemel miau ja naukua.
Teenekas onomatopöauurija Enn Veldi on sedalaadi „heli verbaliseerimise” akti, mille käigus loodusheli jäljendavad sõnad kaugenevad üksteisest ja helist endastki, kirjeldanud enam-vähem nii: keelevälise heli ja onomatopoeetilise sõna vahel toimib psühhoakustilise homogeensuse printsiip, nõnda et esimese teatud kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed omadused reflekteeruvad teist moodustavate foneemide akustilistes omadustes; aga et see refleksioon on vaid osaline, pole onomatopoeetilised sõnad enamat kui keeleväliste helide ligikaudsed mudelid.
Midagi väga keerulist siin ju ei olegi – peale küsimuse, kuidas selgitada seda kõike lapsele. Aga ehk polegi esialgu vaja. Kuniks ta usub lihavõttejäneseid ja päkapikke, ei ole vähimatki ka sellest, kui ta arvab, et eesti ja türgi koer hauguvad erinevalt.