Koolimuusikal „Valeühendus” lõi otseühenduse

8. apr. 2016 Tiina Brock Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele õpetaja - 1 Kommentaar

Läänemaa ühisgümnaasiumis sai sel õppeaastal teoks suurejooneline ettevõtmine: teatrikuul toodi lavalaudadele noortemuusikal „Valeühendus”. Suur meeskonnatöö haaras kaasa vilistlasi, lapsevanemaid, sponsoreid, toetajaid, sõpru-tuttavaid. Selliseid suuri projekte ei tehta direktori korralduse peale, et sel õppeaastal tehtagu muusikal.

Meie kooli muusikali sünni juures olid tähtsad kolm asjaolu: koolimuusikali ja kooliteatri pikk traditsioon Haapsalus (algus juba 1960-ndatel), entusiastlikud eestvedajad ja tugev põhimeeskond. Kõik see võttis aega täpselt aasta: esimest korda kogunesid tegijad 2015. aasta märtsis ning esietendus toimus 10. märtsil 2016.

Entusiastlikud tegijad

Idee tuli vilistlaselt, tänaselt pärnakalt Kai Tarmulalt, kes on varemgi Haapsalus kaks korda õpilastega muusikali lavastanud. Hea koostöö ja pikaaegne tutvus kooli huvijuhi Mairi Grossfeldtiga (samuti vilistlane) oli suurepärane pinnas idee idanema panemiseks. Nemad kaks olidki entusiastlikud eestvedajad. Mairi Grossfeldtist sai produtsent ja ühtlasi lavastaja assistent, sest kohapealset organiseerimist-koordineerimist oli rohkem kui küll. Lisaks sai ta T-Stuudio tantsukooli juhina rakendada koreograafidena oma tantsuõpetajaid.

Libreto kirjutamiseks pöörduti abiturient Eva-Maria Brocki poole, kes on oma kirjatöödega kooliajal silma paistnud. Õpilase kasuks langes liisk seetõttu, et sooviti lugu õpilase vaatepunktist. Eva-Maria kujundas ka plakatid, kava ja reklaamsärgid, õppides sel aastal juba EKA-s. Muusikat tegema paluti samuti vilistlased (nagu kahel varasemalgi korral) eesotsas Anti Kammistega. Laulutekstide sõnade autor, tänane luksemburglane Anneli Aken on ka vilistlane. Tema on kirjutanud kahe eelmisegi Haapsalus tehtud koolimuusikali sõnad. Laulud õpetasid selgeks Karin Lükk-Raudsepp (LÜG-i muusikaõpetaja) ja Ilona Aasvere, samuti vilistlane ja linna põhikooli muusikaõpetaja. Tantsude koreograafia tegid linnas tegutseva T-Stuudio professionaalsed tantsuõpetajad, kes igapäevaselt elavad mujal – Annika Viibus Pärnus, Karoline Suhhov Viljandis ja Agnes Ihoma Tallinnas. Visuaalkunstnik, lava taustale projitseeritud mobiiltelefoni ja sinna tekkivate tekstide kujundaja soostus olema Anti Rannus, vilistlane ja kooli üks lavakunstiõpetajaid. Valguse ja heliga asus tegelema professionaalne heli- ja valgustehnikafirma Maivel OÜ eesotsas Tiit Maiveliga. Viimane, samuti vilistlane, tegi tööd suuresti sponsorluse korras. Nii oligi koos tugev meeskond. Kõik eelnimetatud on ammused sõbrad-tuttavad või lausa sugulased, seetõttu polnud õigeid inimesi leida keeruline. Pealegi pakkus projekt väljakutseid ja oma osa mängis paljude jaoks ka teatav nostalgia.

Kõik on kokku õppimine

Seejärel algas raha taotlemine kulkast ja läbirääkimised võimalike koostööpartnerite ning sponsoritega. Õla panid suurettevõtmisele alla nii Haapsalu linnavalitsus kui ka haridus- ja teadusministeerium, abi ja tuge saadi mitmest kohalikust ettevõttest.

Libreto ja laulusõnad tuntud pophittide meloodiatele valmisid suvel. 17. septembril toimus juba casting, kus osales üle 50 õpilase, kellest lavale jõudis lõpuks 28. Edasine pooleaastane prooviperiood tähendas õpilastele igal nädalal kolme proovi, kus ühes lauldi, teises tantsiti ja kolmandas tegeldi teksti ja rolliloomega. Proovideks kulus ka kaks koolivaheaega, mil iga päev viis-kuus tundi koolis veedeti. Pole siis ime, et mõni truppi valitu tiheda proovigraafiku tõttu siiski loobus.

Igal juhul oli see kõik kokku õppimine, kusjuures erakordselt kaasaegne. Huvitav, kuigi vahel üliväsitav õppimine. Kui aina rõhutatakse üldpädevuste kujundamise ja lõimingu tähtsust õppeprotsessis, siis selle projekti kaudu arendati absoluutselt kõiki üldpädevusi, ja tahaks lisada, et kohe priskelt! Projektiga omandatud oskused võiks lausa õppekava üldpädevuste peatükist sõna-sõnalt maha kirjutada. Tundub, et selline suurprojekt ongi ainus võimalus kõiki pädevusi kompaktselt arendada.

Ülimeeldiv oli õppeperioodide lõpus näha, et mitte ühelgi muusikalis osalejal polnud mitterahuldavaid hindeid, paljudel olid tunnistusel lausa viied või neljad-viied. Ajanappus poole aasta jooksul polnud õpitulemusi langetanud, vastupidi! Proovidest saadud entusiasm ja hea meeleolu olid mõjunud õppetööle hästi. See õpetas ka aega planeerima, et jõuaks nii kodutöid teha kui ka proovides käia, ja ega huviringidki tagaplaanile saanud jääda. Kas pole see just õpi­pädevus, mis selles protsessis arenes?

Meeskonnatöö ja demokraatia

Ilmnes veel üks huvitav fenomen: grupiregulatsioon. Õpilased hakkasid ise korrale kutsuma kõiki proovi hilinejaid, ka õpetajaid-juhendajaid. Hilinejate jaoks mõeldi välja ülesanded, mis kujutasid endast vajalikke töid, mis nii ehk naa tuli ära teha: asjade tassimine ühest ruumist teise, nende kokkupakkimine jne. Keegi ei vaielnud ega nurisenud. Täiuslik demokraatia! Kõik toimis suuepäraselt käskimata, keelamata, kamandamata. Õpilaste ettevõtlikkuspädevust võinuks hinnata maksimumpunktidega.

Täiskasvanuid üllatas meeldivalt asja edenedes üha rohkem ilmnenud tähelepanelikkus. Nii märkasid õpilased lavastaja ülekoormust ja hakkasid isekeskis ülesandeid jaotama – näiteks, kust saada odavaid rekvisiite (vaja oli 28 moppi!) ja kes sellega tegeleb, appi tulid ka lapsevanemad. Ei oodatud õpetaja korraldusi makk teise ruumi viia, dekoratsioonideks olnud Cramo tellinguid kokku panna – poisid tegid seda ütlemata. Kõik olid ühel hetkel võrdsed, iseseisvad ja vastutavad. Kujunes välja täielik teistega arvestamine, sageli tuli alla suruda oma ego, mis eelistas õhtul kinno minna või koolivaheajal sõbrale külla sõita – õpiti loobuma kollektiivi huvides. Kõige olulisem seejuures oli, et korralekutsujateks ei olnud juhendajad, vaid kaasõpilased ise. See on ju sotsiaalne pädevus, kui inimene on õppinud tegema meeskonnatööd! Kas saab olla veel paremat tulemust protsessis, mida õpilased õppimiseks pidada ei osanudki?

Õpilastega selle perioodi välte toimunud muutused on märgatavad. Mõnigi lapsevanem või endine õpetaja imestab, kuidas vaiksest müürilillest või märkamatust noormehest on saanud temperamentne ja publikut naerutav tegelane. Projekti kaudu avastati endas uusi andeid (ohoo, minagi oskan laulda või tantsida!) või tekkis uus hobi, igatahes läksid juba mõned muusikalis osalenud õpilased paluma, et neid võetaks linnas tegutsevasse tantsukooli T-stuudio.

Kuidas õppida lõimitult

Üht õpetas see projekt veel – lõimitult õppima. Mitut asja koos tehes sündis sümbioos paljudest õppeainetest: muusikaõpetus, lavakunst, kirjandus, tantsuõpetus, eesti keel, matemaatika, inglise keel, psühholoogia. Rääkimata sellest, et lavastus lõimus ka päris kooliga. Kui ma kirjandustunnis Tammsaareni jõudsin ja Juuditi lugu jutustama hakkasin, hõikasid kaks tüdrukut: „Nüüd me siis teame, kelle tappis Juudit! Meil on muusikali avalaulus sõnad „Mille eest kord Desdemona hukkus ja kelle tappis Juudit?” Ning kui romaani „Ma armastasin sakslast” mainisin, hõikas teine neiu: „Oi, mul on muusikalis repliik „Kas see on see sakslase armastuse lugu?”, ah siis see ongi teos, mida sellega mõeldakse!”, ja neid äratundmisi oli teisigi. Kindel on, et need teadmised jäävad meelde ilma tuupimata.

Kuigi muusikal räägib noorte suhetest, mis tihti algavad või kulgevad virtuaalselt, ei taha lugu näppu viibutada noorte suunas nende nutiarmastust silmas pidades. See juhib tähelepanu pigem noore hinge haavatavusele ja hirmudele haiget saamise ees, mille puhul virtuaalsuhtlusest abi otsitakse. Võrgusuhtlusele järgneb ka kõik päris. Miski pole möödas, on vaid muutunud.

Meeldiv oli laval näha ka muutunud õpetajatüüpi. Ei olnud ta krunni, prillide ja kriipshuultega ranges kostüümis daam. „Valeühenduse” õpetaja riietus ja soeng olid nooruslikud ja suhtles ta õpilastega vabalt, kaasas neid arutellu, sidus teemasid – nägin laval koolitunni stseeni, mis vastas täiesti uuele õpikäsitusele. Niisugune on õpetaja tänaste õpilaste vaatepunktist ning see on rõõmustav, et stereotüübid on muutumas.

„Valeühendus” lõimis igas mõttes – kümnendikke abiturientidega, huvitegevust tundidega, aineid ja õpetajaid omavahel. Tekkis tõeline koolipere tunne: ka need, kes muusikalis kaasa ei löönud, elasid kaasa, kõik õpetajad toetasid hea sõnaga, näitasid üles siirast huvi ning olid mõistvad ka siis, kui viimaste proovide ajal mõnest õppetunnist puududa tuli. Kui kolmanda täissaalile läinud etenduse järel saal püsti seistes aplodeeris, said kõik aru, milles seisneb kunsti ja loomingu väärtus – „Valeühendus” puudutas, ühendas, lõi otseühenduse.

Artikli jaoks jagasid mõtteid ka Mairi Grossfeldt ja Karin Lükk-Raudsepp.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Koolimuusikal „Valeühendus” lõi otseühenduse”

  1. […] ühisgümnaasiumi eesti keele õpetaja Tiina Brock kirjutab Õpetajate Lehes muusikalist “Valeühendust”, mille populaarsus on ületanud Läänemaa piire ja võitis […]

Leave a Reply to Kuidas sündis Läänemaa ühisgümnaasiumi muusikal “Valeühendus” – õpetaja Tiina Brock annab aru | Läänlane.ee

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!