Kristlike väärtustega moraalse paanika vastu
Paneeldiskussiooni „Omad ja võõrad” küsimuste-vastuste aeg. Foto: Raivo Juurak
Raul Rebane
Rändekriisiga tekkinud vastasseisudes aitavad inimlikku suunda hoida kristlikud väärtused.
Nii tõdeti Eesti kirikute nõukogu ja siseministeeriumi ühisel hariduskonverentsil „Voorused ja väärtused”, mis toimus 1. aprillil Tallinna ülikoolis. Sisukaid arutelusid oli seal palju, kõige päevakajalisem neist vestlusring teemal „Omad ja võõrad”. Selles osalesid ajakirjanik ja kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane, usuteaduste instituudi professor ja siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee ning hiljem liitus kunstiakadeemia õppejõud David Vseviov.
Ringo Ringvee
Kui suur on meie moraalne paanika?
Ringo Ringvee osutas, et praegust rändekriisi iseloomustab vastandite kohtumine. Euroopa on kõige ilmalikum piirkond maailmas, kus religioon mängib inimese elus üha väiksemat rolli. Samal ajal põgenevad sõja eest Euroopasse maailma kõige religioossemate piirkondade inimesed. Ringvee küsis, kas konflikt on juba sisse ehitatud olukorda, kus äärmine ilmalikkus ja fundamentaalne religioossus ootamatult kohtuvad. Teisalt osutas ta, et religioossetel ja mittereligioossetel väärtustel on ka palju ühist.
David Vseviov
Raul Rebase arvates on seni liigutud konfliktsuse suunas ja seda ka tänu meediale. Ta tõi piltliku näite omaaegsest Nõukogude Liidust, kus raskesti haigele Maksim Gorkile trükiti eraldi, läbinisti positiivse sisuga Pravdat, et haige kirjanik liigselt ei närveeriks. Selles ajalehes ei olnud kübetki tõtt. „Aga miks teie arvate, et saate tänastest Eesti ajalehtedest teada seda, mis maailmas tegelikult toimub?” küsis Raul Rebane ja lisas meediateoreetik Katzi tsitaadi: „Sa väga tihti ei tea, et sind on rünnatud, ja sa ei mõista, et oled kaotanud.”
Raul Rebase hinnangul võiks tänase olukorra kohta kasutada Denis McQuaili mõistet „moraalne paanika”. See on olukord, kus paljud inimesed räägivad, et kõik on lollid, mitte keegi ei saa mitte millestki aru, mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest jne. Kokkuvõtteks öeldakse, et on vaja tugeva käega isikut, kes sellele jamale lõpu teeks. Rebane märkis, et kõva kätt igatsetakse kõigis maades. Põhjamaades igatseb seda umbes 20 protsenti inimestest, Eestis on see number 30–35 vahel. Kui see läheb aga üle 50, siis ilmuvad areenile inimesed, kes lubavad rahvale maa ja taeva kokku. 2002. aastal igatses Leedus kõva käe järele 56 protsenti elanikest ning Rolandas Paksas lubas rahvale korraga madalaid makse ja kõrgeid palku ning muid üksteist välistavaid asju – ja ta valiti presidendiks.
Raul Rebane: „Mul on tunne, et oleme praegu teel samas suunas. Esile on kerkinud arvestatav hulk inimesi, kes lubavad võimatut ja hullumeelset, millel ei ole mingit seost inimlike väärtustega, kes õhutavad järjekindlalt moraalset paanikat. Tagajärg on, et 65 protsenti Eesti inimestest kardab pagulasi rohkem kui Venemaad, kuigi pagulased ei saa mitte kuidagi ohustada Eesti põhiseaduslikku korda, kuid Venemaa saab. Tahaks lähimal ajal näha kõva käe ootuse uuringut.”
Ringo Ringvee möönis, et ratsionalism, millega Euroopat on alati seostatud, kipub taanduma. Kui seni on väiteid numbritega kinnitatud, siis nüüd oleme olukorras, kus justkui igaühel on õigus. Sellises segases olukorras võikski toetuspunktiks olla väärtused ja voorused. Usk, lootus, armastus, õiglus, meelekindlus, mõõdukus, mõistlikkus – nende järgi võiks oma elu seada. Arukas elamine tooks meid ehk reaalsusse tagasi, hakkaksime mõtlema, kas rändekriis on tõesti Eestile eksistentsiaalne oht. „See on omamoodi nali, et me räägime nii tohutu palju massiimmigratsiooni ohtudest ja lõpuks saabus Eestisse seitse pagulast. Selles mõttes elame tõesti virtuaalmaailmas.”
Raul Rebane lisas, et homoseksuaalseid inimesi on 1,5 protsenti elanikkonnast, kuid neist on saanud meie meedias rahvuslik superteema. Rahvuslik superteema on ka seitsme sõjapõgeniku saabumine Eestisse. „Kas tegelikkus ongi juba asendatud ajalehega?” küsis Rebane, lisades, et ta ei süüdista meediat üleüldiselt, vaid neid, kes on ühe või teise artikli kirjutanud või saate teinud.
Mis on Euroopa hing?
Ringo Ringvee toonitas, et üldiselt me aimame, mis on kristlikud väärtused ja voorused, kuid piisava selgusega on need defineerimata. Google’ist nende tutvustust ei leia. Ilmselt pole euroopalikud väärtused ohus olnud, arvas Ringvee. Aga nüüd ootavad inimesed selgitust selle kohta, mis on Euroopa hing, mis on euroopalikud väärtused. Ringvee viitas Suurbritannia peaministrile David Cameronile, kes ütles oma ülestõusmispühade kõnes, et euroopalikud väärtused on vastutus, tõsine töötegemine, heategevus, kaastunne, uhkus üldise hüve nimel pingutamise ja ühiskondlike kohustuste täitmise üle. Kuid neid väärtusi hinnatakse ju ka väljaspool Euroopat.
Raul Rebane küsis, kes üldse on kristlane. Tal on tuttav, kes läks esimest korda kirikusse alles oma ema matusele. Samal ajal on ta kogu elu jooksul täitnud absoluutse järjekindlusega kõiki kümmet käsku. „Mul on tunne, et kristlase hingega inimesi on meil palju rohkem, kui statistika näitab,” ütles Rebane.
Ringo Ringvee osaliselt nõustus temaga, et kristlus on meie kõigi ajalooline taustsüsteem, kuna Euroopa väärtused on kasvanud välja kristliku Euroopa omadest. Kuid Ringvee toonitas, et religioossed väärtused on siiski üleinimlikud, mida püütakse tõeks elada. Religioon annab inimesele üleajaloolise vaate.
Raul Rebane lisas, et pikemat perspektiivi võib pakkuda ka kunst. Näiteks Lõuna-Aafrikas oli suur probleem koduvägivald. Sellest tehti ka filme. Ühes neist tahtsid naabrid naisele appi minna, kui mees teda peksis, kuid ei julgenud, sest mees oli väga tugev. Nad otsustasid selle mehe akende all kööginõusid kokku taguda, kuni mees järele jättis. See võte levis kulutulena üle Lõuna-Aafrika. Järgmistel aastatel kostis seal igalt poolt kööginõude kolinat ja see vähendas perevägivalda oluliselt.
„Mida on meil sellistele inimlikele näidetele vastu panna?” küsis Rebane, „miks me lubame selle asemel harimatutel inimestel, kes ei tunne teiste rahvaste elu ega kultuuri, luua halastamatult ja julmalt neist hirmutava mütoloogilise kuvandi? Miks lepime sellega, kui riigikogu liige soovitab eetris sõjapõgenike paate tulistada ja miks osa inimesi isegi aplodeerib selle peale. Miks me lubame rääkida selliseid ilgusi inimlikkuse vastu?”
Miks oleme jooksnud igaüks oma nurka?
Ringo Ringvee oletas, et probleem võib olla ka selles, et meilt oodatakse kiireid seisukohavõtte. Me ei räägi omavahel, vaid tviidime ruttu ära ning alles pärast mõtleme, mida õieti küsiti. Kommunikatsioon on muutunud väga kiireks, me jookseksime justkui üha kiiremini allamäge, jõudmata endale aru anda, et nii võib kukkuda. Mõistlikkus võiks olla üks keskseid väärtusi, kui räägime väärtustest ja voorustest, toonitas Ringvee, kuid lisas, et ta ei tea, mis võtmega selle juurde pääseb.
David Vseviov märkis, et me üksnes ei kiirusta, vaid teeme seda igaüks eri suunas. Me oleme täna rahvana väga killustunud. Nõukogude ajal oli asju, mida luges, kuulas ja vaatas kogu rahvas – näiteks Loomingu Raamatukogu värske number, „Maasikavälu” Soome televisioonist jne. Me olime rahvana üks tervik. Ka meie opositsioonilised loomeinimesed olid tollal üks tervik, kellega võim pidi mingil määral siiski arvestama. Tänapäeva killustatud ühiskonnas pole sellist ühtset vaimu.
Raul Rebane lisas, et me jookseme igaüks oma nurka laiali. Paarkümmend aastat tagasi vaatas Maire Aunaste saateid 500 000 inimest. Kui praegu vaatab üht ja sama saadet 100 000 inimest, siis on see erakordne sündmus. Täna valime puldist ainult seda, mis meile meeldib, elame igaüks ainult nende saadete maailmas, uskudes, et see ongi elu. Nii tekivad suletud infokogukonnad, mille vaheseinte murdmine nõuab erakordseid sündmusi, erakordset hirmu või erakordset ajakirjanikku. Andekast ajakirjanikust enam ei piisa, on vaja geniaalset – tema ehk suudaks veel kogu rahvast kõnetada.
Ringo Ringvee ütles, et sama küsimus tuleb esitada usuorganisatsioonidele: „Kas meie usuorganisatsioonidel on jõudu ja motivatsiooni öelda midagi sellist, mis inimesi igapäevasest askeldamisest välja tooks ja annaks suurema pildi, mille najal vooruslikult elada? Kas see on võimalik – ma ei tea.”
Mida kool saaks ära teha?
Raul Rebane arvas, et võib-olla peaksid meie lapsed juba varakult Facebookis ja mujal meedias osalemist õppima. Tema sõnul alustatakse Taanis eelolevast sügisest koolilastele riigi toetatud programmi, kus õpetatakse Facebooki ja meediakäitumist.
Saalist küsiti, kuidas vähendada õpetajate vihakõnet kristlastest laste suhtes? Küsija märkis, et tema lapsed on pidanud seda kaua kogema.
David Vseviov soovitas lapsevanemal nende õpetajatega rääkida. Ta hoiatas, et kes peab täna vihakõnet ühtede vastu, võib homme teha seda kelle tahes vastu.
Raul Rebane ei uskunud, et vihakõnet pidav õpetaja on trend. Tema on näinud just suurt sallivust, ja seda ka moslemite suhtes. Näiteks tänavusel emakeelepäeval lugesid ühes koolis kõik lapsed, kelle kodukeel polnud eesti keel, luuletusi oma emakeeles: poola, taani, türgi keeles jne. Eri kultuurid ongi see, mida tuleb koolis tundma õppida.
Saalist küsiti, kui neutraalne peaks õpetaja koolis olema.
Ringo Ringvee vastas, et neutraalset inimest pole olemas. Aga on vaja teada, mis maailmavaadet keegi esindab, siis on palju vähem probleeme.
Saalist küsiti, mida saaks kristlik maailmavaade anda meie rahvale, et teha teda tugevamaks.
Raul Rebane pidas oluliseks ürituste, rituaalide, tseremooniate korraldamist, sest nende kaudu levib info kõige paremini. Need kogunemised võivadki inimestele tugipunkti pakkuda.
David Vseviov lisas, et kristliku maailmavaate tunnus on sallivus ja seega peaks kristlus võimaldama teiste religioonidega rahulikult suhelda. „No oleme tõsiselt usklikud, aga ärme siis teisi sõima,” ütles Vseviov.
Ringo Ringvee pakkus, et eeskuju on see, mis muudab maailma.
Vaata ka VIDEOT
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas kasvab vooruslik inimene?
Heiki Haljasorg
HEIKI HALJASORG, Tartu katoliku hariduskeskuse direktor ja Tallinna toomkooli õpetaja
Aristoteles on öelnud, et voorused kujunevad välja siis, kui me neid päevast päeva harjutame. Aga üks ladina sentents ütleb, et haridus jätab jälje käitumisele: abeunt studia in mores. Seega saab voorusi õpetada. Kui õpime selgeks ladinakeelse lause „Vaprale ja ustavale pole miski võimatu” (forti et fideli nil difficile), siis see ei ole nii, et õppisime lihtsalt selle lause ära. See lause tuleb meile raskes olukorras meelde, julgustab meid. Cicero on öelnud, et aus elu on õnnelik elu (honesta vita beata est). Sellinegi mõttetera võib anda mõnele inimesele kriitilises olukorras meelekindlust.
Toomkoolis õpetasin oma õpilastele igal nädalal ühe ladinakeelse mõttetera selgeks. Kordasime seda nädala jooksul iga päev, kuni see ka kõige nõrgemal õpilasel selge oli. Jõuluvanale suutis mõni ette kanda paarkümmend ladinakeelset sententsi, milles oli igaühes sügav mõte. Need olid algklassilapsed, aga ladina keel polnud neile probleem. Üks poiss ütles isegi, et ladina keel on kergem kui kirjatehnika – seal peab kogu aeg ümber tegema.
Londoni linnapea Boris Johnson on öelnud, et kes on õppinud ladina ja vanakreeka keelt, see ei tee pahandust. Aga miks peaksid vanad keeled olema kättesaadavad ainult eliidile? Kõik lapsed, kes tahavad, peaksid saama neid õppida. See oleks väärtuskasvatuse oluline osa.
Toomas Jürgenstein
TOOMAS JÜRGENSTEIN, Hugo Treffneri gümnaasiumi filosoofia ja usundiõpetuse õpetaja
Õpilasi kujundatakse väärtushoiakute kaudu kogu aeg. Näiteks koolivormi nõue kujundab õpilaste arusaamu. Kui tunnis räägib põhiliselt õpetaja ja õpilastel on vähe sõnaõigust, õpetab seegi lastele midagi. Kui aga tahame õpilasi teadlikult mõjutada, siis on vaja head õpilase-õpetaja suhet. Mina olen püüdnud head suhet hoida järgmisi põhimõtteid järgides.
- Püüa olla seal, kus on su õpilased. Ehk ole ka Facebookis, sest seal saad õpilastega alati kontakti. Ole võimalikult palju õpilaste koosviibimistel, eriti kui on karta, et võidakse tarvitada alkoholi.
- Hoia õpilasi, ole valmis haiget saama. Kui õpilasel on murdeiga ja eitamisperiood, ütleb ta teinekord mõtlematult teravusi. Sellest tuleb üle olla, tekkinud probleem rahumeelselt lahendada ja edasi minna.
- Ära kiirusta, aega on. Ülikoolis õpetatakse, et õpetaja peab õpilasi mõjutama ja suunama, aga tihti on parem oodata, kuni õpilane ise ümber mõtleb.
- Huumor aitab peaaegu alati. Õpilane tahab natuke naerda ka.
- Püüa näidata probleeme uue vaatenurga alt. Näiteks pagulasteemale annab uue ja silmi avava vaatenurga Woldemar Friedrich Kentmanni „Koolilaste Geograafia raamat” (1888). Aafrika kohta on seal kirjutatud: „Aahwrikas on pagana pimedus (rop elu, wägivaldsed teud, inimeste ohvrid, tapmised). Rahval pole mingisugust waimu harimist, tundmist ega osawust näha.” Ameerika: „Nad on paganad, ei taha õppust võtta, vihkavad Eurooplasi.” Austraalia: „Nad on waimu poolest hirmus toored, inimeste sööjad, umbpimedad paganad.”
- Seisukohavõtt on parem kui kritikaanlus. Eesmärk peaks alati olema paremini põhjendatud seisukoht. Ärapanejalikku kriitikat on ühiskonnas niigi palju ning seda tuleks vältida.
Joosep Tammo
JOOSEP TAMMO, Sütevaka humanitaargümnaasiumi filosoofia ajaloo õpetaja, Pärnu Immanueli koguduse pastor
Kui tahame et õpilased väärtustaksid sellist voorust nagu ausus, siis tuleb nendele ausalt vastata. Minu õpilased on seoses rändekriisiga küsinud, miks Euroopast läheb inimesi ISIS-e eest võitlema; kes on muhameedlased, kuidas mina nendesse suhtun jms. Mina ütlen, nagu mõtlen, et sõda on sõda, seda te ju telepildis näete. Ütlen, et minu ja ka Eesti kirikute nõukogu seisukoht on, et kui inimene on väravas ja vajab abi, siis pole tähtis, kas ta on mustlane, venelane, araablane või keegi teine – meie kohus on see leib talle anda ja teda aidata. Üldiselt noored ei usu, et me rahvuslikult suletud ühiskonnaga kuhugi jõuaks. Nad on valmis sõjapõgenikke vastu võtma, neid aitama. Ainult mõni tugev spordipoiss on õigustanud Eesti suletust.
Üks asi, mida peame õpilastele selgitama, on üllataval kombel see, et Euroopa väärtused on ühtlasi Eesti väärtused. Andsin ühes tunnis oma õpilastele ülesandeks nimetada viis Euroopa ja viis Eesti väärtust. Idealistlikus võtmes, materialistlikus võtmes. Viis rühma töötas. Tunni lõpuks oli kõigil olemas ilus rida Euroopa väärtusi, nagu sallivus, südametunnistuse vabadus, demokraatia, õigusriik jne. Aga Eesti kohta ei märgitud peale soo ja raba mitte midagi.
Eesti väärtused: soo ja raba!
Kas ülima viisakusega liialdamisel Euroopa väärtuste suhtes on kujunenud välja Eesti väärtuste mahasalgamine? See uudis tundub olevat tõesti UUEKS UUDISEKS. Isegi nõuka ajal oli koolis väärtustepõhine õpetus, kuigi see tolle ja KOMMUNISMIEHITAJA MORAALIKOODEKS oli justkui mahakirjutus kristlike väärtuste ja 10 käsu pealt. Ainult kastmeks oli roosa-puna sõnaseade, mis tuli siis hoopis maha vaikida. Ja nii see käis ja läks.Ka toolitarkus võib saada ja jäädagi lihtsalt targutuseks, kui seda ei korrata, harjutata, mõtestata, kogeta. Ja õpetaja ei saa klassi ees jääda lihtsalt hääleks, kes on igas suhtes neutraalne ehk ükskõikne. Kas Euroopa väärtuste käsitlusega on tõsiselt liialdatud?
Ei tasu muretseda ka saabunud sisserändajate vähesuse üle: nad on teel, nii nagu see on rännetega ikka, algul saabuvad vaid salgad. Meie maal on naised ja mehed pereelus ja ka ühiskonnas kujunenud võrdõiguslikeks liivi-latgali õigusega 1214. aastast. Jätku sellele!
Rahvaste rännet on ennegi ajaloos olnud.Küsimus ei ole meie avatuses või suletuses.. Pigem selles, kas me rahvana selle rändelaviini alla ei mattu.Meid ajaloo näitelavalt minema ei pühita? Mida me teame rahvastest, kes jäid jalgu rahvaste rändele aastatel 400-800 pkr?