Kui loodus enam ei kutsu

Veeriku kooli kolmas klass jälgib rööviku arenemist liblikaks. Kordamööda mõõdetakse klaastopsis elutsevat tegelast ja täidetakse kontroll-lehte. „Püüame tuua loodust klassi. Laps ei märka, kui teda ei suunata, vanematel pole aega endalgi näha. Lapsi huvitab, nad on õhinas,” ütleb õpetaja Saima Alliksaar. Foto: Sirje Pärismaa

Kuidas õpetada algklassides loodusõpetust ajal, mil üha vähematel lastel on kodust kaasas harjumus looduses käia ja ainuüksi herilase nägemine ajab nutma? Õpetajad püüavad nutipõlvkonda klassiruumist välja viia ja sõna otseses mõttes nina- ja kättpidi eluslooduse keskele pista.

Tartu Veeriku kooli 2.d klassi lastel tuli eelmisel nädalal loodusõpetuse tundi kaasa võtta mõõdulint. Enne mõõtmistööde alustamist tegi õpetaja Laura Kuusik ekskursi vanadesse pikkusühikutesse. Igaüks sai selgeks, kust on tulnud küünra, jala ja vaksa nimetused, ning neid ka mõõtmisel kasutada. Siis läks käiku mõõdulint ja peagi oli enda ja kaaslaste pikkus teada. Andmed kanti töölehele, mis on õpimapi osa. Tunni lõpuks sai tahvli ees paika klassi pikkuserida ja igaüks võis võrrelda oma aastast kasvu.

„Loodusõpetust õpib kõige paremini vahetult kogedes. Oleme kokku pannud vooluringe, teinud elektrit sidrunist ja palju muud. Tähtis on panna lapsed tunnis tegutsema,” räägib Kuusik. „Loodusõpetust on keerukas õpetada, õpetaja peab otsima palju lisamaterjali ja mõtlema välja tegevusi. Kuid mulle vaba valik just meeldib. Vaid tööraamatu põhjal õpetada oleks igav ja lapsed omandaksid palju vähem.”

Kui ilm vähegi lubab, viib Laura Kuusik õpilased õue. Kooli kõrval on park. Mõni laps on loodusest ikka väga kaugel – hakkab nutma ja jookseb ära, kui näeb herilast. On ka neid, kes kardavad end õues ära määrida ja taimi puudutada.

„See on kummaline võõrandumine – kui lapsed näevad nutiseadmest loodust, on nad rõõmsad, õues aga kardavad. Peame suunama ja olema toeks, et laps julgeks katsuda ja uurida,” sõnab Kuusik.

Näita, räägi, korda

RMK ja KIK-i projektide toel käiakse ka õppekäikudel, Tartu linnavalitsus toetab loodusmaja õpiprogramme.

Veeriku kool on „Digipöörde” võitja ja mõistagi on loodusteemasid õppides ka tahvelarvutid kasutusel. Nende abil arendatakse info kogumise oskust ja saab tuge õues nähtule või õpikust loetule.

„Sel aastal näen oma esimeses klassis, et paljud ei tunne loodust. On vaja palju näidata, rääkida, korrata, et jääks meelde, kes on kes,” lausub Tartu Descartes’i kooli õpetaja ja Eesti klassiõpetajate liidu juhatuse esimees Küllike Kütimets. „Piltide peal tunnevad lapsed taimed ära, aga metsas enam mitte. Elusa looduse ja pildi vahel seoste loomine nõuab suurt pingutust.”

Õnneks pakutakse klassiruumis toimuva toetuseks üha enam aktiivõppe programme. Näiteks Tartu linna haridusosakond on juba mitu aastat koostöös loodusmajaga kutsunud koole osalema loodusainete ja täppisteaduste programmides. Eelmistel aastatel pakkusid maakondade loodusmajad tasuta loodusõppeprogramme. Kuid nüüd muutis KIK keskkonnateadlikkuse programmi taotlemise korda ja kui kool soovib, siis on võimalus teha taotlus. Sellega lisandub koolile uus ülesanne, ütleb Kütimets.
Loodusõpetuse ainekava on õpetajate hinnangul liiga üldsõnaline. Kui õpetaja otsustab, et ei kasuta õppekirjandust, jääb ta hätta.

„Õppekirjanduse koostajad näevad teemasid igaüks omal moel ja olemasoleva õppekirjanduse raskusaste on väga erinev, eeldab oskajat lugejat. Ei ole arvestatud loetavusindeksit,” sõnab Kütimets. Kahjuks ei oska kõik lapsed lugeda ega saa tekstist aru. Kohati on õppematerjalid ka väga teaduslikud, teemad ei ole lastepärased. Üldistada muidugi ei saa, oleneb kirjastusest.

Ka tööjuhendid kipuvad olema keerulised, lapsed ei mõista neid iseseisvalt, õpetaja peab kõike seletama. Esimese kooliastme loodusõpetuse üle­minek teisele kooliastmele on väga raske. Teksti on palju ja sõnastus teaduslik. Lapsed ei oska sealt olulist leida.

Tallinna ühisgümnaasiumi õpetaja-metoodiku Liivia Kivit arvates võiks laste kasina loodusehuvi põhjusi otsida nende vanemate kooliajast, mil loodusteadmisi omandati õpikuteksti lugedes ning töövihikut täites. Õpetajad olid innukad ja tahtsid, et kogu õpiku materjal oleks lapsel peas. Nii oligi loodusõpetus üks raskemaid aineid ega äratanud huvi looduse vastu. Needsamad õpilased ei oska nüüd vanematena suunata lapsi märkama looduses toimuvat. Vanavanemad käivad tööl ja neilgi pole aega õpetada lapselapsi puid, põõsaid ja linde tundma. Paljudel pole enam maakodu, kuhu suvevaheajaks minna.

„Sellepärast peab õpetaja kavandama tegevust, mis võimaldab õpitavaga seotut ise kogeda ja tajuda meelte abil nii klassiruumis kui ka igapäevaelus,” sõnab Kivit. „Elusloodust peaks üldjuhul õppima tundma looduses. Uurivaid ülesandeid saab täita kõige paremini õppekäikudel, välitundides või kodutööna. Tunnid peaks toimuma ka muuseumides ja looduskeskustes. Klassis saab korraldada katseid. Õpetaja ülesanne on suunata õpilasi märkama ja uurima looduses toimuvat, põhjusi ja tagajärgi ning mõju inimesele.”

Kuid ega katsete tegemine ole võluvits, mille abil kogetu meelde jääks. Üks kolleeg rääkis Kivitile, et 5. ja 6. klassis pole lastel ka katsete ja uurimuste abil omandatud teemadest enam suurt midagi meeles. Õpetajaid häirib, et materjali kinnistamiseks ei jää aega, ikka tund ja uus teema. Ka on osa õpikuid lastele rasked ja igavad, pigem heaks lugemisvaraks täiskasvanuile. Nii tuleb õpetajail otsida internetist ülesandeid, esitlusi või koostada neid ise.

Et kaoks müürid

Et mitte jääda pelgalt kritiseerijaks, lööb Kivit ise õppekirjanduse loomises kaasa – ta on Mauruse 2. klassi õppekomplekti loodusõpetuse tööraamatu autor. Kivit loodab, et tööraamatu mõiste­kaardid, ülesanded ja praktilised tööd nii klassis kui ka looduses aitavad tutvuda taimede ja loomadega ning nende peamiste eluavaldustega.

„See peaks õpetama mõistma organismide ja elukeskkonna seoseid, märkama elurikkust ning panema aru saama, et loodus on üks tervik,” märgib Kivit. Vaatlusandmete põhjal toimuvad arutelud peaksid suunama mõistma põhjuste ning tagajärgede seoseid ning loodusesse hoolivalt suhtuma. Seega peaksid nad kordama esimese klassi põhimõisteid ja omandama teise klassi omi.

Kui mitmete ainete puhul on õpetajail raskusi lõimingukohtade leidmisega, siis loodusõpetus pakub selleks ohtralt võimalusi. Küllike Kütimetsa sõnul on esimeses kooliastmes lihtne siduda looduse õppimist teiste ainetega, sest tavaliselt õpetab klassiõpetaja kõiki tunde. Osa õpetajaid kasutab üldõpetuse tööviisi. Kui õpetajad planeerivad loodusõpetuse teemasid, siis lõimitakse seda teiste ainetega (eesti keel, matemaatika, inimeseõpetus, kunst, tööõpetus).

Reaalne lõiming ongi Lotte õppekomplekti eripära. See avaldub aabitsa, lugemiku, matemaatika ja loodusõpetuse sõnavara ja pildimaterjali kaudu. „Näiteks aabitsa loodusega seotud märksõnad ja teemad on kasutusel ka loodusõpetuses ning matemaatikas on palju aabitsast ja loodusõpetusest,” lausub 19 aastat loodusainete õpetajana töötanud Maarika Männil, kes on Lotte komplekti loodusõpetuse tööraamatu autor. Nii ei teki lapsele „müüre” õppeainete vahele, vaid arusaam: elame ühes maailmas, mida eri õppeainete kaudu tundma õpime. Pidev sõnavara kordamine võimaldab teadmisi kinnistada ja nii kujunebki püsimälu, mida teemat vaid korra puudutades ei teki.

Aluseks aastaring

Männil on Lotte loodusõpetuse tööraamatu aluseks võtnud looduse rütmi aastaaegadega, mille muutusi saavad 1. klassi jütsid ise jälgida, märgata ja kogeda. See on oma lähiümbruse tundma ja tunnetama õppimine. „Püütakse teadvustada, et meeleelundid on isiklikud „tööriistad”, millega saab uut avastada ja omandada. Neid „tööriistu” on vaja kasutama õppida,” rõhutab Männil. „Selleks ongi põhirõhk kogemusõppel, mille käigus kasutatakse reaalseid loodusobjekte. Tähtis osa on mängimisel ja õuesõppel. Tegevuse kaudu tekib lapsel elamus, mille abil saab ta õpetaja abiga uusi teadmisi mõtestada. Aga laps on uue teadmise kogedes siiski ise loonud ja see jääb talle seetõttu meelde.”

Sama tähtis kui kogemine on suulise eneseväljenduse arendamine. Lisaks kuulatakse teiste arvamusi ja õpitakse aru saama, et inimesed ei tunneta kõike ühtemoodi. Selline elamuslik õppimine nõuab aega, mispärast polegi materjal mahukas. Iga õppeveerandi lõpus on üks tund kordamiseks, et anda võimalus püsimälu tekkimisele.

Männili sõnul on tähtis, et meele­elundeid mitmekülgselt kasutades saavad lähiümbruse loodusobjektid lapse teadmistes kindla tähenduse. Laps peab oskama eristada – kas looduslik või tehislik, elus või eluta. Ja meelde jäävad peamised muutused ehk nähtused, mis toimuvad suvel, sügisel, talvel ja kevadel. See on esimese klassi põhivara loodusõpetuses. Siis ei kuule põhikooli vanema astme õpilaselt loodetavasti enam küsimust: kas puu on siis ka taim ja elusolend?
„Oleks tore, kui lapsed käiksid just perega rohkem looduses,” lausub Männil. Ei peagi minema kaugele, et loodusega kokku saada, astu kodu uksest välja – seal on kõik ökosüsteemi osad olemas. Paljud saavad oma esimese kogemuse alles klassiga õppekäikudel ja ekskursioonidel.

„Mis seal salata, loodust väga hästi tundvaid noori on järjest vähem,” kahetseb Männil. „Eelkõige puudub huvi. Aga huvi ei saagi tunda asjade vastu, mida ei tea. Näen vajadust anda palju võimalusi loodusega reaalselt kokku puutuda, mitte õppida seda ainult õpikupildi vahendusel.”

Männili sõnul on huvipuuduse taga vahel arusaam, et loodus polegi vajalik ega tähtis. Kõik eluks vajaliku saame ju kaubamajast.

„Meil pole vaja väärtustada vett ega õhku, mida iga päev eluspüsimiseks tarbime, sest seda on piisavalt ja tasuta. Kui aga igapäevasel hapnikukogusel oleks ka hinnasilt küljes? Kas see paneks meid rohkem mõtlema ja väärtustama loodust kui elu võimalikkuse alust?” küsib Männil.

Lapsed ei tea isegi seda, mis on koolitee ääres

Kuidas hindate läbi aastate algklassidest tulevate õpilaste loodusteadmiste baastaset?

Eesti bioloogiaõpetajate ühingu esimees, Kääpa põhikooli õpetaja Aiki Jõgeva: Tundub, et loodust tuntakse varasemast kehvemini, sest laste huvid on muutunud. Juba 1. klassi lapsed istuvad pärast tunde telefonis ja see tendents järjest süveneb. Õppekava ütleb, et õpilane õpib märkama ning eesmärgistatult vaatlema elus- ja eluta looduse objekte ning nähtusi, andmeid koguma ja analüüsima ning nende põhjal järeldusi tegema. See nõuab aga süvenemisvõimet, mida on kahjuks järjest vähem.

Palju sõltub kodust ja õpetajast. On näha, et lapsed, kelle kodus tegeldakse looduse teemadega rohkem, ka teavad enam.

Esimeses kooliastmes on ainult kolm loodusõpetuse tundi, põhirõhk on emakeelel ja matemaatikal. Neljandas klassis näiteks peab õppima üsna palju inimese elundkondade kohta, aga kolmandas kooliastmes selgub, et seedeelundkond on küllaltki võõras teema. Kas toit läheb läbi kopsude? Ka on probleem toiduahelate ja -võrgustike koostamisel. Kes keda sööb? Kas toonekurg sööb seemneid või putukaid?

Õpetajad ikka viivad algklassilapsi õppekäikudele, aga see ei köida enam lapsi kuigi palju.

Kui suur roll on looduse õppimisel mobiilirakendustel?

Rakendusi on küll juurde tulnud, aga neid peab ikkagi viitsima kasutada. Kuna need ei sarnane arvutimängudega, pole nad lastele nii köitvad.

Mida õpetajad neist muutustest arvavad?

Õpetajad ikka omavahel arutavad, kui kokku tulevad, ja igal pool tundub olevat üsna ühtemoodi. Ühelt kolleegilt sain näiteks sellise nukra vastuse: „Laste loodusetundmine läheb aina kehvemaks. Ei osata enam kuulata, vaadata. Kui varem teadsid lapsed autoga sõites, mis on õues akna taga, siis enam mitte. Ümbrust ei jälgita, kui see just sulle peale ei astu. Ei teata isegi seda, mis on koolitee ääres, sest kooli tullakse autoga.

Loodusetundmise äppe on päris palju, aga pilt peab seal olema kiire ning parem, kui see liigub ja piiksub (äppides nii ei ole). Detailidesse ei süüvita. Vaadatakse pildi pealt, mis seenega umbes tegemist on, näiteks on käes tavavahelik, aga määraja järgi otsustatakse, et kuuseriisikas!

Looduses käimise harjumust enamikul pole. Meil on õnneks koolis noorkotkad ja kodutütred, nende suhtumine on teine. Aga ülejäänud enamasti kardavad või ei viitsi. Ja kui päeval veel saab lapsed kodust välja, siis selline asi nagu telkimine või õhtul lõkke ääres istumine on välistatud. Lapsed ei ole nõus kodust väljas magama. Ja veel „ohtlikus looduses”, kus hirmsad putukad ründavad.”

Kokkuvõtteks ütleksin: õpetajad võivad muidugi tuua palju naljakaid näiteid ja vahel kurta ka laste vähese loodusetundmise üle, aga me ei saa midagi parata, et ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Saame ikka optimistlikult püüda lapsi looduse juurde meelitada.

Sirje Pärismaa