Kui vähegi võimalik, kaasakem erivajadusega lapsi
Northamptoni ülikooli haridusuuringute keskuse lektor dr Jane Murray. Foto: Tartu haridusosakond
Ehkki Suurbritannias on erivajadustega laste kaasamist tavakooli toetatud üle 30 aasta, pole rahastamine olnud piisav ja õpetajaile on kogunenud seetõttu lisakohustusi, rääkis Northamptoni ülikooli lektor Jane Murray projekti TULUKE lõpukonverentsil. Siiski peaks HEV-lastele andma võimaluse olla koos teistega.
Tartus Dorpati konverentsikeskuses toimus 21. aprillil rahvusvaheline konverents, millega pandi punkt kaks aastat väldanud projektile „Tõenduspõhine uus lähenemine – uus koolikultuur Eestis (TULUKE)”. Tartu linnavalitsuse haridusosakonna algatatud projekti rahastati Euroopa majanduspiirkonna toetuste programmi „Riskilapsed ja -noored” taotlusvoorust „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis”.
Konverentsi „Kõik on kaasas” peaesineja oli Northamptoni ülikooli haridusuuringute keskuse lektor dr Jane Murray, kes enne teadusradadele siirdumist on olnud kooliõpetaja ja töötanud ka erivajadustega lastega.
Jane Murray palus meie õpetajail esmalt isekeskis arutleda, mida nad mõistavad kaasamise all ja millised on olnud selle tõkked, samuti kirjutada paberile oma praktika parima kaasamise näide.
„Kaasamine väärtustab mitmekesisust ja on kodanikuõiguse küsimus, see on seotud haridustõkete kaotamisega,” rääkis Murray. Inimesed kogevad kuuluvustunnet ja neid väärtustatakse sellisena, nagu nad on. Tõeline kaasamine peab olema meie südames ja tegudes. Samas ei tohi näha kaasamist eraldiseisva asjana, peame seda ideed ise kehastama, et õpilased õpiksid meilt.
Murray ei varjanud ka ebaõnnestumisi. Ehkki Inglismaal on praktiseeritud kaasava hariduse ideed juba 1978. aastast, on viimase kümmekonna aastaga tekkinud kaasamise suhtes negatiivseid arvamusi. Statistikast nähtub, et HEV-lapsi on kuus korda suurema tõenäosusega koolist välja jäetud ja koolid jätavad neid välja ebaseaduslikult. Kaasõpilased ei mõista alati HEV-õpilasi. Ka pole koolidel piisavalt raha, et tagada erivajadustega laste ligipääs.
Ettekande järel andis Jane Murray Õpetajate Lehele lühiintervjuu.
Nentisite täna, et kaasava hariduse oodatud edulugu pole Inglismaal sündinud. Mis on selle peamised põhjused?
Mainisin täna oma ettekandes üht väikest erivajadusega last, keda õpetasin. Tugitöö, mida pidin temaga tegema, oli võrdne tööga, mida pidin tegema 20 ülejäänud lapsega klassis. Teised õpetajad on leidnud sedasama. Ka uuringud näitasid, et HEV-lastega tehtava töö proportsioon on oluliselt suurem, seepärast nimetaski Mary Warnock 2005. aastal kaasamise ideed katastroofiliseks. (Muide, just Warnocki raport avas 1978. aastal Ühendkuningriigis kaasamise ajajärgu – S. P.)
Mina päris nii ei arva. See on väga raske töö ja suur väljakutse, aga kuuluvustunde tekitamine lapses on väga oluline. Küsimus taandub sellele, et pole piisavalt personali, et asjaga tegelda.
Kuivõrd oli teil riik valmis kaasamiseks? Meil pole praegu veel selleks piisavalt raha, abiõpetajaid jm.
Pärast Warnocki raportit 1978. aastal hakati probleemiga tegelema ja 1980. aastal tuli välja uus haridusseadus, kuhu pandi kaasamise nõue. Kuna riik selle nõude seaduse tasandil kehtestas, pidi riik ka rahastama. Aga peab nentima, et rahastus pole olnud piisav ja õpetajad ise pidid puudujäägi tasa tegema. See tähendas nende jaoks pikemat tööpäeva, planeerimist, rohkem lisakohtumisi.
Praktikakoodeksis pandi paika ka HEV-koordinaatori nõue, see on tugitöötaja, kes aitab õpetajaid koolides. Õppetööd ta läbi ei vii, on õpetajale toeks.
Viimastel aastatel on kehtestatud nõue, et koordinaator peab olema magistrikraadiga. See on koordinaatorite staatust kõvasti tõstnud ja nad tõesti pakuvad koolides olulist tuge, aga sellest siiski ei piisa, kui arvestada, et 450 lapse kohta vanuses 4–11 aastat on üks koordinaator, kes saab sellele tööle õpetamise kõrvalt pühendada vaid ühe pärastlõuna. See on keeruline töö. Kui arvestada, et igal viiendal lapsel on erivajadus, siis küllap mõistate, et selle inimese töö on päris pingeline.
Kuidas inglise lapsevanemad erivajadustega laste teistega koos õpetamisse suhtuvad? Meie koolijuhtidel-õpetajatel tuleb vahel teha selgitustööd, miks erivajadustega lapsed tavakooli ja -klassi tulevad.
Üldiselt inglise lapsevanemad on sel teemal valgustatud ja avatud. Küsimus tekib siis, kui tegemist on raskete käitumisprobleemidega lastega, kelle käitumine võib lapsevanemale olla hirmutav.
Kui märkame lapse erivajadust, peame lapsevanematega rääkima. Neil võib olla raske seda aktsepteerida, aga teha seda tuleb.
Teisalt on lapsevanemaid, kes ütlevad ise, et ta laps on erivajadusega, ta vajab toetust, aga meie pole õpetajaina lapse erivajadustes veendunud.
Erivajadustega lapse puhul, eriti kui laps peab kohati viibima teistest lastest eraldi, tähendab see ka väljajätmist sotsiaalsest kontekstist. Mõnikord peame lapsevanemat veenma, et tema lapsel oleks parem olla koos teistega ja et lapsel pole erivajadust, mis sunniks temaga eraldi tegelema.
Mõnikord on meie töö nagu müügitöö, peame lapsevanemaid ühes või teises suunas veenma.
Mul pole olnud oma karjääri jooksul ühtegi kogemust, kus lapsevanem ei tahaks, et tema laps õpiks koos erivajadusega lapsega. Paljudele lapsevanematele pigem meeldib, et klassis on erivajadusega laps – siis on klassis kaks täiskasvanut, kes lastega tegelevad. See on skeem, mida valitsus rahastab, kuigi peab ütlema, et alati pole see teine õpetaja just kõige paremini kvalifitseeritud. Ta teab, et peame teda omalt poolt veel koolitama, et ta sobiks selleks tööks.
Kus on kaasamise piir?
Peame lähenema lapsele kui indiviidile. Peaksime andma talle võimaluse olla kaasatud nii, et see oleks sobiv kõikide jaoks. On lapsi, kellele kaasamine ei sobi ja kes ei sobi tavaklassi. Siis peame rääkima lapsevanematega, avaldama oma professionaalset arvamust õpetajatena. Siiski arvan, et kui vähegi võimalik, peame püüdma kaasata ja mitte eraldama last normaalsest keskkonnast. Peame andma erivajadustega noorele võimaluse suhelda ja olla koos teistega. Oleme ju kõik inimesed.