Kuidas luua lastele koolides liikumisvõimalusi?

15. apr. 2016 Marko Uibu, Leene Korp TÜ ühiskonnateaduste instituut - 1 Kommentaar
Vanad mängud jälle au sees. Antsla gümnaasiumis õpetasid T.O.R.E. õpilased veebruaris noorematele kummikeksu. Märtsis toimunud keksuturniiril osales 26 õpilast esimesest neljanda klassini. Foto: Kristina Siska

Vanad mängud jälle au sees. Antsla gümnaasiumis õpetasid T.O.R.E. õpilased veebruaris noorematele kummikeksu. Märtsis toimunud keksuturniiril osales 26 õpilast esimesest neljanda klassini. Foto: Kristina Siska

 

Eelmisel aastal läbi viidud ­uuringute põhjal pani Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskond Eesti laste liikumisaktiivsusele hinde F ehk mitterahuldav. Koolilaste murettekitavalt vähest kehalist aktiivsust kajastati seejärel ohtralt meedias. Sel teemal on sõna võtnud mitmed arvamusliidrid, ja nagu sageli juhtub, püütakse probleemi lahendada üle asjaosaliste peade, küll tippsporti eeskujuks tuues, küll niigi tuubil täis koolinädalat pingestades. Samas on paljud koolid sellele probleemile iseseisvalt omaenda ruumide, koolipere ja töökorraldusega sobivaid lahendusi otsinud. Võib öelda, et Eesti koolis ollakse muutuseks valmis. Tartu ülikooli vedamisel on koostöös MTÜ-ga Hared, ­HTM-i, sotsiaalministeeriumi ning kümne Eesti kooliga loodud liikuma kutsuvate koolide võrgustik Vunk!, kus katsetame pilootkoolide õpilaste (ja ka õpetajate) liikumist toetavaid tegevusi ning kogume ideid ja kogemusi.

Kui suure osa laste puhul võib rääkida piisavast liikumisest? „Piisav” märgib siin seda, et laps on terve päeva jooksul vähemalt tund aega kehaliselt aktiivne nii, et hakkab kergelt hingeldama ja tema nahk läheb soojaks. Iseenesest ei näi see olevat eriti keerukas saavutada: lapsed ei püsi ju niikuinii paigal, asi neil siis päeva jooksul tunnike joosta, mängida, mürgeldada, võimelda või rattaga sõita. Paraku tuleb liikumismonitoridega tehtud uuringutest välja kõnekas ja tõsine asjaolu: koolipäevadel liigub Eesti 7–13-aastastest lastest piisavalt vaid 24%. Tähelepanu väärib ka sugude erinevus. Kui soovitusliku liikumisaktiivsuse tasemeni küündis 2–11-aastastest poistest 27%, siis sama vanade tüdrukute puhul oli protsent vaid 13. Toodud näited iseloomustavad seejuures ainult nooremaid lapsi – vanuse lisandudes kehaline aktiivsus langeb ja istumisaeg suureneb. Eestis väljatoodud näitajad, mis jäävad Põhjamaade tasemele tugevasti alla, on laste tervise ja arengu seisukohalt liiga madalad. Sellest ka sügisel tehtud liikumis­uuringute mitterahuldav hinne.

Vähese liikumise keerukad põhjused

Laste ja noorte liikumisaktiivsuse kujunemisel on oluline roll nii kodul, ühiskondlikel väärtushinnangutel kui kindlasti ka koolil. Näiteks leidsid Eesti 6. klassi õpilaste uuringus ligi pooled, et neil puudub võimalus vahetunnis aktiivselt liikuda. Liikumisaktiivsuse hoiab koolides madalana hulk tegureid. Esiteks ei sobi see kokku koolipäevade pikkuse ja suure õpikoormusega. Ka laste tunniplaan või klassikaline koolipäevastruktuur ei võimalda kuigivõrd liikumist: kui 45-minutiste tundide vahel on vaid kümme minutit kestvad pausid ja paar pikemat söögivahetundi, paneb see liikumisvõimalustele koolis ranged piirid.

Leidub koolimaju, kus lastel on lahedalt ruumi või kus jõuab vahetunnis mitme sissepääsu kaudu avarale ja hubasele õuealale jooksma ja mängima minna. Samas on ka koole, kus koridorid on kitsad, lapsi palju ning maja ümbritsevad tiheda liiklusega autoteed.

Väga suurtest erinevustest hoolimata on Eesti koolides üldiselt nii majade sees kui ka ümber liikumisvõimalusteks ruumi piisavalt. Ka koolitee on siin üks olulisi teemasid. Ideaalis võiksid kõik lapsed läbida vähemalt osa kooliteest jala, rattaga või muul moel aktiivselt. Paraku tuuakse nad sageli kooli autoga ning viiakse pärast tundide lõppu otse huviringidesse-trennidesse, nii et ise liikuda ei ole neil aega ega võimalust.

Omajagu takistusi on seotud suhtumise ja mõtlemisharjumustega. Aktiivne liikumine tundub laste tervisele ohtlik (treppidel kukkumine!) ning lärm ja tormamine ei näi õpikeskkonda sobivat. Laste liikumise takistuseks ei pruugigi olla mitte niivõrd kitsad ruumid või ajanappus, vaid haridusasutusega kaasas käiv nn akadeemiline õhkkond, mis eeldab, et kool on õppimise, mitte jooksmise ja hullamise koht.

Oluliseks teemaks on saanud n-ö mitteaktiivne aeg, mis pahatihti langeb kokku n-ö ekraaniajaga. Teisisõnu: aina enam veedetakse aega arvuti, telefoni või teleri ees. Koolipäevade puhul on tähelepanu all eelkõige nutitelefonide kasutamine. Vahetundide veetmine koolikoridori seina najale nõjatudes ja üksisilmi ekraanile vaadates pärsib tublisti nii laste liikumist kui ka suhtlemist. Nutitelefonide liigne kasutamine ei mõju hästi ka õppeedukusele, käitumisele ega tervisele. Kõigi nende asjaolude tulemusel ongi laste kehaline aktiivsus väga madal ning vajadus lahendusi leida suur.

Kas kehalise kasvatuse tund päästab?

Ehkki kehalise kasvatuse tunnis lapsed liiguvad, ei pruugi ainult kehalise tundide arvu või treenimisvõimaluste suurendamine olla efektiivne lahendus. Pahatihti iseloomustab treeninguid ja organiseeritud sporti võistluslikkus: lapsed ei treeni mitte heaolu, rõõmu ja tervise, vaid võitude nimel. See ei pruugi aga aidata kaasa liikumisharrastus­oskuste tekkimisele. Uuringutest on selgunud, et kehalise kasvatuse tund ei taga lastele alati piisavalt liikumisvõimalusi. Ühes kehalise kasvatuse tunnis on soovitusliku aktiivsuse tasemega aega keskmiselt vaid 13–15 minutit, ülejäänu võib kuluda tegevusjuhendite kuulamisele või oma hüppe-, viske-, jooksukorra ootamisele. Hea uudis on, et kehaline kasvatus on õppeainena juba muutuste teel ning üks oluline suund on toetada õpilaste liikumissoovi.

Mida saame teha?

Sageli ei nõua lahenduste leidmine keerukaid ja struktuurseid muutusi, vaid raamidest väljaspool mõtlemist. Liikumine ei tähenda tingimata organiseeritud sporti ega lihtsalt arutut ringijooksmist. Abi võib olla näiteks aktiivsetest liikumis- või õuevahetundidest, ainetundide sidumisest liikumisega või aktiivse transpordivõimaluse kasutamine. Näiteks saab ainetundides kasutada füüsiliselt aktiivseid õppemeetodeid, liikumis-sirutuspause ja muud sellist, mis seob aktiivsuse loomuliku õpitegevusega. Abiks võivad olla ka väikesed muutused: näiteks ei jaga õpetaja töölehti istuvatele õpilastele, vaid õpilased tulevad ise õpetaja juurde. Vahetevahel võiks toolidel istumise asemel istuda võimlemispallidel või rühmatööde arutelul näiteks püsti seista.

Vahetundide korraldamisel on ka Eestis, aga eelkõige just Soomes ja Skandinaavias koolidel väga häid kogemusi. Näiteks eri õppeastmetel eri aegadel toimuvad pikemad vahetunnid, mille sisustavad kas õpilased ise, huvijuht või õpetajad. Või ka direktor ise, kes vahetunnil õpilastega õues jalgpalli mängib; näiteks Vääna-Jõesuu koolis on see tavapärane. Vahetunni sisuks sobivad siin nii YouTube’ist leitavate tantsuvideote järgi tantsimine kui ka rahvatants, nii jooksumängud kui ka majasisene või -väline orienteerumine. Ka võib lisaks kehalisele kasvatusele paigutada koolipäevadesse eraldi liikumistunde.

Liikumisruumi juurde tekitamiseks saab iga kool leida just endale sobivad võimalused: näiteks võimlaukse avamine vahetundidel, koolihoovi kujundamine lastele sobivamaks ja liikumisharjumusi toetavamaks. Lapsi suunavad liikuma ka põrandatele joonistatud keksukastid või lauatenniselaudade ülespanemine. Sarnaselt liikumisharrastustes esinduslike ettevõtetega võib koolimajja rajada terviserajad, mis ei pruugi nõuda suuremat investeeringut kui rull maalriteipi, mõned paberilehed ja veidi vaeva raja väljanuputamisel. Loomulikult on eelnimetatul ka takistusi: vahetunnid on lühikesed ja nende sisustamine õpetajatele lisakoormus. On koole, kus tegevuse läbiviijatena rakendatakse edukalt vanemaid õpilasi, pakkudes sellega neile juhtimiskogemust ja kõigile kooliastmetele omavahelist suhtlemisvõimalust. Paljuski tundub küsimus olevat kogemuste ja ideede jagamises ning üksteise toetamises – ning sellega käesoleva aasta alguses loodud koolide võrgustik ka tegeleb.

Võrgustik Vunk!

Võrgustik, millele andsime nime Vunk!, koondab inimesi Tartu ülikooli liikumislaborist, ühiskonnateaduste instituudist, MTÜ-st Koolitus- ja Nõustamiskeskus Hared ning eri tüüpi koolidest peamiselt Lõuna-Eestist. Oleme pilootprojekti kaasanud võimalikult erineva näoga koolid, kes tegutsevad nii suuremates kui väiksemates hoonetes nii linnas kui ka maal. Nii saab iga kool pakkuda väärtuslikku kogemust oma tingimustest, vajadustest ja võimalustest lähtuvalt. See võimaldab saada üksteiselt ideid, teiste vigadest õppida ja üksteisele nõu anda. Võrgustiku koolid planeerivad sel aastal luua koolidesse terviseradasid või avada võimla vahetundides kasutamiseks. Võimalike ideede leidmisel ja ka lahenduste elluviimisel on oluline roll õpilastel, kes osalevad aktiivselt.

Liikumine uueks normaalsuseks

Võrgustiku tegevusse esialgu kaasatud koolid hakkavad katsetama mitmesuguseid võimalusi aine- ja vahetundides istumisaja vähendamiseks. Pikemaajaline eesmärk on muuta aktiivne liikumine nii tundides kui ka vahetundides normaalsuseks ning jõuda olukorrani, kus Eesti lapsed ja noored liiguksidki iga päev vähemalt 60 minutit. Perspektiivis võiksid liikumist toetavad tegevused laieneda kõikidesse Eesti koolidesse. Üks lähem eesmärk on koguda nii võrgustikus kui ka teistes Eesti ning välismaa koolides töötanud lahendused peagi loodavasse ideepanka, et õpetajatel, huvijuhtidel, õpilastel kõigist Eesti koolidest oleks võimalik sealt koolielu elavdamiseks ja laste liikumisvõimaluste arendamiseks häid mõtteid saada.


VÕRGUSTIKUS OSALEVAD KOOLID

Maakoolid

  • Anna Haava nimeline Pala kool
  • Nõo põhikool
  • Rõuge põhikool

Suuremate linnade koolid

  • Tallinna Kuristiku ­gümnaasium
  • Tartu Descartes’i kool
  • Tartu erakool
  • Tartu Mart Reiniku kool
  • Tartu Tamme kool

Väiksemate linnade koolid

  • Antsla gümnaasium
  • Võru Kreutzwaldi kool

 

IDEID VAHETUNDIDE SISUSTAMISEKS

  • Kummikeks nii poistele kui ka tüdrukutele.
  • Keksukastide joonistamine koridoridesse.
  • Käepäraste vahenditega loodud liikumismängud seintel ja põrandal.
  • Kaugushüppejooned põrandale.
  • Tantsuvahetunnid õpilaste enda juhendamisel.

IDEID AINETUNDIDEKS

  • Kooli ümbruse ja õueala kasutamine.
  • Tunnid, kus õppetöö tegevused ei põhine ainult istumisel.
  • Liikumispausid (näiteks kooliraadiot kasutades).
  • Rohkem rühmatöid, mis võimaldavad istumisaega katkestada.
  • Koolipinkide ümbertõstmine.
  • Tunniteemaga seotud küsimustele vastamine liigutuste abil.
  • Aktiivsuskaartide abil tegevuse jäljendamine.
  • Juttudes kirjeldatud tegevuse jäljendamine.