Kuidas märgata HEV-last?
Keda ja kuidas koolis märgata? Kas üldse? Meie ühiskond on viimaste aastakümnetega teinud läbi suured muutused, mistõttu on lapsed koolis varasemast teistsugused. Kuid kas kool jaksab nende muutustega sammu pidada?
Täpselt 20 aastat tagasi astusin ma ülikooli kasvatusteadusi õppima, kuid mul polnud plaanis minna tööle kooli. Ma sattusin sinna nii nagu mitmedki tänapäeva noored seda teevad, juhuslikult.
Alustasin tööd õpetajana väikses maakoolis. Ma sain inglise keele õpetajaks, sest olin parim võimalike valikuvariantide seas. Mul polnud erialast haridust, oli vaid tahe ja usk, et saan lastele midagi anda. Mul polnud tollal aimugi, mida kõike ma nendelt omakorda vastu saan ja mida kõike õpin. Alles nüüd, aastaid hiljem oskan selle peale mõelda ja veelgi enam ‒ seda ka väärtustada.
Mäletan, kuidas hoidsin mõnd vihikut parandades nina kinni, sest läppuv suitsulõhn tungis ninasõõrmetesse ja tahtis hinge matta. Kuid mul oli vaja parandada lapse kodust tööd, tema oli seda teinud hoolega ning polnud kuidagi süüdi selles, et tal oli kodu, kus keegi pidevalt suitsetas.
Mäletan, kuidas tunni keskel klassiuks lahti prantsatas ja joobes isa ukse peal taarudes end vabandas: „Priit, me peame kartuleid võtma minema.” Ja Priit võttiski oma seitse asja ja läks, sest isal oli abi vaja.
Mäletan hetki, kus lapsed olid peaaegu õpikut nurka viskamas, nii raske tundus see kõik. Mäletan sõnu: „Ma olen nii loll ja ma ei saa millestki aru …Mu vend on samasugune ja mu vanemad ka, keegi pole suutnud seda selgeks saada. Milleks mulle see.” „Aga sa ei ole sama, kes on su vend, ja sa pole sama, kes on su vanemad. Sina oled sina.”
1. ÕPPETUND. Laps ei ole süüdi selles, millisesse perre ta on sündinud ja kus ta üles kasvab. Ta ei saa seda valida. Küll aga peab talle jääma usk, et ta saab midagi oma elus muuta. Ja meie ja teie, head õpetajad ja koolijuhid, saame seda usku talle anda.
Usk võimalusse midagi muuta annab lootuse, et asjad võivad minna paremaks. Samuti annab see tunde, et minu võimuses on midagi ette võtta selleks, et asjad läheks paremaks. Ja see tunne, et MINA saan midagi ära teha, on ülimalt võimas. Ma olen seda tundnud ja loodan, et teie ka.
Paljud õpetajad selles koolis käisid iga päev bussiga linnast tööle ja õhtul tagasi. Ja kuna nad olid nii teinud aastaid, mõtlesin ma: mis on nende saladus, et nad seda jaksavad. Sest, mis seal salata, nende töö polnud kerge. Ja siis ma sain aru, et oli üks oluline asi, mis meid ühendas ja aitas. See oli huumor. Me korraldasime mitmesuguseid etteasteid, tegime proove, laulsime ja tantsisime. Lapsed teadsid juba ette, et igal üritusel on oodata ka õpetajaid esinema. Me naersime nii eluraskuste kui iseendi üle. Alles hiljem teises koolis töötades sain ma aru, kuidas ma seda taga igatsen.
2. ÕPPETUND. Koolis töötades on tähtis omada ja säilitada huumorimeelt. See aitab nii mõnegi keerulise lapsega kontakti saada, nii mõnegi keerulise olukorra lahendada. See aitab tulla toime nii, et raskused ei tundu nii rasked.
Ma nägin oma tundides väga erinevaid lapsi. Mõni haaras lennult ja tahtis üha rohkem, teisel võttis asjadest aru saamine palju aega, et. Mõni ei suutnud pingis paigal olla, teine rääkis kogu aeg vahele, kolmandal olid pidevalt kellegagi konfliktid, mille lahendamisele võis kuluda terve õppetund. Tõenäoliselt oli nii mõnigi neist HEV-laps, lihtsalt mina seda ei teadnud. Mina olin õpetaja ja nemad mu õpilased ning minu ülesanne oli õpetada neid kõiki. Kuidas? Ma sain aru, et pean alustama motivatsioonist, lapsi millegagi võluma. Siis sain ma aru, et pean nendega kuidagi suhestuma, et ma neile korda läheksin. Ma ei teadnud kunagi, mis mind tunnis ees ootab või millega tund lõpeb. Tundsin end vahel kui tsirkusearstist, kirikuõpetaja ja lapsevanem ühes isikus. Ma sain aru, et kuigi hea planeerimine ja distsipliin on olulised, pean ma õpetajana olema paindlik ja loov, pean püüdma leida tee igaüheni. See on minu ja mitte kellegi teise vastutus.
3. ÕPPETUND. Õpetaja ja õpilase suhtes on alati suurem vastutus õpetajal kui täiskasvanul ja professionaalil. Just temal on suurem tõenäosus kohanduda ja oma lähenemist muuta, mille tulemusena võib toimuda muutus ka lapses ja tema käitumises.
See on ka üks põhjus, miks ma alati õpetajatelt uurin, mida nad eelnevalt lapse abistamiseks teinud on. Ja uskuge või mitte, olen kohanud mitmeid, kes ei saa mu küsimusest aru.
Ühel hetkel sain ma psühholoogiks ja läksin pealinna, tööle täiesti tavalisse kooli. Märkasin, et lapsed käivad seal paremini riides ja neil on uhkemad telefonid. Paljud neist käivad lugematutes huviringides, vanematel on kogu aeg kiire. Aega on kõigil vähe. Hommikul saadakse külmkapi ukse juures kokku, õhtul istutakse koos teleka ees. Me oleme pere, aga samas ei ole ka, sest me peaaegu, et ei tunnegi teineteist. Nagu mu õpilane kord ütles: „Ma olen kui robot, kes hommikul ärkab, kooli läheb, seal tunnis istub, siis koju läheb, kodutööd ära teeb, magama läheb, et hommikul taas sama ringi alustada.”
Ma ei suuda kokku lugeda kordi, mil ma olen pidanud vajalikuks võtta see hetk ja küsida mõnelt lapselt kas tunnis või koridoris „Kuidas sul läheb?” Ja mitte loobuda, kui vastuseks tuleb mokaotsast „Hästi” või „Ei tea”. „Kuidas sul päriselt läheb?” on küsimus, mida olen pidanud kõige rohkem esitama, just selleks, et luua kontakti. Usun, et see siiras huvi on aidanud nii mõnegi probleemi ära hoida või siis sulatanud tee mõne tõrksa hingeni.
4. ÕPPETUND. Õpetaja oskus märgata, kuulata, mõista, õigel ajal rääkida ja õigel ajal vaikida on ÜLIMAD OSKUSED, mida koolis vaja läheb. Need oskused aitavad luua positiivse suhte lapse ja täiskasvanu vahele. Sellised suhted omakorda on aluseks distsipliinile, reeglitele, tagajärgedele ehk kõigele sellele, mida üks õpetaja klassiruumis oluliseks peab. Ehk siis suhe on see, mis on aluseks õppimisele ja õpetamisele.
Õpetaja peab minema lastele korda, eriti tänapäeva koolis, kus autoriteet ei tule automaatselt kaasa sõnaga „õpetaja”, nagu see oli 1980-ndatel, kui mina koolis käisin. Aeg on teine, ühiskond on teine, pered on teised ja ka lapsed on teised. See on asjade loomulik käik.
Koolis töötades hakkasin ma järjest enam aru saama, kui määrava tähtusega on kodu ja pere lapse taga. Kuigi koolis käib laps, toob ta endaga kaasa kõik selle, mis on tema kodus. Ta tuleb kooli ja käitub nii, nagu on harjunud, ja nii, nagu ta oskab. Ja siin ei ole vahet, kas ta elab maal või linnas, kas ta isa sõidab Mercedese või Opeliga või kas tal on vana või uus iPhone või pole seda üldse. Määrav on vanemate emotsionaalne kontakt oma lapsega. Kui seda pole või see on vähene, siis on selge, et selle lapse primaarsed inimlikud vajadused on rahuldamata. Tal võib olla raske võõraid usaldada ja ta võib protsestida. Mõni väljendab seda valjuhäälselt ja ilmekalt (me nimetame neid sageli käitumisraskustega lasteks), mõni aga sulgub endasse ja ehitab müüri enda ümber (need on sageli need depressiivsed). Olgu käitumine milline tahes, on selge, et need lapsed vajavad abi. Nad vajavad samuti soojust ja kontakti. Loomulikult ei saa mina ega teie kunagi asendada tema vanemat, kuid me saame olla see inimene tema kõrval, kes teda inimesena näeb ja sellena kohtleb.
5. ÕPPETUND. Mõne lapse jaoks ongi kool kõige turvalisem ja soojem koht, kus olla, ja õpetaja see oluline inimene, kes talle seda turvalisust ja soojust saab anda. See ei ole lihtne, kuid see on võimalik, ja mis veelgi olulisem, see on vajalik. Minu kogemus näitab, et emotsionaalne heaolu on määrava tähtsusega igapäevasel toimetulekul klassiruumis ning mõjutab oluliselt seda, kuidas laps õpib. Seega, kui lapsel on emotsionaalselt halb, on ta rusutud, kurb või pidevalt vihane, siis on mõttetu panna klapid ette ja pidada loengut õppimise ja hinnete teemal. Enamik lapsi pole rumalad, nad mõistavad seda hästi, kuid see pole parajasti nende jaoks prioriteet. Nad vajavad sel hetkel midagi muud, palju olulisemat.
Kuigi ma sain aru, et õpetaja roll koolis on ülimalt oluline, sain ma aru ka sellest, et õpetaja ei saa võtta endale täit vastutust. Vastutust tuleb jagada lapse koduga. Kuid kuidas? Ma hakkasin huvi tundma selle vastu, kuidas vanemaid kooli saada, ja kui nad seal on, kuidas nendega kontakt luua. Nii läksingi ma õppima pereteraapiat. Sain julguse kutsuda vanemad kooli, ja mitte ainult üks, vaid mõlemad ehk siis ema ja isa. See, mida ma nägin avas mu jaoks täiesti uue maailma. Milline ressurss on kasutamata! Isad, kes väidetavalt ei räägi ja on passiivsed, ei suutnud korraga vait jääda. Emad, kes olid eelnevalt olnud ülevoolavad, olid korraga kohal ja rahulikud. Selgus, et isegi kahe peale kokku ei pruukinud neil olla täit ülevaadet sellest, kuidas nende lapsel läheb. Kuulates vanemaid, sain aru, kui keeruline on neil olnud kooli tulla, eriti kui kodu ja kooli koostöö ongi olnud minimaalne. Enamik neist aimab, kui miskit on lapsega valesti. Sageli valdab neid süütunne, hirm, ärevus või isegi pettumus. Nii iseenda kui ka lapse osas.
6. ÕPPETUND. Et lapsi aidata ja toetada, peame tegema koostööd koduga. See tähendab aega, oskust, aga eelkõige julgust ja tahtmist vanematega (just nimelt mitmuses ehk siis nii isa kui ka emaga) suhelda. Sageli vajab ka vanem abi ja toetust, kuid eelkõige vajab ta mõistmist. Kui ta seda tajub, siis saame asuda koostööd tegema, mis on aluseks sellele, et üldse lapsi aidata. Koos aidata. Eriti kriitilise tähtsusega on see erivajadustega laste puhul, kellega ka vanemad ise on enamasti hädas.
Ja jõuangi erivajadusteni. Ausalt öeldes ei meeldi mulle see sõna, sest vahel tundub, et tegelikkuses on meil kõigil mingi eriline vajadus. Kuid tõsi on, et tänapäeva kontekstis on palju lapsi, kelle puhul me märkame, et nn tavapärane lähenemine nende puhul ei toimi. Ehk siis peame kasutama teistsugust metoodikat, kohandama õpikeskkonda, kuid kõige selle juures ei tohi me ära unustada, et see HEV-laps on ka laps, kes vajab kontakti, tähelepanu ja kaasamist. Mul ei lähe senini meelest ühe düsleksiaga neiu vastus, kui küsisin ta käest, mida düsleksia tema jaoks tähendab. „Ma olen loll,” vastas ta tõsimeeli. Ja see tüdruk oli saanud mitu aastat õpiabi, õpetajad olid teinud vastavaid kohandusi eri ainetes. Temaga tegeleti. Kuid me olime ära unustanud kõige olulisema. Lapse enda ja kuidas tema seda näeb, tajub ning mida sellest arvab. Või poiss, kes oli määratud väikeklassi ja arvas, et seetõttu on ta nn lollide klassis ja tema edasisel kooliteel pole enam mingit mõtet.
7. ÕPPETUND. Näe eelkõige last, mitte erivajadust. Liigne rõhuasetus häirespetsiifikale või erivajadusele viib fookuse lapselt ja oht kontakti kaotada on suur. Laps tajub seda väga hästi.
Vahel tundub mulle, et kõige selle märkamise puhul on meil kalduvus keskenduda probleemidele ja puudujääkidele. See lihtsalt juhtub nii iseenesest. Küll on mõni õpilane midagi korda saatnud, küll on lapsel hoolimatud vanemad, küll on juhtkond ükskõikne ja omakasupüüdlik. Küll ei toimu muutused piisava kiirusega. Ühesõnaga, kogu aeg on midagi halvasti ja omavaheline kurtmine on kui miski, mis meid liidab ja ühtsuse tekitab. Aga teatavasti negatiivne toidab negatiivset. Kuidas on lood aga positiivsega? Kui palju me seda märkame? Kellel on kodus mitu last, teavad väga hästi, milline on tõenäosus, et märkame oma laste head läbisaamist, kui nende mäng on rahulik ja keegi ei karju ega kiskle, kui palju me neid siis selle eest tunnustame. Või milline on märkamise tõenäosus siis, kui keegi nutab või hädaldab. Mis on see, millele me tähelepanu pöörame ja mida fookuses hoiame?
8. ÕPPETUND. Vahel tuleb koolis enda tähelepanu teadlikult suunata ja sundida märkama ka seda, mis on hästi. Suunata tuleb nii end kui ka last ja tema vanemaid. Positiivse esile toomine annab jõudu tegelda ka negatiivsega. MIs on hästi? Mille üle olete uhke? Mis teid aitab? Kuidas sa seda tegid? Need on vaid mõned näited küsimustest, mida olen regulaarselt esitanud. Lisaks on oluline aru saada, et suurte eesmärkide poole liigutaksegi sammhaaval. Kõike ei saa kohe. Ka väikesi edusamme tuleb märgata ja nende üle rõõmustada.
Aastatega koolis töötades olen aru saanud, et õpetaja ei tee üksi koolis suurt midagi. Õpetaja töötab meeskonnas ja vajab kolleegide ning juhtkonna tuge. Alati ei ole seda aga lihtne tunnistada. Olen aja jooksul üha enam hakanud mõtlema, et õpetajate endi meeskond on meeletu kasutamata ressurss. Kindlasti on õpetajaid, kes teatud laste ja teemadega saavad paremini hakkama ja suudavad seeläbi oma kogemuse põhjal teisi õpetajaid aidata. Samuti võiks aidata õpetajate superviseerimine grupis, kus saab oma keerulisi olukordi lahata ja suuniseid ning tuge saada. Ehk siis, mida teha selleks, et koolis iseenda olemasolevat ressurssi paremini ära kasutada? Või tasub tõesti loota sellele, et keegi kuskilt väljastpoolt tuleb ja ütleb, kuidas asjad peavad käima? Ressurss on, kuid kuidas see endi kasuks tööle panna? See on küsimus koolijuhtidele: kuidas seda korraldada? Kindlasti on see seotud ka sellega, mismoodi õpetajaid väärtustatakse, neid toetatakse? Kuidas tuntakse huvi nende tegemiste vastu, kuidas rõõmustatakse nende tegemiste üle? See kõik aitab õpetajate ressurssi üles leida ja alal hoida.
9. ÕPPETUND. Koolist teevad kooli inimesed – õpetajad ja õpilased. Oma häid õpetajaid on mõistlik hoida, pakkudes neile tuge ja kasutades ära nende olemasolevat ressurssi, mis on alati seal, kui seda otsida. Hea meeskond on parem kui eraldiseisvad ja omaette toimetavad eksperdid.
Kuidas siis märgata HEV-last? Mis on oluline? Ma võin olla käinud sajal koolitusel ja kursusel, võin olla töötanud koolis aastakümneid ning tunda oma ainet väga hästi, ja ometigi võibolla nii, et igapäevaselt on mul raske. Ja eriti raske on HEV-lastega, sest nad lihtsalt panevad sind proovile.
Sel juhul on aeg vaadata iseendasse: kuivõrd ma aktsepteerin last sellisena, nagu ta on; kuivõrd aktsepteerin iseend sellisena, nagu ma olen, oma nõrkuste ja ebakindlusega; kuivõrd näen positiivset oma igapäevatöös ja kuivõrd tunnen, et mu töö on oluline.
10. ÕPPETUND. Heaks õpetajaks olemine saab alguse isiksusest. See on vundament, millele tuleb juurde kogemus, oskused, teadmised, intuitsioon. Oluline on tahe ja usk, et just sina saad midagi teha. Ja üks hea õpetaja saab teha palju! Hoolitse iseenda eest. Jälgi oma stressitaset, oska maandada pingeid ja nautida elu. Tunne rõõmu oma lähedastest.
Kallis õpetaja, sina oledki see laste jaoks oluline ressurss. Kui sa ei märka iseennast ja oma vajadusi, siis on raske märgata ka last ja tema vajadusi. Nii juhtubki, et kui õpetaja on stressis, siis on ka laps stressis. Seega, hea Eesti õpetaja, hoia end! Sa oled tähtis, tähtsam kui sa arvad!
Artikkel on kokkuvõte autori 24.03 õpetajate ühenduste õppepäeval peetud samanimelisest ettekandest.
Hakkasin artiklit lugema pealkirjas oleva HEV sõnast arusaamiseks aga seal pole sellekohta silpigi. Miks see küll siis see pealkirjas on? Nagu õhtulehe artikkel kus pealkiri ja sisu ei käi kokku.
Tubli, Triin!
Te olete nii palju õppinud! Te olete nii palju kogenud! Ja oma mõtted väga hästi kirja pannud.
Esinege ja kirjutage ikka ja jälle!
Jaan Mikk
Teie õppejõud kasvatusteadustest.
HEV – hariduslike erivajadustega…