Kuidas saab võrrelda noort ema ja vanglast vabanenud retsidivisti?
Tuuli Stewart.
Sallivus, millest meile nii meeldib rääkida, on tühi kõmin, kui see ei ilmuta ennast praktilistes sammudes, tegelike võimaluste loomises, keskkonnas, kus igaühele on antud võimalus ennast realiseerida.
Aasta 2015 jääb Euroopa ajalukku pöördelisena. Praegune pole esimene, ilmselt ka mitte viimane massiline invasioon, kuid see on ootamatu ja raputab mugavat Euroopat veel mitme põlvkonna jooksul.
Samal ajal pole liikmesriigid ja regioonid suutnud lahendada probleeme olemasolevate irdgruppidega; seoses uute standardite, muutuva majanduse ja globaliseerumisega (perede lahknemine) tekib abivajajaid pidevalt juurde.
Teise maailmasõja järgse ajaga võrreldes on muutunud see, milliseid nõuded riikidele esitatakse seoses nõrgestatud gruppide eest hoolitsemisega. Kui veel 20. sajandil oli mure olla ühiskonda kaasatud, hakkama saada ja ennest tõestada pigem personaalne, siis uue sajandi trend on järjest enam sinnapoole, et riik ja selle institutsioonid, programmid ja projektikesed püüavad ära lahendada kõigi ja igaühe muresid. Finantse keerutatakse järjest enam, lahendamatusi kipub aga juurde tulema.
Uued irdkogukonnad
Teaduse ja tehnika imed on viinud meid täiesti uude maailma mitmes mõttes, immigrantide vood on aga tõstatanud küsimused meie ühiskondliku sisu ja kollektiivse definitsiooni kohta: kuidas teha selgeks irdgruppide potentsiaal olla toekas osa ühiskonnast; millised on grupid, mida me suudame ja tahame toetada; milline see tugi peaks olema ja kelle arvelt; kuidas hoida baaskultuuri ja -kogukonda piisavalt stabiilsena, et olla üldse võimeline abi pakkuma; kuivõrd on EL-i kontekstis need otsused kogukonna (riigi) enda otsustada?
Senised teooriad ja arutlused neil teemadel on 1970. aastatest toitnud rohkem kui põlvkonna teadlasi ja poliitikuid. Nüüd testitakse neid reaalsuses. Keeruliseks teeb olukorra selle kiire muutumine ja muutuste kontrastsus. Arusaamade ja normaalsuste liberaalne paljusus, kultuuride põimumine tekitab sisemisi võimuheitlusi.
Puudus on praktilistest lahendustest, mis toimiksid nüüd ja vajalikus kohas, kasutades olemasolevaid ressursse, sealjuures teadmisi, ettevalmistust, struktuure ja seadusandlust. Töötavate lahenduste eeldus on aga koostöö. Eesti keeles on see sõna, mis on liiga pikaks osutunud, et näha selle mõlemat otsa ja vastavalt tegutseda.
Abistada saab vaid see, kes iseendaga juba hakkama saab. Uusimmigrantide teemat on vähe ühendatud üldise integreerimise suutlikkusega. Meie vähem kui saja-aastane riik on eri põhjustel olnud vaid lühiajalistes suhetes suhteliselt sarnaste kultuuridega. Hiljutine vabadusehõise on olnud suunatud tervele, ilusale, edukale noorele ja omasugusele. See ei anna kogemust tegelda nendega, kes mis tahes viisil ei mahu antud raamidesse.
Me oleme pigem tekitanud irdgruppe, mitte õppinud neid endaga sulandama. Avatud piirid lasevad minna ega survesta piisavalt baaskultuuri. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus meil pole sünnitajaid, töökäsi ega pensionisammaste hoidjaid.
Viimase aasta šokid Euroopas on tõestanud, et inimesed, kes ei suuda ennast realiseerida baaskogukonnas, hakkavad infoühiskonnas moodustama gruppe ja kogukondi, mida me pole tahtnud näha. Oma rahulolematuse väljenduseks valitakse aga vormid, mis ei pruugi turvalisuse ja hoituse riigis olla arusaadavad. Liberaalne Euroopa, sh Eesti, rõhutab indiviidi vabadust ja sõltumatust, erinevuse rikastavat mõju. Sellel on aga piirid, kui erinevad me suudame olla, kui palju erinevusi näha tahame ja mil viisil oma suhtumisi väljendatakse. Me eeldame, et inimesed, kes on sündinud meiega samas kultuuriruumis, jagavad nii semiootilisi mõisteid kui ka norme. Globaliseerumine on ikka veel šokk.
Meie arusaamad ühiskonna tuge vajavatest rühmadest pärinevad 20. sajandist, kuid meid tegelikkuses survestav ei lähe nendega sageli kokku. Siit tekivad sageli vastuolud olemasoleva seadusandluse, selle tõlgenduse ja tegelikkuse vahel kogukondlikus suhtumises. Viimast on palju raskem muuta, kui kirjutada seadusi.
Kultuuriliselt monotoonsemate kogukondade (sh Eesti) kaasamise probleemid võiksid mingi loogika kohaselt olla lihtsamad. Tegelikkuses peame aga uurima, miks on üks või teine kogukond selliseks kujunenud. Eesti kontekstis on nõrgestatud või irdkultuurina harjutud rääkima venekeelsetest elanikest, kuid nende kõrvale on kerkinud uued – arvutimaailmas elavad inimesed, (uute) sõltuvuste kandjad, pikalt töötud, eri vanuses üksikud inimesed. Seda lisaks nt seni peidus olnud invaliididele ja vähem survestatud noortele emadele. Näilist toetust pakkuvatest programmidest ja projektidest hoolimata ei ole probleeme lahendatud.
„Äralõigatud” vangid
Veel üks kasvav nõrgestatud võimalustega grupp, millest meil ei räägita, kuid mille liikmed nähtamatutena tugevasti mõjutavad ühiskonna üldist tervist, on kriminaalkorras karistatud inimesed. Eriti vanglast vabanenud.
Eesti on unikaalne riik, kus rohkem kui pool tööealisest elanikkonnast on kantud karistusregistrisse (56% vastavalt ülemkohtu andmetele, 2010), 37%-l on kehtiv karistus. Töötavad meil aga vaid kaks kolmandikku tööealistest. Meile meeldib inimesi vangi panna ja neid seal üsna pikalt hoida. Seda võrreldes Euroopa Liidu keskmistega, mitte seaduskuuleka ja hooliva Skandinaaviaga kõrvutades.
Eestis on praegu kolm vanglat meestele ja üks naistele, osa viimasest kasutavad ka vanuritest vangid. Meil on vangis umbes 30 last. Kõik meeste vanglad on range režiimiga kambervanglad. Avavangla süsteem, mis peaks olema esmane võimalus ühiskonnaga sidemes olla, on alarahvastatud.
Meie meesvangidest töötab kuni 5%. See number sõltub sellest, mida nimetada tööks. Samal ajal kurdame, kui kallis on nende ülalpidamine ja kuidas nad pole vabanemisel (keskmine vangistusaeg Eestis on 5,5 aastat) valmis viisakat, hästitasuvat, oma lapsi ja peresid toetavat tööd leidma.
Meie vangistuspoliitikat ja -praktikat arvestades peaks Eesti vanglast vabanenuid käsitlema kui sotsiaalset tuge vajavate inimeste kategooriat, kelle toetamiseks ühiskond on sunnitud leidma edasiviivaid lahendusi. Vastasel korral tekitame endale sotsiaalabi vajaja või retsi, sest oleme ise lõiganud ära teised võimalused.
Mõned aastad tagasi kuulutati välja riiklik konkurss Tallinna vangla katuse paranduseks, mis lume raskuse all sisse kukkus. Selles vanglas istub tuhat meest, katuse parandamiseks oleks piisanud kümnest. Vangid ei ole lihtsalt „keegi” kuskil, nad pole võõrad. Need on tööealised mehed, kes on meie isad, vennad, naaber või poeg.
Aga me ei salli neid – nende päevane toiduraha on 1,2 eurot, me ei anna neile haridust ega tegevust. Kartserikaristuse ja üksikvangistuse kasutamise praktika on ebainimlik − kuigi seadus piirab taolise karistuse maksimaalselt 30 (harva 45) päevaga, pole selles öeldud, mitu korda järjest võib „meedet” kasutada. See tekitab võimaluse hoida inimesi kartseris pikki kuid, isegi kuni aasta. Kuidas mõjub see tervisele ja suhtumistele? Vangla on seaduse järgi koht, kus võetakse inimeselt vabadus, mitte tema väärikus, mitte võimalus või võime edaspidi inimene olla.
Integreerimine on vahend
Mis seob eelnevat juttu immigratsiooni ja integratsiooniga, on ühiskonna üldine sallivus teistsuguse, võõra ja ka nõrgema suhtes. See, kellele me „ära teeme”.
Meie vanemapalgad on ühed parimad Euroopas, kuid lapsi ei sünni. Me oleme ehitanud uued vanglad, kuid meie retsidiivsuse tase näitab, et betoon ei tööta. Meie tööturult kõrvale jäänute osaline ja võimetele vastav hõive pole võrreldav nõukogudeaegsega. Ida-Virumaa vaevleb, maakohad on muutunud hüljatud kolgasteks. Ja immigrandid ei taha meile tulla.
Kuidas saab võrrelda noort ema ja vanglast vabanenud retsidivisti? Sallivus, millest meile nii meeldib rääkida, on tühi kõmin, kui see ei ilmuta ennast praktilistes sammudes, tegelike võimaluste loomises, keskkonnas, kus igaühele on antud võimalus ennast realiseerida. Me kulutame mitte ainult palju sõnu, vaid ka palju raha, kuid teeme nende ressurssidega eeldatavat arengut takistavat või lauslollusi.
Me arutleme selle üle, kas seitse pagulast on palju või vähe, kuid laseme tuhandetel omadel minna. Ka raisku minna. Me arutleme, kui palju raha saame EL-i fondidest uustulijate ülalpidamiseks, keeleõppeks ja keskuste remondiks, kuid ei leia raha koolibussidele maakondades, koolitoiduks ja kodulähedaseks õppeks. Me istume ministeeriumides ja kirjutame kallitel arvutitel töövõime tõstmise programme, otsime innovatsiooni tühjenevatest tehastest, lõimime ja põimime sõnu.
Me saadame delegatsioone Hiinasse ja Singapuri ärisidemeid looma, kuid ei näe enda kõrval laiutavaid ajaloolisi turge, koostöövõimalusi ja tööd, mis tahab tegemist ja mis looks mitte ainult riiklikku tulu, vaid kujundaks ka võimaluse nii noorele kui ka osalise võimekusega inimesele, kes on valmis olema ühiskonna liige.
Integreerimine, nagu ka kaasamine või hoolimine, pole eesmärk omaette. See on vahend. Suures pildis on oluline eri gruppide ja nende edenemise võimaluste tasakaal. Selleks vajame igaüht, kes tahab olla osa, tahab panustada, tahab olla toetav nii enese kui ka selle suure pildi suhtes. Kestmiseks ei ole vaja veel mõnda projekti, vaid kestlikku mõtteviisi.
Eesti on mitmete näitajate poolest langemas Euroopa pingeridade lõppu. On aga jõudnud esinumbriks narkosurmade, AIDS-i, alkoholismi, ühiskonna uuenemisvõime puudumise (olgu siis oma laste või tulijate arvel) poolest. Me jagame riigipirukat ja euroraha selleks, et saagida omaenda pesapuu oksa.
Ma ei kutsu üles avama uksi ja aknaid uusimmigrantidele. Ei. Kutsun üles kasutama neid ressursse, mis meil ikka veel on, et oma baaskogukonnale uuesti inimlik ja elamisväärne nägu anda. Me ju mäletame veel, milline oli see kujuteldav nägu 25 aastat tagasi? Me ju oskame veel olla ja seada? Me ju teame veel, milline on meie kultuuris hea ja halva mõõt?
On küsitud korduvalt, kui palju maksab meile immigratsioon? Mitte see pole küsimus. Küsimus on, kui palju maksab meile tegematus ja valede asjade tegemine? Küsimus on, miks ei suuda me neid, kes täna siin, hoida oma meele ja kultuuri kandjatena. Küsimus on, miks on lagastunud mitte ainult keel, vaid ka see, mida me selle keele abil edasi andma peaksime – meie haridus, meie Mina.
Hakkame elama! Enne kui Eestist endast saab irdkultuur ja eesti keelt rääkijatest irdgrupp globaliseerunud multikulti maailmas.
Saksamaal kehtestati esimesena poolsolidaarne pensionisüsteem, milles solidaarset pensionit saab kommunistlikult ka see, kes pole solidaarselt pensionimaksjaid kasvatanud. Nüüd on Saksamaal vaja palgatööliste ja maksumaksjatena 1 miljon immigranti aastas asendamaks sünnitamata saksa lapsi. Miks aga peaks immigrandid läbi teiste riikide ebalegaalselt Saksamaale saabuma? Saksamaalt peaks käima suured reisilaevad Türki ja Põhja-Aafrikasse. Rahvad, kes on olnud nii rumalad, et on kehtestanud poolsolidaarse pensionisüsteemi ega taipa seda maailma efektiivseimaks iibepiduriks osutunud süsteemi muuta laste kasvatajate üle mitteirvitavaks täissolidaarseks, asendatakse tulnukatega pensionita maadest, kus on iive positiivne.
Kuidas mõtestada lahti artikli pealkiri? Kuidas saab võrrelda võrreldamatut? Uue sajandi trendiks on tõesti kõikvõimalike toetus – ja toimetulekuabide kasutamine. Pr Tuuli väidab, et püütakse lahendada kõikide muresid. Aga mis seal imelikku? Demokraatia selleks ongi, et kõik ennast hästi tunneks. Ainult et dem vajab ka tarku masse. Kahjuks lihtne on sellises ühiskonnas saada ainult tarbijaks ja toetatavaks. Kes seda ei usu, võiks ümbritsevat lahtisemate silmadega jälgida. See, et vanglates puudub kohustuslik tööhõive, on EL sinisilmsuse tulem. Olgu tegu noorte või täiskasvanute kinnipidamisasutuste või tavapärasemast rangema režiimiga hooldus( haridus)asutusega, peavad ametnikud olema VIISAKA TEENENDAVA PERSONALI rollis, et mitte õiguskantsleri vms meelepaha alla sattuda ega mitte ise karistada saada. Õigusraamistik on paigas rohkem sealsete “klientide” suhtes.
On`s see ikka demokraatia või ….. !
Armas D1,
1) pealkiri pole minu pandud. Ju siis otsisti kontrasti = intriigi
2) vanglast vabanenutest on jutt. Minu uuring näitab tõesti, et ühiskonda naasmisel on neil immigrantidega võrreldavad raskused. Minnes järjest üldisemale plaanile toon sisse irdgruppide mõiste. Selleks on meie ühiskonnas saanud ka 50+ inimesed. Pole enam selliseid töökohti, kus viisakas inimene nt poole kohaga seltskonda leiaks ja oma panuse saaks anda.
Aga sellest juba mõnes teises loos.
Tänan, et lugesite ja kaasa mõtlesite 🙂
Tubli Tuuli,
jagan täielikult Teie mõtteid ja mitte ainult vangide kohta Aga samas olles aastaid tagasi puutunud tööandjana kokku vanglast vabanenud 2 inimesega väidan, et nende tööharjumused ( kui neid varemgi oli) olid täiesti kadunud. Nende omal sõnul olid istutud aastad logeletud ja otsitud vanglasüsteemist vigu mida kohtule kaevata! Sic! Seepärast tööhõive ja veelkord tööhõive. Ei siis niipalju powerit lollusteks jää. Vanglate renoveerimistel on aga aur läinud olmele. El vivo EU ja tema kohustuslikud seadused.
Aga 50+ koht ühiskonnas? Vaid üks rohi avitab: kui tahad ajaga kaasas käia tuleb kõvasti joosta! + koolitada ja hoida samas oma tervist!
P.S. Tuuli, teie artiklis on tähelepanu äratavaid ja mõtlemapanevaid teemasid. Seega olge valvas, et mitte jagada saatust ühe kuulsa ühiskonnategelasega muistselt Inglismaalt kes mulle mingil x põhjusel meenus!!! 🙂 🙂 🙂
AS Vanglatööstus ei ole euroleiutis. Omad käkid peame ise alla neelama.
Kui meil lapsi ei sünni, vanurid rongide alla hüppavad ja retsidiivsus ei vähene, kuigi paneme 4* rohkem inimesi vangi kui eurokeskmine (mitte eurohea), siis äkki teemegi midagi valesti?
Britti ei tunne. Tutvustate? (stewart on šotist pärit)
Muide, et internet täis ei saax: tuulist@yahoo.com on alati avatud
Tuuli,
…siis äkki teemegi midagi valesti- kirjutab Tuuli…. Hakkame elama – kirjutab Tuuli. No teeme siis õigesti ja hakkame elama! Filosoofid on aastasadu maailma SELETANUD. Aeg on seda MUUTMA hakata.
Millest siis alata. Rahvast meil veel on, süüa on ka, päris vaesed ka pole, tänavapildis ilusad autod … Kas kurja juur pole mitte psüühilises pinges, et ikka ree peal püsida? Samas kas siis teistes riikides on OLULISELT teisiti. Või meie rahvuse väljakujunenud meelelaad ja sellest johtuvad probleemid viitavadki väljasuremisohule x+1 aasta pärast.
Ise loen Murphy seaduste kogumikku ja muremõtted kaovad nagu niuhti!