Kujundav hindamine – kas loobume ka kraadiklaasist?

8. apr. 2016 Kristjan Saar Kurtna kooli direktor - Kommenteeri artiklit
Kristjan Saar

Kristjan Saar

On valdkondi, kus kujundav hindamine on ainus võimalik hindamine. Näiteks minu noorusaja kasvatuse mentoriteks on olnud nii ujumis- kui ka maadlustreenerid. Mõlemad oskasid mind sõnadega innustada. Ujumistreener ütles ikka: „Sinust saab Eesti meister, teel sinna tuleb teha palju tööd”, „Pööra tähelepanu käte sujuvamale tõmbele, jalgade töö on ujumises kiiruse alus”. Maadlustreener aga toonitas: „Maadluses jääd ilma korraliku võtte ettevalmistuseta alla ja kaotad.” Treeningu sõnaline tagasiside lõppes igal perioodil alati võistluste ja tulemuste analüüsiga, kuni Eesti meistritiitlini välja. Olin eesmärgi saavutanud!

Sport on koht, kus kujundav ja numbriline hindamine kohtuvad – treener hindeid ei pane, kuid võistlusel loevad ainult numbrid. FOTO: Raivo Juurak

Sport on koht, kus kujundav ja numbriline hindamine kohtuvad – treener hindeid ei pane, kuid võistlusel loevad ainult numbrid. Foto: Raivo Juurak

Hakkasin aina sagedamini tähele panema, et treener lähenes igale sportlasele individuaalselt, kellele piitsa, kellele präänikuga. Ühele piisas hellast sõnast ja paist, teisele tuli käsi ette panna, muidu oleks ta ennast ribadeks rebinud. Kui erinevad olid isiksused, nii erinevalt treenerid neile lähenesid. Seega oleme kujundavat hindamist kasutanud aastakümneid.

Hiljem Tallinna pedagoogikaülikoolis rõhutati meile, tudengitele: last motiveerides lähtu tema east ja isikuomadustest, nii saad parima tulemuse, kuid tulemus, olgu siis spordis, elus, majanduses või koolis, peab olema lihtsalt ja kõigile arusaadavas keeles mõõdetav ja võrreldav.

Aga kus on kujundava hindamise mõõdetavus ja võrreldavus?

Mis kasu on meil ilmaennustusest, kus kraade, meetreid sekundis ei anta, vaid teatatakse, et „homme on tugev tuul, pange triikraud kotti” või „temperatuuri muutumine muudab teed libedaks, ettevaatust liiklemisel”. Temperatuuri teatamine Celsiuse kraadides ja tuule tugevus m/s on meie jaoks ju hoopis selgemini mõistetavad näitajad.

Niisamuti on kõigile üheselt mõistetav lihtne, läbi põlvkondade kasutusel olnud viiepallisüsteemis hinne koolis. Miks ei sobi see oma selguse ja arusaadavuse tõttu ka tänapäeva kiiresti muutuvasse ühiskonda?

Omal ajal mindi Taanis üle täielikule kujundavale hindamisele, sealses põhikoolis enam numbreid ei pandud – et last mitte traumeerida. Kõik oli hästi, kuni riike hakati PISA testide põhjal võrdlema. Siis selgus, et taani laste tulemused olid kesised. Taanlased hakkasid uuesti testimisele mõtlema ja ilmselt on nad just tänu sellele oma PISA tulemusi tublisti parandanud.

Jah, võistlemine ja võrdlus teistega võib mõnda õpilast tõesti traumeerida. Kuid nad võiksid ju õppida koolis selles üle saama, sest elus tuleb ette palju karmimaid tagasilööke kui mõni kehv hinne koolis.

Toon elulise näite oma vanema tütre kogetust. Ta lõpetas mullu kevadel edukalt sisekaitseakadeemia tolli ja maksunduse eriala ja hakkas suvel tööd otsima. Selgus, et enamikule ametikohtadest konkureeris keskmiselt 150–200 kandidaati. Töökoha saamiseks tuli oma teadmisi näidata mitmes voorus, konkureerida ja tõestada, et just sina oled see parim. Konkursid olid halastamatud – tuli osaleda rollimängudes, lahendada matemaatikaülesandeid, kirjutada võõrkeelseid esseesid. Mis on selle kõrval tasemetöö või eksam?! Peale nelja stressirohket kuud sai ta lõpuks oma erialaga seotud töö. Sain tõdeda: „Tubli, astusid reaalsesse maailma!”

Riiklik õppekava ja kujundav hindamine selles rõhutavad õpilase isiklikku arengut, teistega konkureerimisele ei ole seal kohta. Huvitav, kuidas selline ettevalmistus peaks konkurentsiväärset palka soovivat elluastujat õpetama konkurentsivõimelist tööd tegema? Enne kui hakkame traditsioonilist hindesüsteemi ajaloo prügikasti viskama, võiks veel kord mõelda, kas uus ja ainult kujundav hindamine on ikka parem.

Olen korduvalt kuulnud väidet, et nn andeaineid ei peaks üldse hindama. Meie valla muusikakoolis aga pannakse perioodi lõpus igas aines õppijale hinne, kuigi huvikoolis ei ole hindamine kohustuslik. Neljandast klassist viiendasse pääseb Saku muusikakoolis eksamitega. Rääkimata sellest, et minu noorema tütre kitarriõpetaja soovitab oma õpilastel võtta osa ka konkurssidest. Muusikaõpetajad usuvad konkursside ja hinnete motiveerivasse mõjusse.

Riik korraldab kooliastmeti tasemetöid ja põhikooli lõpus lõpueksameid. Kas see pole otseses vastuolus kujundava hindamise põhimõttega, kus tulemusi hindeliselt või protsentuaalselt välja ei tooda? Tekib küsimus, mis on siis tasemetööde mõte ja eesmärk.

Haridus ja riiklikud prioriteedid tuleb kokku viia. Kui meie soov on jätkuvalt Euroopa viie rikkama riigi hulka jõuda, siis tuleb konkurentsiga juba maast madalast harjuda. Harjuda tuleb ka ülemaailmse konkurentsiga.

Kui oleme otsustanud, et teeme tasemetöid ja lõpueksameid, siis peame leppima ka numbriliste hinnetega. Kuulda võiks võtta PGS-i muudatuse arutelult koorunud mõtet, et põhikooli lõpueksamid teeme ilma järeleksamita ja lõpupunktide summa suurusest olenemata lõpetab noor oma teadmistele vastava tulemusega põhikooli igal juhul. Eksamite sellisel kujul konkretiseerimise puhul oleks selgelt näha, kes lõpetas põhikooli n-ö päriselt ja kes lihtsalt lohistati koolist läbi. Viimasele on see tõde muidugi traumeeriv, kuid igaühel on tõde kasulikum teada, kui elada vales.

Elu eri valdkondade vahel paralleele tuues saab tõdeda, et õpilase arengut toetav hindamine peab olema terviklik: kujundav hindamine, hindeline perioodide kokkuvõte ja mõõdetavad tasemetööd/eksamid tasakaalustagu üksteist ja loogu eeldused läbilöögivõimelise ja eduka Eesti noore kujunemiseks.

 


KOMMENTAAR

Kraadiklaas alati ei aita

Luule Niinesalu

Luule Niinesalu

Luule Niinesalu, Peetri kooli direktor:

Kujundava hindamise puhul tuleb küsida, mis on meie eesmärk. Kas me soovime selekteerida õpilasi edukateks ja vähem edukateks või tahame toetada iga õpilase arengut? Kas õpilane peab pingutama selleks, et olla teistest parem, või peaks ta tahtma saada ise aina targemaks, osavamaks ja paremaks? Kas õpilastele tuleks korraldada võistlusi, et esile tõsta parimaid, või peaks märkama ja tunnustama iga õpilase edusamme?

Olen koolijuhi ja õpetajana veendunud, et iga õpilase õppimist ja arengut toetab kõige paremini kirjeldav tagasiside ehk kujundav hindamine. Minu seisukohad on kujunenud pikaajalise pedagoogilise praktika ja Johannes Käisi pedagoogilise pärandi toel.

Johannes Käis on juba 1928. aastal kirjutanud: „Hindamisel numbritega võis olla mõtet, niikaua kui psühholoogias arvati, et inimese vaim pole midagi muud kui mitmesuguste kalduvuste ja omaduste lihtne summa. Uue psühholoogia valgustuses aga ei paista inimhing enam nii lihtsana, et teda võimalik oleks ka täpselt mõõta. Individuaalsed võimed ei seisa eraldatud postidena üksteise kõrval, nagu seda eeldab numbrisüsteem, vaid esinevad äärmiselt komplitseeritud suurustena, mida on raske numbriga hinnata.”

Kirjeldav tagasiside annab võimaluse arvestada õpilaste eelduste ja võimetega. Õpilane ei karda kirjeldava hinde puhul karistust ega halba hinnet, kui ta õpitut kohe ei mõista. Ta ei karda eksida, sest ta teab, et vigadest saab õppida. Ta teeb uuesti, proovib ja katsetab, kuni saab hakkama. Õpilasel säilib uudishimu ja tahe oma õpitulemusi parandada. Ta mõtleb kaasa, avaldab julgelt oma arvamust. Kirjeldav hindamine on ka palju informatiivsem kui numbriline. Õppijale antakse kirjeldades palju põhjalikumat tagasisidet selle kohta, mis on juba saavutatud ja mis vajab veel täiendamist ning mida tuleb tulemuste parandamiseks edaspidi teha.

Olen alati pidanud oluliseks suunata õpilast enesehinnangu ja analüüsi poole, et ta õpiks tundma oma tugevusi ja vajakajäämisi. Tagasisidet saab õpilane ka oma kaaslastelt ja nii õpib ta nägema, et kõik me oleme erinevad, meil kõigil on erinevad oskused ja anded, kuid kõik on lugupidamist ja austust väärt.

Koolis peab toetama loova, omanäolise, teistest hooliva, kohusetundliku ja ausa inimese kujunemist. Koolis peab õpilane õppima tegema koostööd. Neid oskusi ja omadusi ei saa numbritega hinnata, kuid sõnalist tagasisidet nende kohta saab anda.

Kui noored aastate pärast mõnele ametikohale konkureerivad, siis ei küsi neilt keegi, mitmendal kohal nad klassi ja kooli õppe­edukuse pingereas olid. Siis uuritakse just seda, mida numbritega hinnata ei saa – vastutustunnet, koostöö­oskust, hoolivust, ausust.

Peetri koolis on meie eesmärk, et kõik õpilased oleksid õnnelikud, ennast tundvad ja motiveeritud õppijad, kes leiaks elus just enda võimetele ja huvidele sobiva edasiõppimise võimaluse ja koha elus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!