Lille lasteaia aastaring looduses
Looduskasvatus on paljude lasteaedade õppekavas tähtsal kohal. Tänuväärset tööd teeb mullu Tallinna kõige keskkonnasõbralikumaks lasteaiaks valitud Lille lasteaed, kes ühtlasi võitis rühmadesse loodud teadusnurkade eest innovatsiooniauhinna.
Auhinda saada on tore, ehkki me selle nimel eraldi tööd pole teinud, meie igapäevane elurütm ja õppe-kasvatustöö ongi loodusõppe suunitlusega, räägib Tallinna Lille lasteaia direktor Veronika Kübar. „Leppisime 2010. aastal õpetajatega kokku, et hakkame läbi viima õuesõppepäevi ja õppekäike loodusse neli korda aastas, kord igal aastaajal. Aastal 2011 tegime algust õuesõppenädalaga, et lugemist, arvutamist, liikumist, muusikat, kunsti ja muid tegevusi veel paremini loodusõppega lõimida. 2012. aastast olen kirjutanud projekte keskkonnainvesteeringute keskusele ja taotlenud raha õppekäikudeks. Leian, et on oluline lapsed lasteaia piiridest välja loodusesse viia. Igas aiarühmas on teadusnurk, need tegi valmis üks tore vanaisa. Seal on lastele mõeldud loodus- ja teadusraamatuid, mõõtmis- ja kaalumisvahendeid, rääkiv gloobus, lapsevanemate toodud huvitavaid õppevahendeid. Retkedelt metsa või mere äärde võtavad ka lapsed ise põnevaid leide kaasa. Teadusnurgas saab iseseisvalt või sõbraga koos tegutseda ja uurida, mis samuti loodusõpet toetab.
Istutuskastid ja tulbipeenar
„Värskes õhus viibimine, aktiivne liikumine ja tegutsemine on lapse jaoks ka emotsionaalselt väga tähtis,” rõhutab Veronika Kübar. „Toas pead last keelama ja piirama – ära jookse, ära tee, saad haiget! Õues on piirid hoopis vabamad. Lapsed käivad õues igasuguse ilmaga, ainult siis, kui vihma lausa kallab, jäävad tuppa, sest pole võimalust korraga nii palju riideid kuivatada.”
Hoolimata sellest, et Lille lasteaia õueala on väike, pakub see tegutsemiseks palju võimalusi. Tihti käivad õpetajad lastega kõrval asuvas Cederhilmi pargis, kus toimuvad ka liikumistunnid.
„Sügisel, kevadel ja suvel annavad lastele õues palju tegevust istutuskastid, igal rühmal on oma,” jutustab direktor. „Tähtis on, et laps näeks, kuidas mulda pandud seemnest kasvab taim, kusjuures omakasvatatud tomat, kurk, herned või piparmünt maitsevad ju eriti hästi. Kevadel ongi üks esimesi töid istutuskastidesse kompostihunnikust uut mulda tuua. Sügiseti aitavad lapsed lehti riisuda ja kärudega kompostihunnikusse vedada ning iga rühm paneb peenrale maha tulbisibulad. Kui tulbimeri kevadel õide puhkeb, näevad nad oma töö tulemust.”
Loodusvaatlused ja linnupesad
„Iga aasta mais peame lasteaias traditsioonilist lillepäeva,” jutustab direktor. „Siis toob iga laps kodust kaasa lilletaime ja istutame need koos peenardele ja lillepottidesse. Oleme peenrale kasvama pannud ka kartuleid ja peete ning kompostihunnikusse kõrvitsa- ja suvikõrvitsataimi. Kompostihunnik pakub lastele huvi ka seetõttu, et seal elab igasuguseid sitikaid, kelle askeldamist neile meeldib luupidega uurida.
Talvel paneme lindude jaoks üles söögimajad, kevadel ootavad kuldnokki ja tihaseid ühe isa eestvedamisel perepäeval koos lastega meisterdatud pesakastid, millest osa panime ka parki. Eelmisel sügisel võttis ta pesakastid puhastamiseks alla ning lapsed nägid, kuidas linnud oma pesad olid pununud, ja said teda, miks neid on vaja puhastada.
Suvistel õuesõppe- ja perepäevadel on lapsed looduslikest ja taaskasutusmaterjalidest toredaid asju meisterdanud – pannud kivikestest kokku Eestis elavad roomajad, seganud pori veega ja teinud pulga abil porimaale, ehitanud ise okstest kurepesa.
Igal ajal saab teha ilmavaatlusi, uurida lilli, taimi, puid, põõsaid, linde, putukaid ning viia läbi mitmesuguseid katseid. Kuna õpetajad on loodusteemalist õppevara ette valmistanud mitu aastat, on meil olemas mahukas õuesõppematerjal kõigiks aastaaegadeks. Tänu KIK-i projektitoetustele on ka piisavalt vahendeid: luupe, luupidega topse, labidaid, rehasid ja muid aiatööriistu. Ka lasteaia õppevahendite raha oleme kasutanud loodusõppe eesmärkidest lähtuvalt ja ostnud just seda, mis õpetajatele selleks tööks vajalik.”
„Vaadake, krokodillid tulevad!”
Kolm viimast aastat on Lille lasteaed saanud oma loodusprojektide läbiviimiseks raha KIK-lt. „Lastele meeldib looduses tegutseda: puuroikaid, kive ja käbisid korjata, matkata ja turnida, metsa all piknikut pidada, marju ja jänesekapsaid süüa – kõik pakub neile huvi ja avastamisrõõmu,” räägib Veronika Kübar, kes käib ise alati kõigil retkedel kaasas. „Vaatan paigad juba eelnevalt üle, et oskaksin õpetajatele vajalikku infot anda ning olla kindel, et kõik on turvaline. Olen kasvanud linnas, aga mulle on väikesest peale meeldinud looduses käia. Vanem vend oli noorena suur matkasell ja võttis mind endaga kaasa. Eks nii saabki loodushuvi alguse. Praeguseni käin orienteerumas ja tunnen, kuidas loodusesse minek rahustab ja energiaga laeb.”
Lasteaia eelmise aasta projekt oli seotud veekogudega. Sügisel käidi Pirita jõe ääres, talvel mindi vaatama Saula siniallikaid, kevadine retk toimus Harku järve äärde ja suvine Kakumäe mereranda. Lapsed said teada, mille poolest veekogud erinevad, millised kalad seal elavad, kuidas loodust hoida. Direktor meenutab toredat seika Pirita jõe ääres. „Pardid hakkasid kalda poole ujuma, nende taha tekkis lai veekolmnurk, kui äkki üks tüdruk hüüdis: „Vaadake, krokodillid tulevad!””
Teatrimängud looduses
„Selle õppeaasta projekt „Teatrimängud looduses” on esimene, mida teeme koos teiste lasteaedadega,” jutustab Veronika Kübar. „Kuna meil oli arengukavasse koostöö planeeritud ja teistel lasteaedel samuti, kutsusin osalema Kristiine linnaosa Haraka ja Tihase lasteaiad, mis mõlemad on väikesed nelja rühmaga majad nagu meiegi. Alguses mõtlesin sellegi projekti KIK-ile esitada, aga kuna seal rahastamise tingimused kardinaalselt muutusid, ei vastanud see nõuetele ega läinud läbi. Et õuesõppe traditsiooni jätkata, otsustasime plaanitu siiski läbi viia ja leidsime raha oma eelarvest.”
„Teatrimängud looduses” on direktori sõnul nagu kõik varasemadki projektid tehtud arvestusega, et sellest saaksid osa kõik rühmad. „Pääsküla rabas käisid sügisel nelja-viieaastased, Harku metsa viisime talvel vanema rühma lapsed, kes on kõige vastupidavamad. Kevadine väljasõit Tabasalu loodusparki toimub aprillis, sinna läheme viie-kuuestega ning juunis Kakumäele mere äärde sõidame sõimerühma lastega.
Et tegemist on ka teatriprojektiga, toimus eelnevalt õpetajatele draamakoolitus, millest võttis osa igast majast viis õpetajat. Õpetajad said palju teoreetilisi ja praktilisi oskusi ning häid ideid edasiseks. Plaanis on korraldada veel üks koolitus, kuhu saavad minna ülejäänud õpetajad.”
Rutiinist vabaks
„Looduse sidumine teatriga aitab loodusõpet kinnistada,” leiab Veronika Kübar. „Pääsküla rabas käis kokku neli rühma, jagasime nad kaheks paariks: üks lasteaed esines ja teine vaatas pealt, seejärel vastupidi. Õpetajad olid kümneminutilised etendused nii üles ehitanud, et ka pealtvaatajad said kaasa teha – jänese moodi hüpata või linnu moodi tiibu lehvitada. Meie lasteaia lapsed etendasid loo sellest, kuidas loomad endale sabad said. Dekoratsioonid ja rekvisiidid andis loodus ise ja kõik kokku mõjus väga hästi.”
Kui kõik rühmad olid esinenud, järgnes paarikilomeetrine matk. Matkata püüti mitte suurt teed mööda, vaid just väikemaid ja kõrvalisemaid radu pidi, et lapsed näeksid: looduses liikudes tuleb ka takistusi ületada. Ühtlasi andis see võimaluse rääkida matkareeglitest. Talvisel õppekäigul Harku metsa olid lapsed loomade jaoks ka toitu kaasa võtnud ning õpetajad selgitasid, mida üks või teine loom sööb ja miks on hea lumerohkel talvel neile metsa süüa viia.
„Õpetajad on mulle öelnud, et neile meeldib aeg-ajalt lasteaiarutiinist välja saada. Mõned lapsevanemad seevastu on tunnistanud, et neil on kindlam tunne, kui laps on lasteaia seinte vahel,” räägib direktor. „Mina leian, et laps peab õppima ka teistsuguses keskkonnas hakkama saama – sõpru jälgima ja aitama, kaasavõetut jagama, kaaslastega suhtlema. See tuleb kooli minnes ainult kasuks.”
Järjepidevus kannab vilja
„Kohti, kuhu lastega minna, on Tallinna lähiümbruses piisavalt,” leiab Veronika Kübar. „Külastame lähedal asuvaid paiku, et sõiduraha kuluks vähem ja saaks pikemalt kohapeal olla. Lastele meeldibki mitu korda samas kohas käia, igal aastaajal on see paik ju erinev. Toredaid võimalusi looduse jälgimiseks pakuvad ka linnapargid.
Kui lastega järjepidevalt looduses käia, õpivad nad varsti ise seoseid looma ning looduse aastaringist ja muutustest aru saama. See, kui laps teeb vanematele kodus ettepaneku minna koos samadesse paikadesse, kus lasteaiakaaslastega on käidud, tõestab kõige paremini, et meie töö on vilja kandnud.”