Midagi enamat kui vaid tasuta töö

8. apr. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Tartu noor bioloog Fred Väärtnõu (paremalt esimene) Taimaal Mindful Farmis koos vabatahtlike rahvusvahelise seltskonnaga maapähklipõldu harimas. Foto: Miléna Berndt

Tartu noor bioloog Fred Väärtnõu (paremalt esimene) Taimaal Mindful Farmis koos vabatahtlike rahvusvahelise seltskonnaga maapähklipõldu harimas. Foto: Miléna Berndt

Noored löövad koolitöö kõrvalt üha enam kaasa vabatahtlikus tegevuses, sest peavad seda ägedaks võimaluseks teha midagi kasulikku. Vabatahtliku töö kogemus aitab edukalt ka töötust ennetada ja tõrjuda.

Aktiivsust on minus alati olnud, vabatahtlikuna olen juba noorematest klassidest tööd teinud, ütleb Tallinna reaalkooli 11. klassi õpilane Tomi-Andre Piirmets. Ta on löönud kaasa PÖFF-i ja paljude teiste suurte kultuuri- ning spordisündmuste korraldamisel. Näiteks on Tallinnas ja Harjumaal nädalas korra toimuva linnaorienteerumise rajameister. Samal ajal otsib ta nii noori kui ka vanu abilisi augustis toimuvale Eesti ajaloo suurimale välissportlaste osalusega spordivõistlusele, veteranide orienteerumise MM-ile. Korraldusmeeskonda oodatakse 300 vabatahtlikku.

„See on äge! Pakub kogemusi ja võimalusi, mida muidu ei saaks,” põhjendab noormees, miks ta vabatahtlikuna tegutseb. Tähtsuseta pole seegi, et sellist kogemust võtavad tööle kandideerijaid sõeludes arvesse ka ettevõtted.

„Olen naljatanud, et kui sama aktiivselt jätkan, jään ükskord nälga, aga minu vanuses viib vabatahtlikuna tegutsemine ikkagi pigem edasi,” räägib Piirmets. „Jään vabatahtliku tegevusega seotuks kogu elu, võtan seda kui aktiivset elustiili, kus saan oma aega ägedalt veeta. Tulevikus, kui juba töötan, kulutan sellele ehk praegusest vähem aega, aga praegu panen täie rauaga edasi. Pärast kõrgkooli lõpetamist tahan gümnaasiuminoorte seas vabatahtlikkuse ideed propageerida.”

Piirmetsa sõnul löövad tema klassikaaslastest umbes pooled aastas vähemalt korra vabatahtlikuna mõnes tegevuses kaasa, sama aktiivseid kui tema on paar-kolm. Noormees tegi tänavu ka uurimistöö gümnaasiuminoorte aktiivsusest vabatahtlikus tegevuses. Tööga seadis ta endale suurejoonelise eesmärgi – töötada välja noortele suunatud kommunikatsioonistrateegia, mis aitaks suurendada vabatahtlike protsenti noorte seas. Lisaks soovis ta tõestada vabatahtliku tegevuse riiklikku õppekavva kaasamise vajalikkust ühiskonnaõpetuse valikkursuse raames.

Reaalkooli õpilane Tomi-Andre Piirmets PÖFF-il. Hetk, kui kõik teised vabatahtlikud on juba koju läinud. Foto: erakogu

Reaalkooli õpilane Tomi-Andre Piirmets PÖFF-il. Hetk, kui kõik teised vabatahtlikud on juba koju läinud. Foto: erakogu

Kogukonnapraktikale

Piirmets toob kiiduväärt näitena kogukonnapraktika projekti, milles osaleb juba tosin kooli. Projekt viib gümnasistid ühiskonnaõpetuse raames kohalikesse vabaühendustesse põgusale praktikale, et nad oskaksid tulevikus kaaluda pikaajalisemat vabatahtlikku tegevust, vabaühenduses töötamist või oma MTÜ loomist.

Piirmetsa uurimistööst selgus, et kui enne projekti oli veerand õpilastest vabatahtlikuna tegutsenud, siis pärast projekti nende arv kahekordistus ja kogunisti 90% õpilastest oli väga rahul vabatahtliku töö kogemusega.

Kogukonnapraktika projekti idee on tärganud rahvusvahelise bakalaureuseõppe IB-programmist, mis seab õpilastele kohustuse tegutseda aastas 50 tunni ulatuses vabatahtlikuna. Õpilased peavad oma tegevuse kohta päevikut, esitavad aruande.

Tartu Miina Härma gümnaasiumis, kus pakutakse tavaõppe kõrval ka IB-programmi, on vabatahtlik tegevus järjest popim. Direktor Ene Tannbergi sõnul on õpilased leidnud mitmesuguseid väljundeid: käiakse loomade varjupaigas, kogutakse lastehaigla jaoks raamatuid, korrastatakse Raadi kalmistul haudu, võetakse osa „Teeme ära” talgutest jm. Õpilased on seotud ka heategevusprojektidega. Kaks neiut on pühendunud diabeedihaigete laste abistamisele ja pälvisid hiljuti presidendi tunnustuse. Laste tegevustes osalevad ka vanemad.

„Vanasti tuli lastel koolis ­ÜKT-d teha,” meenutab Tannberg. „Kui mingi asi on kohustuslik, peab oskama seda serveerida, et tahetaks kaasa lüüa. Vabatahtlikul tööl ei saa olla liiga suur maht, aga lastes võiks tekitada tunde, et mõnda asja tehaksegi elus vabatahtlikult.”

Keeni põhikool on juba mitu aastat „Teeme ära” talgutel kaasa löönud. „Tavaliselt korrastame kooliteed läbi Keeni pargi ning koolimaja ümbrust. Tänavu teeme korda ka eelmisel kevadel valminud kergliiklusteed, mida mööda kohalikud lapsed hommikuti kooli tulevad,” räägib talgujuht, õpetaja Maarja Kallis. Kaasa löövad kõik õpilased ja õpetajad – kes riisub, kes korjab oksi, kes prahti. Need, kes kindlalt vastu on, tavaliselt kaasa ei tee, kuid suurem osa õpilasi korrastab koolimaja ümbrust ja kooliteed hea meelega. See päev on tavaliselt lõbusaid juhtumisi täis.

9. klassi õpilased on käinud ka suusamaratonil teeninduspunktis suusatajatele teed ja muud kosutavat pakkumas. Jõulude ajal kogus 8. klass Valga kodutute loomade varjupaigale raha, korraldades koolis kahel korral heategevusliku kohviku, kus õpilased enda küpsetatud head ja paremat müüsid. Raha üleandmist plaanitakse töiselt – õpilased abistavad samal päeval ka varjupaika.

„Paar aastat tagasi oli neljal meie kooli õpilasel ka vabatahtliku pass, need õpilased on nüüdseks juba lõpetanud,” räägib Kallis.

Mõtlevad suurelt

Liikumise Kodukant vabatahtliku valdkonna juhi Eha Paasi sõnul löövad koolinoored kõige rohkem kaasa nende endaga seotud tegevuses. Koolivälised üritused on enamasti vabatahtlike korraldatud. „Üha rohkem vaatavad noored koolist väljapoole,” ütleb Paas. „Teeme ära” talgutele minnakse klasside kaupa. Kaasa lüüakse linnaosaseltsides, kogukonnakeskustes – kohtades, mille vastu on endal huvi ja mis on atraktiivsed.

Paas on vestlustes noortega kuulnud, et vabatahtlikuna tegutsetakse eeskätt seepärast, et on põnev ja saab uusi sõpru. Need, kes on enda jaoks tegevuse juba rohkem läbi mõelnud, peavad oluliseks, et see annab töökogemuse, võimaluse ennast tõestada ja hiljem tööle kandideerimisel ka CV-s seda ära märkida.

„Olen märganud, et noored on hakanud mõtlema, kuidas saavad nemad maailma muuta,” kiidab Paas. Päris palju noori tuleb vabatahtlikuks, sest näeb kuskil probleemi ja on valmis käed külge lööma. „Arvan, et oskus märgata enda ümber toimuvat ja tahtmine aidata saab alguse kodust,” ütleb Paas. Kui vanemad lähevad koos lastega välja, et teha midagi vabatahtlikult, teevad seda tulevikus ka lapsed. Edasine sõltub koolist, juhtkonnast, õpetajaist – kas noori julgustatakse midagi ise tegema. Nii sünnivadki muutused.

Mõtteviisi muutus, soov ise midagi ära teha – on Eestis jõudsalt levimas. Eesti noored ei jää vabatahtliku tegevuse poolest enam Euroopa noortele alla.

Välismaale vabatahtlikuks minejaid vahendab mitu ühendust. Suurim neist on Euroopa vabatahtlike teenistus. Portaali Vabatahtlike Värav kaudu viiakse osapooled kokku.

Paas soovitab neil, kes ei saanud ülikooli sisse, minnagi välismaale aastaks vabatahtlikuks, õppida keelt, hankida kogemusi ja tulla tagasi, et juba võimekamana uuesti kandideerida.

„USA-s on aastakümneid tehtud tööd selle nimel, et inimesed, kel leib laual, oleksid ka vabatahtlikud. Neil on jõutud juba teise äärmusse – on ülikoole, kuhu ei saagi astuda, kui sul vastavat kogemust pole,” ütleb Paas. „Ka Eesti noorteühenduste liit tegutseb selles suunas, et mõnes ülikoolis või eriala puhul annaks vabatahtlik tegevus lisapunkte.”

Vähendab töötusriski

Paas on veendunud ka selles, et vabatahtlikuna tegutsenud noorel on väiksem risk jääda töötuks. Samavõrd on ta veendunud, et vabatahtlikuna panustamine annab noortele töötutele julgust, aitab endas ja oma võimetes selgusele jõuda ning sobiva ameti leida.

Nimelt vedas Paas nelja aasta eest Pärnumaal projekti, mis oli suunatud pikalt kodus olnud noorte tööturule tagasiviimisele. Projekti lõpuks õnnestus 42 noorest vanuses 16–24 tööle saada 32-l. See oli väga hea tulemus ja saavutati tänu tõsiasjale, et noored saadeti vabatahtlikuks erinevatesse kohtadesse: linnaasumi keskused, muuseumid, varjupaigad, linnavalitsus, ettevõtted jne.

„Võimaluste väli oli mitmekesine,” ütleb Paas. „Edu pant oli ka see, et meil oli tihe side ettevõtetega. Esimestel tööintervjuudel käisime isegi kaasas. Väga tugevad partnerid olid noortekeskused, kes tegelevad selliste noortega, kes ei õpi ega tööta.”

Vabatahtliku tegevuse kaudu jõudsid noored selgusele iseenda võimetes. Üks noor unistas, et tahab olla juht. Talle antigi võimalus. Päeva lõpuks enam ei tahtnud.

„Kui saime noored toimetama, tekkisid neil uued kontaktid ja muutus nende ellusuhtumine. Nad õppisid ise olema aktiivsed, vastutama,” räägib Paas ja tõdeb, et kogemused töötute noortega tegelemisel näitavadki, et kui viid noore harjumuspärasest erinevasse keskkonda ja pakud talle vabatahtliku tegevuse võimalust, võtab ta töökoha või õppimise mõtte kergemini vastu. Kui kohe pakud, ei oska nad alati öeldagi, mida tahavad.

„Töötutele soovitan otsida endale vabatahtlik tegevus. Aga kui lähed vabatahtlikuks selleks, et tööle saada, tuleb seda ka ausalt öelda,” soovitab Paas.

Pärnumaa noortele töötutele suunatud projektis osalenud Fredy Vabrit on tänini õnnelik, et ta projektis osales ja oma eluga järje peale sai.

„Olin enne seda olnud umbes aasta töötu, lõpetanud põhikooli, töötanud ehitusel,” räägib Vabrit. Vabatahtlikuna tegutsemine viis teda liikumise Eesti 4H juurde, kus lõi kaasa ürituste korraldamisel, aga tegi ka füüsilist tööd. „Väga hea mulje jäi,” ütleb Vabrit. Vabatahtlikuna tegutsemine polnud talle võõras teema, Vabritil oli kogemus Punase Risti seltsist, ta käib senini spordiüritustel esmaabi andmas.

„Olin projekti raames tööpraktikal, mind võeti väga hästi vastu. Läbisin Pärnu kutsehariduskeskuse kaudu koolituse, õppisin laotööd ja saingi kohe tööle,” jutustab Vabrit, kes oli vahepeal isapuhkusel ja suundub peagi taas tööle. Vabriti sõnul peaks selliseid projekte tihemini olema, see on tohutult hea võimalus hätta jäänud noortele.

Eelmisel aastal algaski avatud noortekeskuste ühenduse eestvedamisel üle-eestiline suur projekt, mis peaks kuni aastani 2018 toetama umbes 8800 õppimise või tööga hõivamata noort vanuses 15–26.

Noorte Tugila tegevuskavaga on ühinenud ligi poolsada noortekeskust. Praegu on programmis 439 noort ja neist 43 on valinud vabatahtliku tegevuse.


Vabatahtlikuna võõrsil

 

Fred Väärtnõu, bioloog:

Vabatahtlikuna sattusin mullu veebruaris-märtsis tööle Põhja-Taisse Pang Termi külasse kohta nimega Mindful Farm. Mõte proovida vabatahtliku elu tekkis, kui olin mööda Kagu-Aasiat reisinud ligi seitse kuud ning uute kohtade avastamisest hakkas tekkima mõningane küllastus. Otsustasin pikemalt ühes kohas peatuda ja vabatahtlike projektid tundusid selleks suurepärane võimalus. Internetis surfates leidsin huvitava projekti The Mindfulness Project, kuid sinna ei olnud kahjuks kohti. Sealt soovitati mulle sarnaseid projekte ning nii sattusingi Mindful Farmi.

Töid, mida seal tegin, oli seinast seina, alates peenarde kaevamisest ja lõpetades köögi seinte plaatimisega. Sinna vahele jäi vabatahtlikele mudatellistest öömajade ehitamine, küüslaugu korjamine põllul, peenarde eest hoolitsemine, viljapuude istutamine ja väga palju kastmist.

Kuna farmi peremees oli endine munk ja tema eesmärk oli õpetada noori asju tegema keskendunult, teadvustatud seisundis (ingl mindfulness, ee teadvelolek, ka ärksameelsus), ei olnud rõhk töö tulemuslikkusel, vaid enese vaimses arendamises, töötegemine oli vaid vahend. Päevakavasse kuulus ka hommikune ja õhtune mediteerimise pooltund ning joogatund.

Kõige raskem oli taluda päevast kuumust, mis tõusis keskpäeval tublisti üle 40° C ning kuna oli kuivaperiood, siis ühtegi piiska vihma ei tulnud. Õnneks ei pidanud me leitsaku ajal tööd tegema. Minu jaoks oli kõige huvitavam õppida tundma kohalikke loomi, taimi ja muuhulgas tutvuda ühe endise budistliku tai munga ja tema jaapanlasest naise mõttemaailma ja elukorraldusega.

Suur rõõm oli tutvuda ka teiste vabatahtlikega, keda oli kokku tulnud maailma väga erinevatest otstest. Kõige enam Prantsusmaalt, Saksamaalt, USA-st, Austraaliast, aga ka Jaapanist, Iraanist, Uus-Kaledooniast. Farmi saabudes oli suur üllatus, kui nägin külalisteraamatus, et vaid nädal enne mind oli tuttav eestlane sealt lahkunud.

Arvan, et vabatahtlike projektides osalemine annab uute tutvuste ja kohaliku eluga põhjalikuma tutvumise näol toreda kogemuse ning võimalusel oleksin valmis taolist multikultuurset kommuunielu uuesti proovima.

 

Taavi Raidma, digiagentuuri Convertal asutaja ja partner  ning MTÜ Mondo nõukogu liige:

USA-s keskkoolis õppides oli vabatahtliku töö õppekava osa – iga õpilane pidi endale mingi tegevuse valima. Mina käisin vabatahtlikuna näiteks Suures Kanjonis puhastustöid tegemas, aitasin remontida kohalikku kirikut ning õpetasin lastele matemaatikat ja arvutit. Ülikoolis seda enam ei nõutud, aga harjumus pani otsima enda rakendamise võimalusi ka väljaspool loenguid. Tihti sain just seeläbi õppetööst tingitud pingeid maandada ja ennast vabamalt tunda.

Pärast ülikooli lõppu võtsin osa MTÜ Mondo tegevusest, aitasin Ghanas püsti panna laste hariduse toetamise ja eetiliste kingituste programme. Aafrikaga oli mul kogemusi ka ülikooliajast, kuid nii lähedast kokkupuudet kohaliku eluga siis ei olnud. Elasin kohalike keskel ning sain järjest paremini aru nende probleemidest ja rõõmudest, see mõjutas oluliselt mu maailma­vaadet.

Tööandjana hindan kõrgelt kandideerijate vabatahtliku kogemust, olgu see siis töö spetsiifikaga seotud või mitte. Vabatahtlikuna tegutsenud kandidaadid on enamasti eakaaslastest laiema silmaringiga ja avatumad ning neil on paremad praktilised oskused.

Vabatahtlik tegevus on enamasti palju rohkemat kui tasuta töö – selle käigus saad tagasi tihti enamgi, kui andsid.

Minu praegune põhiline vabatahtlik tegevus on seotud noorte ettevõtjate aitamisega mentorprogrammide kaudu.


KÜSIMUS JA VASTUS

Kas vabatahtlik tegevus võiks olla ka riiklikus õppekavas?

 

Pille Liblik, HTM-i üldharidusosakonna asejuhataja:

Pille Liblik

Pille Liblik

Vabatahtliku tegevuse täiendavat lisamist õppekavasse ei ole arutatud. Õppekava sisaldab vabatahtlikuna tegutsemise võimalusi, näiteks 6. klassi lõpetaja peab oskama selgitada näidetega, mis on kodanikuühendus, kodanikualgatus ja vabatahtlik töö ning põhjendada vabatahtliku töö vajalikkust. III kooliastmes ehk 7.–9. klassis soovitatakse õpilastel juba kodanikuühenduste tööst osa võtta, näiteks asutavad õpilased õpilasfirmasid või tegutsevad noorteühingutes või mujal. Gümnaasiumis käsitletakse neid teemasid õppekavas veel süvendatumalt, ühiskonnaõpetuses nii demokraatia kui ka õiguse aspektist.


VALIK PAKKUMISI VABATAHTLIKELE

  • Tule rahvusvahelise vabatahtlike laagri liidriks!
  • Tule korraldama! Suurima rahvusvaheliste võistlejate arvuga spordisündmus Eesti ajaloos!
  • Otsime entusiasti panustama töös laste ja noortega.
  • Tule vabatahtlikuks vabatahtlike eksperdiks Wikimedia Eestisse!
  • Sütitav inimene – anna endast märku!
  • Kirjandusfestival Prima Vista ootab vabatahtlikke!
  • Eesti paintball’i hooaja avaüritus BigGame 2016.
  • Saku Kevadjooks 2016.
  • Ootame Sind vabatahtlikuks Haapsalu Sotsiaalmajja!
  • Tahad korraldada jalgpalli kodumängu?
  • Tahad pildistada jalgpalli?
  • Raamatukogusse vabatahtlikuks.
  • Tule liitu Eesti Noorteühenduste Liidu särava meeskonnaga!
  • Triathlon Estonia kutsub seltskonda stardiala pealiku, finišiala pealiku, autojuhi kaubikuga, bussijuhi väikese bussiga ning võistluspäevaks abilisi
  • Särasilmsete noorte innustaja.

 

Allikas: Vabatahtlike Värav

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!