Millest algab keskkonnateadlikkus?

Looduse- ja keskkonnateadlikkus algab üldjuhul ilusa looduse kogemisest, ent veidi vanemale auditooriumile hakatakse tutvustama keskkonnaprobleeme. Foto: Innove

Miks on oluline, et juba paariaastane laps hakkaks tasapisi harjutama enda järelt kommipaberit prügikasti viima?

Inimene on alati oma keskkonnaga mingisuguses suhtes. Tasub rõhutada, et räägime keskkonnast kõige laiemas mõttes – kõigest, mis on meie ümber. Üldiselt võib öelda, et inimese suhe on kõige tugevam tema lähema ümbrusega, n-ö mina-keskkonnaga, mis füüsiliste elementide ja teiste inimeste suunamise ning inimese enda õppimise ja kogemuse kaudu pidevalt areneb. Loomulikult ei saa unustada, et tänapäeval moodustab mina-keskkonna kasvava osa ka virtuaalne ruum.

Vanemate ja õpetajate soov ning ülesanne on teadlikult suunata lapse mina-keskkonna arenemist, lisades sinna väärtushinnanguid ja tegutsemispõhimõtteid. Vahenditeks on kasutusel mängud, mänguasjad, raamatud jne, mis aitavad imiteerida või mudeldada tegelikkust. Miks on oluline, et juba paariaastane laps hakkaks tasapisi harjutama enda järelt kommipaberit prügikasti viima? See aitab hiljem tajuda lahendamist vajava probleemina näiteks põlevkivi kaevandamisest tekkivaid jäätmeid. Inimene ju tarbib ning peab vastutama sellest tekkivate jäätmete käitlemise eest – kommipaber ja sellega ümberkäimine õpetab märkama ning laps realiseerib seda oskust ka täiskasvanuna.

Loeb ka vanemate käitumine, sest tegu õpetab rohkem kui sõna. Kui ise toast lahkudes tuli kustutada või mitte raisata toitu, visates seda kergekäeliselt prügikasti, aitab see kujundada lapse keskkonnateadlikkust.

Saamaks sinasõbraks koduümbruse suleliste ja karvastega, on hea kasutada õhtujutuaega ja korrata õues päeval räägitu üle. Siinjuures üleskutse kirjastustele: vajame Eesti loodust tutvustavaid väikelasteraamatuid. Müügil on valdavalt Põhja-Ameerika või Aafrika loomastikku käsitlevad tõlked, mille tulemusel tunnevad Eesti lapsed vahel paremini eksoote kui koduseid imetajaid või linde. Hea raamatu näide on Jan Pederseni ja Lars Svenssoni raamat „Linnulaul”, kus kohe nupule vajutades saab linnulaulu kuulata.

Märka last ja laps märkab keskkonda

Lasteaias käiv väike laps on ööpäevas kodust eemal keskmiselt üheksa tundi, lisaks mineku- ja tulekuaeg. Seega muutub lapse mina-keskkond hüppeliselt suuremaks, mitmekesisemaks; vanemate „filter” õheneb.

Kuna laps hakkab mõneaastasena üha paremini aru saama meedias pakutavast, omandab senine mina-keskkond hoopis teised mõõtmed ja sisu. Ja ehkki vanem ei pea enam jälgima, ega laps toolilt alla ei potsata, vajab põnn endiselt analoogset „kinnipüüdmist”, nt tuleb talle „tõlkida” reklaamide telgi­taguseid, arutleda temaga, miks paljudes multifilmides üksteist lüüakse ja kas see on õige tegu jpm. Kõik see nõuab aega ning kannatust.

Hea aeg, mil vanem(ad) saavad olla lapse kõrval ja selgitada ümbritsevat, on näiteks lasteaiast koju tulek. Hea, kui laps ei koge seda mitte läbi autoklaasi, vaid vahetult (st nt kõndides osagi teest). Jalgsi liikumine on paras tempo, et ümbritsev jõuaks lapseni. Jääb aega märgata ning lapse ja vanema vahel sünnivad „oma” lood, mis aitavad tekkida hoolimisel ja kodukohatundel.

Siinjuures mõte omavalitsustele, kuidas lapsele jalgsi liikumist muuta huvitavamaks: kas ei tasuks teha asulate info- või liikumisradasid näiteks teemal, kuhu läheb prügikastidesse kogunev prügi; kas virtuaalselt oleks võimalik näha nutitelefonist kanalisatsioonitrasse ning kuhu see lumesulavesi ikkagi läheb või mida tähendab veehaare?

Lastelt võiks lasteaedade kaupa koondada küsimusi, mis huvitab neid lasteaia läheduses või teel koju. Edaspidi saaks tekitada linnapilti nendele küsimustele vastused. Analoogse mõttena on käsitletav keskkonnaameti ja kohalike omavalitsuste koostööna valminud avastusrada (avastusrada.ee).

Pärast lasteaeda minnakse sageli kauplustesse. Kas toidupoed ei tahaks panna puuviljaleti juurde maakaarti riikide nimetustega või selgitusi toidu koostise ja töötlemise (nt piima pastöriseerimine) kohta? Nii oleks poel praegusest pisut laiem funktsioon, sh teadlikkuse tõstja oma.

Üks põhiline algus keskkonnas on seega märkamisharjumuse tekitamine, ümbruse teadvustamine ja lihtsate selgituste otsimine. Märgata aitavad vanemad ja õpetajad, atraktiivsed elemendid. Kuni lapsed on väikesed, riiklik õppekava ei kummita nii jõuliselt kui koolis, on mänguruumi selle kõige loomiseks kõige enam.

Laps läheb kooli – märkamisest tegutsemise ja hoolimiseni

Ühiskonna ja lapse arvates vajalikud killud mina-keskkonnas kattuvad kord rohkem, kord vähem. Koolis lähtutakse ühiskonna kui terviku vajadustest. Samas on ühiskonna poolt vajalikuks ja sobivaks peetavate mina-keskkonna osiste nimekiri aja jooksul pidevalt muutunud. Pidi ju vaid sada aastat tagasi oskama ja teadma hoopis muud kui tänapäeval. Kas siis on üldse mõtet õppida? Muidugi on, sest õpitu on referentspunkt ning toetab edasiste seisukohtade kujunemist.

Ühiskonna poolt täitmist ootavad reeglid on markeeritud seadustes, õppekavades, strateegiates; OECD-raportites; nendele toetuvad omakorda õppevahendid ja vastavalt koolitatakse õpetajaid. Võimaluste piires on siiski jäetud ruumi ka lapse huvidest (huviharidus jms) lähtuva mina-keskkonna osa jaoks; vanemate sõnaõigus paistab välja koolivalikul. Lapse mina-keskkond täieneb kooli minnes taas kord. Seda võib nimetada laiaks silmaringiks, mis annab omakorda paindlikkuse uuendustega kohaneda.

Samas on küllalt keerukas mina-keskkonna osade rohkuse juures säilitada nende omavaheline tasakaal, mis on eluks kohanemiseks vajalik. Sõltuvus arvutimängudest või (sotsiaal)meediast võib seda tasakaalu tõsiselt häirida. Paljud õpetajad on püüdnud digivahendite abil leida kuldset keskteed: juhtida noori uute teadmisteni neile tuttavaid ning atraktiivseid nutisüsteeme kasutades. Siiski ei saa laste „nupukust” asendada täielikult „nutikusega”, sest muud mina-keskkonna osad jäävad alakasutusse ja ometi läheb seda kõike vaja – nt silmast silma suhelda; arendada mitte ainult pöidlaid, vaid käelist osavust terviklikult; arendada kriitikameelt ümbritsevast tulvava infovoo suhtes.

Üks võimalus paljudest on panna lapsed ise enda ümbruse heaks tegutsema. Nii kasvab märkamisest suutlikkus ning tahe hoolida ja vastutada. Kui laps on rohinud oma kooli juures lillepeenart, märkab ta paremini kellegi koerustükke selle kallal. Koolid pingutavad, et lastel oleks harivalt huvitav ja lõbus (mis on iseenesest tore ja vajalik!) – neid viiakse teatrisse, kinno, loodusrajale jne; on teemapäevad, laadad, kontserdid jne. Aga kui palju tehakse ühiseid nn kevadkoristus- ja riisumispäevi vms – just midagi oma kooli jaoks?

Taoline tegutsemise kaudu õppimine on peamine meetod, mida Eestimaa looduse fond talgute näol juba aastaid muu meediakajastuse ja õppematerjalide kõrval praktiseerinud on – hea võimalus enda ja ümbruse heaks midagi ära teha, sobiv õhkkond loomaks meeskonnatööd, mis omakorda toetab tulevikuplaane, soovi tegutseda koos.

Vahest võiks lastelt küsida, mis neid kooli ja selle ümbruse juures häirib, mida peaks muutma ja kui palju oleksid lapsed nõus olukorra parandamiseks ise panustama? Praegu saadetakse vanematele rahuloluküsimustikke, aga koolis käib ju laps. Taolise tegevusega ei võetaks ära vastutust ei vanematelt ega kohalikult omavalitsuselt.

Laps saab suureks – otsustamise osakaal ja mõju kasvavad

Esmane looduse- ja keskkonnateadlikkuse etapp hõlmab üldjuhul otse või kaude kogetavat ilusat loodust, ent veidi vanemale auditooriumile hakatakse tutvustama keskkonnaprobleeme. Kuid globaalsed või Euroopa tasandil esitatud probleemid jäävad kaugeks ja lahendused tunduvad abstraktsed. Nii jääb inimese kasvades ta mina-keskkonnas olevate osade omavaheline suhete mõistmine poolikuks ja valitsema jääb ebamäärane negatiivne emotsioon, tulemuseks frustratsioon või ükskõiksus.

Tõsi on, et keskkonnaprobleeme jagub. Inimese tegelikud või tehislikud vajadused nõuavad keskkonnast ressursse, aine- või energiavoogusid, nagu vesi, toit, elekter, metallid või puit. Täna on üle inimkonna nõutavad energia ja ainevood muutunud niivõrd suureks, et see on muutnud kogu Maa keskkonda. Enimräägitud näiteks on inimtekkeline kliimamuutus, kuid palju kõneldakse ka elurikkuse katastroofilisest vähenemisest; veidi vähem leiab käsitlemist ohtlikult paigast ära nihutatud lämmastikuringe.

Seega ongi keskkonnaprobleemid tõsised ja nende lahendamiseks tuleb tõsiselt pingutada. Kuid lootusetu olukord pole ja sellisena pole põhjust seda ka paista lasta. On ju küllaga näiteid sellest, et piisavalt teadvustades ja tegutsedes saab ka suured ohud kõrvaldatud. Vanemad inimesed mäletavad sellist lühendit nagu DDT. See oli väga tõhus putukamürk ja algsete arusaamade järgi inimesele sedavõrd ohutu, et see leidis massilist kasutamist koguni täitõrjeks, kärbeste hävitamisest rääkimata.

Mürgitamise varjatud poole mõistmine võttis aega, kuid Rachel Carsoni „Hääletu kevad” sai ometi äratajaks. Leidus neid, kes ärkasid ja ärganuna ei lasknud ka valitsustel enam magada. DDT keelustati ja nüüd on merikotkad väljasuremise äärelt tagasi. Edu­lugusid on teisigi, olgu või karude ja huntide naasmine Euroopasse.

Loomulikult ei juhtu sellised asjad ise. Paljud inimesed on pidanud ennast­unustavalt selle nimel töötama, et riigid hakkaksid rakendama meetmeid, mis lõpuks on andmas tulemusi. Veel enam, oleks väga väär teha neist edulugudest järeldust, et nüüd ongi kõik korras.

On kemikaale, mis mürgitavad keskkonda; on liike, kelle saatus ripub juuksekarva otsas; on elupaiku, mille hävitamine käib täie hooga edasi. Ent siiski, edulugudest tuleb õppida, neist inspiratsiooni ammutada ja noortele näidata – abitult käsi rippu lasta ei tohi. Lapsed on meie tulevik − aidakem neil seda mõista.