Mitu miljonit närvirakku lõimingule kulub?

Kiviõli kooli direktor Heidi Uustalu, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Vau, ajalooõpetaja Tiina Kilumets ja kunstiajaloo õpetaja Pilvi Kuurmann tutvustavad oma lõimimiskogemust Loovhariduse koolituse töötoas. Foto: Raivo Juurak

Mitu närvirakku kulub? Naljaga pooleks esitatud küsimus, kuid neid kulub ikka päris tublisti, selgub mittetulundusühingu Loovharidus koolitusel, kus Kiviõli 1. keskkooli õpetajad Anu Vau, Pilvi Kuurmann ja Tiina Kilumets räägivad, kuidas nad on kahe aasta jooksul lõiminud ajalugu, kirjandust ja kunstiajalugu, et luua tervikpilti nii õpilaste kui ka iseenda jaoks.

Loovhariduse koolitusel küsiti, kui palju kulus aega lõimingu ettevalmistuseks. Ajalooõpetaja Tiina Kilumets meenutab, et ideest teostuseni kulus ligi aasta. Algas kõik vajadusest iseennast veenda, et lõimimisel on mõtet.

Kunstiajaloo õpetaja Pilvi Kuur­mann lisab, et mõtet tundus olevat, sest kõigis kolmes õppeaines on vaatluse all ühine periood antiigist kuni aastani 1900.

Tiina Kilumets: „Esimene reaktsioon oli siiski, et kolme õppeaine ühendamisest võib kujuneda üleüldine üldiste asjade rääkimine, sest kui ajalookursuse enda maht on ainult 35 tundi ja sinna lisandub veel lõiming kirjanduse ja kunstiajalooga, siis ei jõua ju millessegi süveneda. Teine mõte aga oli, et kolme õppeaine peale kokku tuleb ju 105 tundi ja see võib anda uusi võimalusi. Seejärel oli vaja mugavustsoonist välja tulla. Kes on olnud 30 aastat õpetaja, sellel on ju kõik PowerPointid ja muu vajalik valmis ning väga mugav vanaviisi jätkata.”

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Vau lisab, et ühine 105 tundi andiski kõigile kolmele uusi võimalusi. Näiteks sai teha kolme õppeaine kohta ühise sissejuhatuse ja kokkuvõtte senise kolme kokkuvõtte asemel. Õpilane sai teha kolme töö asemel ühe lõimitud töö jne. Nimelt hakkasid õpilased tegema iga teemaploki lõpus kokkuvõtvaid töid, mis eeldasid head ajaloo, kirjanduse ja kunstiajaloo seoste tundmist.

Kunstiajaloo õpetaja Pilvi Kuurmann märgib, et palju aega võttis lõimimisvõimaluste otsimine ja katsetamine. Näiteks renessansi teema puhul oli algul kavas lugeda õpilastega seda perioodi käsitlevat ajaloolist romaani ja analüüsida siis teatud teemasid romaanist põhjalikumalt. Kuid see osutus keeruliseks.

Tiina Kilumets: „Näiteks templirüütlite teema haakus romaaniga hästi, kuid seda polnud ainekavas ja oli ka muid probleeme. Siis tekkis küsimus, kui palju õppeaineid on üldse mõistlik lõimida. Õpilased arvasid, et muusikaajaloo ja inglise keele võiks ajaloole, kirjandusele ja kunstile veel juurde võtta. Meie leidsime, et kolmest ainest siiski piisab, ja inglise keele ning ajalooõpetaja teevad eraldi lõimitud kursuse History.”

Anu Vau: „Ettevalmistused venisid pikaks ka seetõttu, et kolme aine lõimimisel õpikuid tervikuna kasutada ei saa ja õppematerjale tuleb vastavalt eesmärgile kohandada, mis oli väga töö- ja ajakulukas. Acga niimoodi on huvitavam õpetada ja kui näed, missuguse innuga õpilased kaasa tulevad, on kõik ajurakud kulunud asja ette.”

Kuidas kõik algas?

Järgmisena tunti Loovhariduse töötoas huvi, kuidas praktiline lõimimine konkreetsemalt algas.

Anu Vau: „Esialgne lootus oli, et saame olla kolmekesi tunnis ja sõnajärg läheb sujuvalt ühelt õpetajalt teisele üle. Seni ei ole see veel õnnestunud, kuid katsetusi oleme teinud. Üldiselt alustasime oma ühise kursuse uusi teemasid nii, et kõigepealt tuli üldajalugu ja sellele järgnesid kirjandus ning kunstiajalugu. Kirjalikke töid said õpilased teha praktilise eesti keele tundides.”

Pilvi Kuurmann: „Möödunud õppeaastal toimusid meil kolme aine lõimitud tunnid kahel päeval nädalas – esmaspäeval ja kolmapäeval –, aga see jaotus hästi ei toiminud. Sel õppeaastal toimuvad kõik lõimitud tunnid teisipäeviti. Anname kuus tundi järjest, kuid eri klassiruumides. Järgmisel aastal tahame anda neid tunde ka ühes ja samas klassiruumis, mille saab teha n-ö lõimimisklassiks, kus on seinal ajalooliste sündmuste ühine ajatelg jms.”

Üks õppeaine, kolm hinnet?

Kui kolm õppeainet on kokku sulatatud, kuidas siis hindeid pannakse?

Pilvi Kuurmann: „Iga teema lõpus tegid õpilased mahuka osaoskustel baseeruva arvestusliku töö, mida iga õpetaja hindas oma aine seisukohast – üks töö ja kolm hinnet.”

Anu Vau: „Kursuse jooksul koguvad õpilased materjalid õpimappi, mis annab õpitud perioodist hea ülevaate. Õpilased näitavad mapis, kuidas on kolm õppeainet omavahel seotud, loovad süsteemi ja põhjendavad seda.”

Tiina Kilumets: „Kahe esimese õppeaasta lõpus on õpilased teinud kolme õppeainet ühendava ulatusliku lõputöö. Need on alati väga huvitavad. Näiteks on noored lavastanud videoid ja animatsioone. Vana-Kreeka jumalad pandi Facebooki, näidates, kes on kelle sõber, kellega vaenutseb, kellega on abielus jne.”

Anu Vau: „Enne töö tegemist saavad õpilased hindamismaatriksi, et nad teaksid, mida on vaja töö kirjutamisel silmas pidada. Seda maatriksit on kasutatud ka kaasõpilaste tööde hindamisel.”

Pilvi Kuurmann: „Kui rühm teeb suurepärast koostööd, siis ei pea alati ja kunstlikult igale õpilasele eraldi ainehinnet panema. Hinnata võib ka valminud tervikut.”

Mis eeliseid siis kolme õppeaine lõimimine ikkagi annab?

Tiina Kilumets: „Õpilastel tekib ajaloost palju terviklikum pilt, aga väga tähtis on ka see, et neil on huvitavam õppida ja nende fantaasia saab rohkem ruumi. Ka õpetajal on huvitavam toimetada, sest pole rutiini, mis aastakümnetega välja kujuneb. Lõiming annab juurde paindlikkust. Kui mõne teema käsitlemiseks on rohkem aega vaja, siis saame kolmekesi omavahel kokku leppida, kuidas kellelegi suuremat süvenemist võimaldada.”

Mis ohud lõimimist varitsevad?

Anu Vau: „Suurim oht on ilmselt see, kui kooli juhtkond suhtub lõimingusse ükskõikselt. Meil seda probleemi pole. Väga oluline on leida aega kokkusaamiseks, et üheskoos oma edasist tööd arutada.”

Tiina Kilumets: „Üks oht on see, kui lõimima peab käsu korras – siis kaotab hea idee oma mõtte.”

Pilvi Kuurmann: „Oluline on, et õpetajad ei kardaks koostööd, julgeksid üksteiselt abi ja tuge küsida. Lõiming on ka õpetajatele endile õppimise koht.”

Tiina Kilumets: „Kui lõimida ainult linnukese pärast ja ülesanded on halvasti läbi mõeldud, siis ei õpi lapsed midagi uut.”

LÕIMINGU VARIANTE KIVIÕLI KOOLIS

Kiviõli 1. keskkooli direktor Heidi Uustalu tegi Loovhariduse koolitusel väikse ülevaate sellest, missuguseid õppeainete lõimimise võimalusi nende koolis kasutatakse.

• Üldõpetus. Esimeses klassis õpitakse teemasid, mitte õppeaineid.
• Keelekümblusklass. Kasutatakse LAK-metoodikat.
• Ainepäevad. Näiteks multi-kultinädal (keeltenädal), kus õpilased esitavad tekste võõrkeeltes. Kiviõli koolis on väga erineva emakeelega lapsi ja kõik soovijad saavad oma emakeeles esineda.
• Teemapäevad. Näiteks teemapäev „Elu on teater”, Teadlaste Öö festival, südamenädal.
• Projektipäevad. Kaks korda aastas toimuvad ülekoolilised projektipäevad, kus teevad koostööd eri vanuses õpilased. Näiteks ülelinnalise lastekaitsepäeva ürituse „Unistuste Kiviõli” planeerijad on lapsed ise.
• Koostöötunnid. Kiviõli kooli kümnendasse klassi tuleb õpilasi ka vene õppekeelega põhikoolist ja neil on mõningaid raskusi eesti keelega. Ühe projekti käigus viidi nad kokku kuuenda klassi õpilastega, et nad vastastikku üksteist õpetaksid. Kümnes klass õppis kuuendalt klassilt eesti keelt, kuues klass nendelt vene keelt. See süsteem töötas väga hästi, sest kümnenda klassi õpilased ei kartnud kuuenda klassi õpilastele näidata, et nad mõnda asja eesti keeles veel ei tea, kuues klass oli aga uhke, et sai nii suuri õpilasi õpetada.
• Õppeainete lõimimine. Ajalugu, kunstiajalugu, kirjandust ja praktilist eesti keelt õpetatakse ühtse lõimitud kursusena.

Kiviõli 1. keskkooli lõiminguprojekti toetas Huvitav Kool.

Vaata ka VIDEOT koolitusest.