Mulle meeldib rutiinivaba töö

29. apr. 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - Mulle meeldib rutiinivaba töö kommenteerimine on välja lülitatud

Kristjan Väljataga. Foto: Sirje Pärismaa

Mullu sügisel lennutas „Noored kooli” üle Eesti korraga seitse meesõpetajat. Vasalemma põhikooli siirdus õpetama ajalugu, ühiskonna- ja inimeseõpetust Inglismaal arheoloogiks õppinud Kristjan Väljataga.

Kristjan Väljataga vahendas toona õppeaasta eel oma esimesi muljeid ka Õpetajate Lehele ja sõnas: „Tugev praktika on seljataga, loodetavasti kattuvad ettekujutus ja tegelikkus.”

Kaheksa kuud hiljem ei mäleta ta enam päris täpselt, milline see ettekujutus oli, küll aga teab, et on tegelikkusega väga rahul – nii koolivaliku, õpilaste kui ka kolleegidega.

„Sisseelamiseks läks natuke aega, teadmatust oli mõne igapäevase asjaga, nagu e-kool, aga juba esimeste tööpäevadega saabus selgus,” räägib Väljataga.

„Noored kooli” programmist sai ta kaasa hulganisti teooriat ja praktika­kogemuse suvekoolist. Esimestel töönädalatel tuligi enda jaoks selgeks mõelda, kuidas see pagas toimima panna.

„Teadmisi oli alustamiseks piisavalt, aga aastaga olen muidugi päris palju juurde õppinud,” ütleb Väljataga.

Lapsed suhtusid algul uude õpetajasse ettevaatlikult, aga mida aeg edasi, seda sõbralikumad suhted tekkisid.

„Koostöö sujub. Meil on väike kool, pole paralleelklasse. Anonüümsust on vähe, valdavalt on lapsed kohalikud. Ise olen õppinud suures koolis, kus klassis oli 34 õpilast. Mul on 5.–9. klassis õpilasi kokku ligi 80,” kirjeldab Väljataga väikekooli võlusid.

Aasta tagasi programmi kandideerides ütles Väljataga, et peab õppekava omandamisel kõige olulisemaks õpetaja rolli. Just õpetaja motiveeritus, suhtumine ja õpetamismeetodid määravad klassi suhtumise õppematerjali. Ka kõige motiveeritumate huvi kaob, kui tundides nädalast nädalasse vaid õpikupeatükke loetakse.

Tempel mällu

„Teema tuleb õpilasele võimalikult lähedaseks teha,” ütleb Väljataga. Vahel on see lihtsam, mõnikord keerulisem. Näiteks püüab ta kaugete aegade elustamiseks teha tunnis harjutusi, kus õpilased saavad mingi rolli võtta.

„Tuhat aastat tagasi on nende jaoks ju kujuteldamatu ajaühik. Teema käsitlusest peab tekkima mingi emotsioon, et see jääks meelde kauemaks kui vaid lühimällu,” selgitab Väljataga.

Õpik on hea ressurss, aga ei tohiks olla ainus vahend. Saadaval on ju palju huvitavat materjali tundide rikastamiseks: kirjandust, interaktiivseid ülesandeid arvutis ja nutitelefonis lahendamiseks.

„Arvan, et toetun õpikule järjest vähem, muudan vaba käega töökava. Teen oma valiku, et see klapiks õpitulemustega, mis õpilased peavad saavutama,” ütleb Väljataga.

Esimesel aastal on päris palju aega kulunud tundide ettevalmistamisele. Järgmine aasta peaks selle võrra lihtsam olema. Väljataga on seadnud endale ajalise piirangu. Ta ärkab hommikul poole viie paiku ja asub siis koolipäevaks valmistuma, teades, et juba paari-kolme tunni pärast peab laste ees seisma. Kui hakkad õhtul tööle, siis jäädki otsima variante, et jõuda perfektse lahenduseni.

Allikad au sees

Õpetaja Väljataga saab põimida oma ajalootundidesse ka põnevat arheoloogiamaailma, kuna tal on taskus arheoloogidiplom Newcastle upon Tyne’i ülikoolist, kogemused ülikooli arheoloogiaühingust ja väljakaevamistelt Türgis ja Inglismaal.

Newcastle’is õppimine andis hulgaliselt kogemusi, mida Eestis ei oleks saanud, ning avardas silmaringi.

Õpilased saavad õpetajalt ka karjäärinõu, kuidas pääseb välismaale õppima ja mida õpingud endast kujutavad.

„Eriala pakub mulle suurt huvi, aga iga tundi arheoloogia abil ka ei vaatle,” sõnab Väljataga. „Pigem arendame tundides rohkem allikakriitilisust ja allikate võrdlemist. Õpikuis on selleks palju lisamaterjali.”

Väljataga õpetab nii viiendat-kuuendat kui ka põhikooli viimaseid klasse.

„Vanemaid klasse on lihtsam õpetada. Nooremate õpetamine oligi algul väljakutse – kuidas lihtsamalt ja loogilisemalt ümber sõnastada seda, mida ise tean,” ütleb Väljataga.

„Noored kooli” programmis on alustaval õpetajal õnneks mitmekordne tugi.

Lennukaaslastega nädalavahetustel kohtudes vahetatakse kogemusi ja räägitakse oma probleemidest. Kellelgi on raudselt midagi sarnast juhtunud ja küsimus saab lahenduse. Kasulikku tagasisidet saab koostööst teiste sama aine õpetajatega. Nõuanded aitavad enda töökoormust vähendada.

Korra või paar veerandi jooksul käib tuutor tunde vaatamas ja annab nõu. Väljataga proovib just nimelt siis tunnis mõnda uut meetodit kasutada, et saaks kohe tagasisidet.

Ta on läbimas ka Tallinna ülikoolis õpetajakoolituse magistriaineid.

„Kui Inglismaalt tulin, läksin kohe ajateenistusse ega teadnud, mida edasi teha. Ma polnud kuulnudki sellisest organisatsioonist nagu Noored Kooli,” sõnab Väljataga. „Sattusin reklaami lugema, mõtlesin, miks mitte proovida. Praegu tahaks küll kauemaks jääda kui lepingujärgseks kaheks aastaks,” mõtiskleb Väljataga. „Mulle ei meeldi rutiin, õpetajana juhtub igal päeval sellist, mida ei osanuks arvata. See on elav töö, kogu aeg midagi muutub. Saab jälgida õpilaste arengut, see motiveerib ka ennast. Ma ei kannata teha ühte ja sama päevast päeva.”

 


Kristjan Väljataga CV

  • Sündinud 2. augustil 1991.
  • 2010–2013 University of Newcastle upon Tyne, arheoloogia eriala, bakalaureusekraad.
  • 2004–2010 Tallinna 21. kool.
  • 1998–2004 Audentese erakool.

Töö:

  • Alates augustit 2015 Vasalemma põhikooli ajaloo-, ühiskonnaõpetuse, inimeseõpetuse ja väikeklassi geograafiaõpetaja.
  • 2014–2015 Corvus Albus OÜ klienditeenindaja.
  • 2013–2014 ajateenistus Eesti kaitseväes.
  • 2010–2012 suvine ülikoolipraktika.

 

Soovitused algajale õpetajale

  • Hoia külma närvi.
  • Kui veel ei oska, siis on viimane aeg harjutada oma tegevuste prioritiseerimist – absoluutselt kõige jaoks nagunii aega ei jätku.
  • Lepi sellega, et varem või hiljem tuleb ette ebaõnnestumisi – õpi neist.

 


KOMMENTAAR

Tiina Pau

Tiina Pau, tuutor:

Kristjan on õpetaja, kes toob tundidesse palju põnevust, kasutades näitlikustavaid materjale ja meetodeid. Tema tundides on näha, et lisaks õppekavas olevatele õppetulemustele on väga olulisel kohal ka õpilase sotsiaalsed ja 21. sajandi oskused. Kristjan peab oluliseks, et õpetatav materjal moodustaks terviku, kus igal tunnil on oluline roll ja ükski tund ei ole terviku jaoks vähem oluline. Tunnid on alati mitmekesised, tegevused vahelduvad mõnusas tempos, mitte liiga tihti ega ka liiga harva.

Kristjan on esimese õpetaja-aastaga kogunud kõvasti enesekindlust, et teha asju enda moodi. Vahel tuleb ikka ette, et kõik tunnid ei kulge päris plaanitult, aga mulle meeldib, kuidas ta tunde pärast analüüsib ja leiab võimaluse järgmine kord midagi paremini teha või õpilastes eesmärgiks seatud oskusi arendada. Kergema vastupanu teed ei ole ta pärast ebaõnnestunud tundi kordagi valinud.

Tema tunde vaadeldes olen näinud ka õpilaste arengut. Õpilased, kes sügisel olid vaiksed ja pigem ei tahtnud vastata, on hakanud end aja möödudes Kristjani tundides avama ja avaldavad julgelt arvamust.

Näen temas suurt potentsiaali ning loodan, et saan tema professionaalsele arengule õpetajana veel kõrvalt kaasa elada.