Muusikas on praegu sünteesi aeg

„On kaks olulist fenomeni, mis tänapäeval on uued. Esiteks, elektrooniliste võimaluste maailm, ja teiseks, ülemaailmse kultuuri kättesaadavus. Loomulikult avab see muusikalisele mõtlemisele ennenägematud horisondid,” tõdeb helilooja Sven Grünberg. Foto: Sigrid Sitnikov

„Kui kunstnikul on midagi öelda, peaks ta seda tegema võimalikult lihtsalt ja nii, et see inimesi ei lõhuks, vaid pigem aitaks neil asjadest aru saada ja ilmaelu mõista,” sõnastas oma kreedo helilooja Sven Grünberg üle 30 aasta tagasi. Sel aastal kuuekümneseks saav muusik pole oma põhimõtteid muutnud.

Lääne muusikakultuur on läbi aegade arenenud, üks suund oli elektroonika kasutusele tulek. Mis sellele eelnes?

Euroopa kultuuris sündis professionaalne muusika algselt vaimulikus keskkonnas, kus keskenduti inimese ja jumala suhetele. Rahvamuusika kese aga oli olmeline ja igapäevarõõmudega seotud, kuni toimus muutus ja Viini klassikute ajal tõrjuti professionaalne muusika kirikust mõneti välja. Kirikus muusika tardus ja professionaalne muusika jätkas keskkonnas, kus temast sai söömise ja pidustuste meeldiv taust. Pärast seda, romantismi ajal, asetus pearõhk virtuoossusele ja ülevoolavatele tunnetele. Seega on Euroopa akadeemilise muusika kese olnud läbi ajaloo erinev, kuid alati on olemas olnud vaimsem suund. Arvo Pärdi fenomeniks võib pidada seda, et ta võttis Euroopa muusikakultuuri ajaloo kokku ja leidis vaimse essentsi, mis alates Viini klassikutest paljuski kaduma läks.

Kas mõtlesid sellistele asjadele, kui sul tekkis võimalus hakata uutmoodi muusikat tegema, kasutama elektroonika pakutavaid võimalusi?

Kuna õppisin muusikateooriat, oli teoreetiline mõtlemine (mis on muide väga budistlik tegevus) enesestmõistetav – tuleb alati üritada aru saada ja nähtused endale selgemaks teha. Päris selgeks ei saa need kunagi, sest me elame ebatäiuslikkuse maailmas. Aga selgemaks mõelda, milline on muusika roll ja koht inimese arengus, mida on muusika läbi aegade andnud ja kus on tema arengu kese, seda saab. Ma ei ole mitte kunagi mõelnud, et nüüd on vaja hakata elektroonikaga tegelema. See oli mulle lihtsalt orgaaniliselt omane ja mitte ainult seepärast, et need olid uued vahendid, vaid et see maailm huvitas ja tõmbas mind. Muidugi, eks ma mõtisklesin selle üle, et uued vahendid annavad uusi ja unikaalseid võimalusi. Elektroonika oli kindlasti üks päästeventiil, Euroopa kultuurmuusikas midagi täiesti enneolematut, mis andis teatud mõttes võimaluse alustada täiesti nullist. Varem järgnes üks asi teisele aste-astmelt. Kohati olid tulemused kehvemad, kohati paremad. Eriti pärast Bachi oli terav murrang, muusika kese nihkus kirikust õukonda, ja see oli kahjuks liikumine halvemuse suunas. Muusika muutus n-ö kahemõõtmeliseks – ülikute tilulilu taustaks. Sel ajal näidati koht kätte Viini klassikute suurimatelegi esindajatele Mozartile ja Haydenile, kelle rolli õukonnas hinnati võrdselt teenritega.

Tänapäeval on siiski loodud võimalused kõigile. Ajastu üle ei tohiks kurta.

On kaks olulist fenomeni, mis tänapäeval on uued. Esiteks, elektrooniliste võimaluste maailm. Näiteks võid kontserdisaalis mitmesuguseid kajasid kasutades luua illusiooni, et üks pill mängib ühe suurusega ruumis ja teine pill hoopis teise suurusega ruumis. Teiseks, ülemaailmse kultuuri kättesaadavus. Me võime pimedal talveõhtul kuulata Hiina keisrite muusikat, mida ei tohtinud isegi hiinlased kuulda sel ajal, kui seda muusikat loodi. Meil on siin ja praegu ükskõik milline muusika tippkvaliteedis kohe kuulatav. Sellist võimalust ei ole muusikaajaloos kunagi olnud ja loomulikult avab see muusikalisele mõtlemisele ennenägematud horisondid.

Ma ise alustasin džässist ja rokkmuusikast. Sai joostud plaatidega sinna-tänna, neid kuulatud, vahetatud. Elektroonilises mõttes olid olulised Tangerine Dream, Emerson, Lake & Palmer, King Crimson ja loomulikult Yes ja Genesis. Keith Emerson, kes hiljuti suri, oli minu jaoks üks võtmetegelasi. Kohtusime 2008. aastal von Überblingeni klubis.

Ma ei ole kunagi nii mõelnud, et nüüd hakkan tegelema selle või teisega. Kõik on orgaaniliselt kujunenud, kulgenud. Juba 70. aastate alguses hakkas mind huvitama maailmamuusika. Mul oli vinüüle korralik kogu. Neid tõin põhiliselt Moskvast, kus ühes suures plaadipoes oli eraldi sektsioon heliloojate liidule. Seal oli valik defitsiiti, mida laiemale seltskonnale ei pakutud, sealt ostsin igasugust maailmamuusikat. Väga palju India muusikat, sest tol ajal oli ju Indiaga suur sõbrunemine. Aga ka Aafrika, Aasia muusikat … Vist Alo Põldmäe tõi Vietnamist ühe EP-mõõtu plaadi, mis oli muusikaliselt väga huvitav. Mulle saadeti plaate ka välismaalt. Näiteks UNESCO kogu Jaapani kollektsioon, seitse-kaheksa plaati noodinäidete ja väga põhjalike seletustega, samuti Hiina muusikat, põnevad vanad pronkskellad ja kivikellad …

Kas su esimene sooloplaat „Hingus” on sellest inspiratsiooni saanud?

Päris kindlasti. Aga raske on öelda, mis „Hingust” poleks mõjutanud. Plaadil on ju tunda ka seda, et ma pole kunagi päriselt lahti öelnud oma juurtest, Euroopa traditsioonist. Omal ajal nägin Moskvas elektroonikale keskendunud äärmuslasi, kes ajasid rinna kummi ja ütlesid, et kõik muu prügimäele, ja kohe. Selline mõtlemine ei ole mulle kunagi omane olnud. Mitmed noored on öelnud, et hakake uuesti analoogsüntidega tegutsema. Olen neile vastanud, et tehke nüüd teie, ja tehke paremini. Mina ilmselt ei hakka analoogsüntidega enam jantima, sest need ajad on minu jaoks möödas. Tuleb tajuda, mis on praegu aktuaalne. Muidugi, ega ma muusikat tehes ei mõtle, et täna ei ole üks või teine asi aktuaalne ja ma seda ei tee. Teeksin, kui tunneksin, et võiks teha, aga praegu on mul hoopis teised ideed.

Mis ideed need on?

Praegu on ikka sünteesi aeg, eri ajastute muusikalise mõtlemise süntees. Selles suunas nagu Linnart Mälli mälestuseks tehtud kontsertkava „Vaadates sisse” (2013) kavatsen jätkata. Tunnen, et see on suund, mida on vaja muusikas teha, ja see mind ka huvitab.

Mulle on alati meeldinud heakõlalisus. Ka siis, kui ma rokki tegin, ei meeldinud mulle destruktiivsus. Alati konstruktiivne, inimest toetav, mitte lõhkuv. Mind on rohkem huvitanud süntees. Kuna olen ise eurooplane, ei lähe ma oma kultuuriga vastuollu, sest see on minu loomulik element, aga mind on kogu aeg huvitanud ka muud võimalused. Ida muusika, Aafrika muusika, mitte liiga müdistav Aafrika muusika. Muide, Gambias on väga mõtisklevat muusikat. Ilusaid leide on ka Lähis-Ida muusikas, Hispaania muusikas, mis on maailmade ristumispunkt. Olen hiljem täheldanud, mitte küll tegemise ajal, kui palju on minu konkreetsetes lugudes hispaanialikke elemente. Näiteks „Peegeldused” (1981).

„Akadeemikutega” on sul läbi aegade arusaamatusi olnud. Miks?

Mind rõõmustas, kui keegi julges teha ilusat muusikat. Akadeemilises seltskonnas öeldi kohe selle peale vuih, kui keegi julges püsida tonaalsuse piires. Toon näite. Mirjam Talli, praegu küllaltki tuntud helilooja, tuli kunagi minu juurde ja ütles, et tahab saada minu õpilaseks. Kuulasime siis tema lugusid ja ma ütlesin, et ta võiks ka midagi tonaalset kirjutada. Selle peale ta ehmus ja vastas, et talle on kogu aeg räägitud, et heakõlalisusest peaks eemale hoidma. Seda peeti odavaks tiluliluks. Räägin üldisest meelestatusest akadeemilistes ringkondades.

Või teine näide. Puutusin 1989. aastal Lääne- Berliinis kokku ühe üsna tunnustatud heliloojaga, Nikolai Badinski oli ta nimi. Väga tore mees, käisime mööda linna, rääkisime muusikast ja elust ning mingil hetkel küsis ta, mis on minu kreedo või nägemus tänasest muusikast. Vastasin, et kõigepealt peaks olema midagi öelda, ja kui on midagi öelda, peaks seda tegema võimalikult lihtsalt ja niimoodi, et see inimesi ei lõhuks, vaid pigem aitaks neil asjadest aru saada ja ilmaelu mõista. Ta palus mul tuua mõne näite. Pakkusin, et Pärt. Sellele reageeris ta täiesti ootamatult. „Mida? Pärt! See on estraad, odava populaarsuse tagaajamine.” Õnneks on selline mõtlemine, et kõik tonaalne on odav, halb ja vale praegu maailmast taandumas. Tol ajal oli see üldine hoiak. Kunagi heliloojate liidu nääripuul tuli üks nüüdseks lahkunud klassik, kes oli ennast juba kõvasti „häälestanud”, mu juurde ja teatas: „See sinu süntesaator on nagu Surrnumerri.” See ei olnud kahjuks naljaga, vaid hingepõhjast tuleva vihkamisega öeldud.

Saan aru neist, kes vihkasid kogu seda elektroonikat ja uusi võimalusi sellega seoses. Kui raske on heliloojaks õppida! Lõpetad konservatooriumi, saad diplomi kätte, ja siis äkki öeldakse, et kuule mees, nüüd pead hakkama jälle midagi nullist õppima. On kaks võimalust: sa kas hakkad uuesti õppima või hakkad seda jalge alla trampima. 85% oli neid, kes hakkasid jalgu trampima, ülejäänute seas olid mõned, näiteks Kuldar Sink, kes ütles, et tema tahaks saada minu õpilaseks. Arvasin, et ta teeb nalja, aga ta mõtles seda täiesti tõsiselt. Tutvustasin talle elektroonika võimalusi, ka progerokki, ja ta käis üsna agaralt minu juures õppimas ja muusikat kuulamas. Oli ka mingi hulk inimesi, kes hakkasid sellest aja jooksul huvituma, näiteks Lepo Sumera, kellega olime väga head sõbrad. Noorema mehena, kui ta töötas helirežissöörina Eesti Raadios, kus me „Messi” salvestusel esmakordselt kokku puutusime, oli ta väga vaenulik kogu roki suhtes ega suhtunud ka elektroonikasse sõbralikult. Aga meie suhtlemise käigus hakkas see teema teda huvitama ja kui Lepo hiljem elektronmuusika kateedri asutas, oli minulgi rind kummis ja tunne, et olen kaudses mõttes selle kateedri vanaisa. Vähemalt oli mul selles asjas oma roll.

Sellest, mis inimene on Sven Grünberg ja kuidas tema teosed sünnivad, saab rohkem teada 22. aprillist Eesti kinodes linastuvast dokumentaalfilmist „Bonus track”.

Meenutusi Sven Grünbergi muusikutee algusest: