Nukitsa võitsid Tomusk ja Ernits
Nukitsa konkursi autasustamine. Foto: Heiki Raudla
2. aprillil kuulutas Eesti lastekirjanduse keskus välja XIII Nukitsa konkursi võitjad – laste lemmikkirjaniku ja lemmikillustraatori – 2014. ja 2015. aastal ilmunud lasteraamatute põhjal. Lastekirjanduse keskuses toimunud auhinnapeole oli lisaks võitjatele kutsutud 70 hääletuses osalenud last üle Eesti, kes valiti loosi teel vastavalt maakonnas või linnas hääletanute arvule.
XIII Nukitsa konkursil võistles 207 raamatut – 185 esmatrükki 119 eesti kirjanikult ja 98 eesti kunstniku pildid 186 raamatule. Hääletusest võttis osa 7859 kuni 16-aastast last. E-hääletuses osales 634 last.
Nukitsa konkurss on Eesti lastekirjanduse keskuse poolt üle aasta korraldatav lugejaküsitlus, kus lapsed hindavad kahe eelneva aasta jooksul ilmunud algupäraseid lasteraamatuid. Võitjad saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju, kolm edukamat kirjanikku-kunstnikku kultuurkapitali toel ka rahapreemia.
Parimad kirjanikud:
- Ilmar Tomusk, „Kriminalistide” sari: „Kriminaalne suvevaheaeg”, „Kriminaalsed automatkajad” ja „Kriminaalne pangapresident” (Tammerraamat, 2014–2015) – 676 häält.
- Andrus Kivirähk, „Karneval ja kartulisalat” (Varrak, 2015) – 522 häält.
- Mika Keränen, sari „Eesti laste krimka”: „Kuldne Lurich” ja „Küttepuuvargad” (Keropää, 2014–2015) – 404 häält.
Parimad kunstnikud:
- Heiki Ernits, pildid Andrus Kivirähki raamatule „Karneval ja kartulisalat” (Varrak, 2015) – 555 häält.
- Hillar Mets, pildid Ilmar Tomuski „Kriminalistide” sarjale: „Kriminaalne suvevaheaeg”, „Kriminaalsed automatkajad” ja „Kriminaalne pangapresident” (Tammerraamat, 2014–2015) – 373 häält.
- Heiki Ernits, pildid Kristiina Kassi raamatule „Nõianeiu Nöbinina ja korstnapühkija” (Tänapäev, 2015) – 313 häält.
Allikas: Eesti lastekirjanduse keskus
Tomusk haarab ideid jooksu pealt ja unestki
Ilmar Tomusk. Foto: erakogu
Teist korda järjest Nukitsa konkursil parima kirjaniku tiitli pälvinud Ilmar Tomusk andis Õpetajate Lehele teada, et tema järgmine raamat kannab pealkirja „Amanda patsid” ning peaks üsna varsti kaupluselettidele jõudma. „See on pühendatud väikestele tüdrukutele,” tunnistas menukas lastekirjanik. „Ilmselt oleks veelgi täpsem, kui ütleksin, et kõikidele tüdrukutele, sõltumata nende vanusest.”
Autori kirjelduse järgi on see lõbus lugu matsakast tädi Amandast, kes on kurb, kuna tal pole ühtegi sõpra. Ta ise arvab, et viga on selles, et ta on liiga suur. „Aga kas kõik tüdrukud peavad tõesti olema nagu Barbie nukud?” küsib kirjanik. „Ja kui sa oledki selline, kas see aitab sul sõpru leida? Vahest oleks hoopis parem, kui kõik oleksid täpselt sellised, nagu nad on!”
Tomuski sõnul saavad tema raamatud alguse väga erinevalt. Näiteks „Kriminalistide” sarja esimene raamat „Kolmanda A kriminalistid” sai alguse nõupidamise käigus kirjastajaga selle üle, kas jätkata eelmiste raamatute tegelastega või tuua mängu uued. „Selsamal hetkel nägin vaimusilmas kahte uut tegelast, kes lausa nõudsid, et nad raamatusse saaksid,” selgitas Tomusk. „Kohe tekkis tegelaste ümber ka lugu, sest olin just saanud päranduseks vana eestikeelse piibli, mille vargad raamatus ära varastavad.”
Sarja neljanda raamatu „Kriminaalne suvevaheaeg” tegevust nägi autor algusest lõpuni unes. „Mul ei jäänud üle muud, kui see lugu üles kirjutada,” selgitas ta. Sarja viies raamat „Kriminaalsed automatkajad” valmis aga jooksurajal. „Harku ringi. 8. kilomeetriposti juures tuli idee, viis minutit hiljem, 9. posti juures, oli raamat peas valmis. Läksin koju, käisin duši all ja hakkasin kirjutama,” kirjeldas ta oma loomeprotsessi.
„Ma ei tee tavaliselt mitte mingisuguseid märkmeid, kirjutama hakkan alles siis, kui raamat on peas valmis saanud,” lisas Tomusk. „Kuna kirjutamine pole mu põhitöö ja aeg on kallis, ei saa ma endale lubada luksust, et lihtsalt istun arvuti taga ja ootan ideed. Aga kõvaketas, st aju, töötab kogu aeg.”
Keränenist sai kõigepealt isa, seejärel kirjanik
Mika Keränen. Foto: Heiki Raudla
Samuti laste ja noorte kriminaalkirjandusega rohkelt kuulsust kogunud Mika Keräneni sõnul võib tulla raamatuidee ükskõik kust. „Selle raamatu idee, mida praegu kirjutan, tuli Tartus, kui nägin Karlovas mööda Tähe tänavat sõitmas jalgratturit, kellel oli lai must keep seljas ja kes nägi väga salapärane välja – must jalgrattur,” jutustas autor. Raamatu tööpealkiri on „Superpart”, aga kindlasti see muutub.
„Ideed tulevad pähe juhuslikult, näiteks Tartu-Tallinna bussis tuleb neid sageli,” tunnistas Keränen, kes kirjutab oma jutud kõigepealt paberile, seejärel ümber elektrooniliselt. Küsimusele, millest ta kirjutamist alustab, vastas ta, et kuidas kunagi: „Mõnikord kirjutan kõigepealt valmis seikluslikud dialoogid, vahel muud. Kümne raamatuga, mis olen kirjutanud, ei ole veel välja kujunenud kindlat traditsiooni.”
Soome päritolu eesti krimikirjanik tunnistas, et tal on kogunenud kohvritäis käsikirju, millest hakkab ühel hetkel raamatuid kokku kirjutama. Käsitsi kirjutamist põhjendas ta kiiruse ja võimalusega kirjutada näiteks rappuvas autobussis. „Käsitsi kirjutamine on minu jaoks loomulik,” põhjendas ta.
Keräneni sõnul sai temast kirjanik ajal, kui ta luges oma tütrele ette soomekeelseid õhtujutte. Kuna soomekeelseid raamatuid oli Tartus raske leida, mõtles ta ise välja loo väikesest tüdrukust ja tema Prantsuse buldogist – see lugu meeldis pisitütrele väga ja sellest sai alguse isa kirjanikukarjäär. „Kirjanik võib saada ükskõik kellest, kes loeb lapsele õhtul ette ja hakkab lugusid ise välja mõtlema,” tõdes ta.
Kui kirjanikud armastavad tihti oma raamatuid kellelegi pühendada, siis Keränen tunnistab, et tal ei ole mõtet selleks eraldi raamatulehekülge kulutada, sest niikuinii on tal kõik lähedased inimesed tegelastena raamatus sees.
[…] Keränenist sai kõigepealt isa, seejärel kirjanik […]
[…] Tomusk haarab ideid jooksu pealt ja unestki […]
[…] Keränenist sai kõigepealt isa, seejärel kirjanik […]