Keelekaste: ÕS ja kust seda leida
Priit Põhjala
Kord oli mul pistmist tütarlapsega, kes tahtis katsuda kätt palgalise keeletoimetajana. Nagu sellistel puhkudel ikka, andsin talle hakatuseks toimetada mingi prooviteksti. Järgnenud kirjavahetuses soovitasin tal midagi – ei mäleta enam, mida – õigekeelsussõnaraamatust järele vaadata. Mõni päev hiljem saabus tütarlapse murelik meil: „Andke andeks, aga misasi see õigekeelsus sõnaraamat on ja kust seda leida saab? Äkki laenate enda oma?”
Oh sa obadus! Inimesel, kes arvab end kõlbavat raha eest kirjandust toimetama, pole aimugi ÕS-i olemasolust. Ega mind väga ei usuta, kui ma sellest räägin. Sama hästi võiksin jutustada lugu tüürmaniks soovijast, kes polnud kunagi kokku puutunud kompassiga, või keemikukoha taotlejast, kes elas õndsas teadmatuses Mendelejevi tabelist. Sic!
Muidugi pole ÕS mingi pühatekst, toimetaja toora, millest ta tingimusteta lähtuma peaks. Ometi ei kujuta ma ette toimetajatööd ilma ÕS-i ja teiste krestomaatiliste keelekäsiraamatuteta: „Eesti keele seletav sõnaraamat”, „Võõrsõnade leksikon”, „Eesti keele käsiraamat” ja nii edasi. Toimetajatöös ei ole päeva, mil noist raamatuist üht koma teist järele ei peaks vaatama. Kas kirjapandut ka järgida, see on juba iseasi.
Tegelikult peaks igaüks, mitte ainult toimetaja, teadma, kust keelenõu otsida. Ja paljalt sellest ei piisa; teadma peaks ka seda, kuidas keelenõuallikaid kasutada. Olen mitut puhku kokku puutunud inimestega, toimetajatega sealhulgas, kes küll kasutavad usinalt ÕS-i, kuid saavad sõnaartiklitest märksa vähem teavet, kui nendes tegelikult peitub, sest ei tunne sõnaraamatus kasutatavaid märke, märgendeid ja lühendeid. Samal põhjusel võivad nad loetut tõlgendada suisa vääralt.
Üks tüüpnäide. Kellelgi oli vaja teada, kas sõna „marketing” on kirjakeeles vastuvõetav. Ta leidis, et sõna on ÕS-is olemas, ja sellest talle piisas, järeldamaks, et vastus tema küsimusele on jah. Sõna ümbritsevate looksulgude tähendus jäi tema teadmiste horisondi taha – vaevalt ta neid märkaski. Nõnda ei saanudki ta teada, et „marketing” on kirjakeeles ebasoovitav ja seda tuleks võimalusel vältida. Nimelt sellele loogelised sulud (ÕS-i veebiversioonis lisaks punane värv) osutavad.
Tüüpiline asjaarmastajaviga on seegi, et kehtiva normingu teadasaamiseks kasutatakse uusima ÕS-i asemel mõnd varasemat trükki ja rakendatakse siis juba ajale jalgu jäänud keelekorralduslikke tõekspidamisi. Lähtudes näiteks 2006. aasta ÕS-ist, on kokkukirjutatud „kasvõi” vale – ainuõige kirjakeelne kuju on „kas või”. 2013. aasta trüki järgi pole ka kokkukirjutamine väär. 1999. aasta ÕS-is on „pensioni” kõrval lubatud „pensjon”, eelnenud ega järgnevatest trükkidest seda eksperimentaalset interluudiumi ei leia. Mõelge nüüd ise, mis saab, kui emakeeleõpetaja võtab etteütluste hindamisel mõõdupuuks mõne vananenud ÕS-i.
Eksima kiputakse ka eri keelenõuallikate olemuse ja eesmärgi hindamisel, kasutades näiteks deskriptiivset, kirjeldavat sõnaraamatut („Eesti keele seletav sõnaraamat”) preskriptiivse, ettekirjutava (ÕS) pähe. Tahtes teada kirjakeele normi, tuleb pöörduda ikka tolle viimase poole.
Meie kiirelt muutuvas maailmas, kus on üha rohkem väärtusetut ja üha vähem väärtuslikku informatsiooni, pole niivõrd oluline teada kõiksugu asju peast, kuivõrd teada seda, kust ja kuidas kõikvõimalikele küsimustele vastuseid leida. See kehtib ka kiirelt muutuva keelemaailma ja keeleküsimuste puhul. Keeleõpetajad, ärgem unustagem õpilastele selgitada, kust otsida keelenõu ja kuidas keelenõuallikaid tarvitada. Iga eestlane, arutigi tulevane toimetaja, võiks teada vähemasti seda, mis on ÕS, kust seda leida ja kuidas kasutada.
Ah jaa, mis sai sellest toimetajaks ihkavast, kuid ÕS-i suhtes pimedusega löödud tütarlapsest? Olgugi et tal tundus olevat omajagu keelevaistu, olid proovitekstid toimetatud kehvasti ja nii ei tulnudki koostööst asja. Üksi vaistuga toimetuse ust lahti ei löö. Aga kuulukse, et tütarlapsel läheb siiski hästi – ta olla hoopis kirjanikuks hakanud.
[…] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 01.04.2016 […]